EESTLANE EHITAB SUURBRITANNIAS TULEVIKUMEDITSIINI RAVIMIT
Inglismaal terapeutilisi antikehasid uuriv eesti teadlane Armin Sepp oleks noorpõlves tahtnud hoopis judokaks saada, ent murdis treeningus õnnetult jala ja mõtles seejärel, et hakkaks hoopis tõsisemalt õppima. Keemia meeldis teistest ainetest kõige enam.
Juba Miina Härma gümnaasiumi abituriendina uuris Sepp õhtuti Tartu ülikooli keemialaboris keemia saladusi. Seetõttu oli alma materis keemia erialal jätkamine asjade loogiline käik. Akadeemiline elu võlus noort keemiahuvilist nutikate inimestega. "Käisid ringi valgetes kitlites … võttis pahviks." Lähem kontakt tekkis Sepal praeguse orgaanilise keemia professori ja akadeemiku Jaak Järvega, ent ta tõstab esile ka Tullio Ilometsa ja Viktor Palmi. Tudengina oli Sepp enda sõnul suhteliselt tagasihoidlik ning seltsielu asemel sukeldus pigem laborisügavustesse. Kord valiti ta juhtima tudengite füüsikalise biokeemia ringi, aga noormees "kõrbes oma organiseerimatusega", meenutab teadlane nüüd naerdes. "Vaba aeg läks sellele, et sain end laborisse sisse süüa." Nii juhtuski, et ta pühendus teadusele ning peagi ilmus ka esimene teadusartikkel.
Huvi teaduse tegemise vastu viis Sepa professor Järve juhendamisel edasi doktorantuuri. Professori arusaam doktorantuurist oli tolle aja kohta väga läänelik, nii et kui tema hoolealusel õnnestus mõne aastaga vajalik hulk teadusartikleid publitseerida, võttis ta noormehel ühel hetkel nööbist kinni ja käskis kandideerida George Sorose fondi stipendiumile, et minna aastaks Oxfordi.
"Ma ei olnud eriti vaimustuses, sest teadsin, et see saab keeruline olema. Peres oli kaks titte olemas ja kolmas tulemas, aga ma ei hakanud vaidlema, sest arvasin, et sealt nagunii midagi ei tule." Sepp tegi ära nõutud erialase ja inglise keele testi ning läks suveks perega maale mere äärde puhkama. Keset puhkust helistas aga igaks juhuks Tartusse ning selgus, et teda otsitakse juba taga - tuleb hakata pabereid täitma, et Inglismaale sõita. Oli aasta 1989 ning Sepp usub, et ta oli üks esimesi, kes Eestist Oxfordi biotehnoloogia laborisse tudeerima sattus.
Abikaasa Tiina jäi esialgu kolme lapsega Eestisse. Jõulude ja lihavõtete aegu võimaldati pereisal siiski koju tulla. Kogu asjaajamine käis endiselt üle Moskva. Sepp oli ka arvatavasti üks viimaseid, kelle 1990. aasta jõuluõhtul Eestis kaitstud doktoriväitekiri kinnitati Moskvas.
Inglismaa tõmbas noort eesti teadlast tagasi ning Oxfordis sõlmitud tutvused aitasid Sepal edukalt taotleda kaheaastast stipendiumi järeldoktorantuuri tegemiseks. Stipendium võimaldas ka abikaasal ja lastel kaasa tulla ning nii pakkis viieliikmeline perekond end vanasse Fiati ja reisis Suurbritanniasse. Tihedale konkursile vaatamata läks edasine karjäär tõusvas joones - Oxfordist Cambridge'i molekulaarbioloogia laborisse ja sealt juba Briti biotehnoloogia firmasse Domantis.
Nüüdseks on Sepad Inglismaal elanud ligi 20 aastat. Lapsed on läbinud Suurbritannia haridussüsteemi ning on edasiõppimiseks valinud füüsika (Indrek, 23), arstiteaduse (Ingrid, 22) ja matemaatika (Hendrik, 20).
Sepp möönab, et Oxfordi ja Cambridge'i teaduslinnak kipuvad pimestama - seltskond on väga rahvusvaheline ning kohvikus võib jutlema sattuda Nobeli preemia laureaadiga. Kuigi laborid on üle maailma sarnased, sh on kindlasti võrreldavad Tartu ülikooli Chemicum ja näiteks mõni Silicon Fenis (inglaste oma Silicon Valley) asuv labor, seisneb suur vahe rahvusvahelistumise tasemes. "Ma olen käinud Tartu ülikooli uues Chemicumis ja see jätab väga hea mulje, sinna ei ole häbiasi külalisi viia. See näitab, et reaalteadusi võetakse tõsiselt." Sepp on Inglismaal töötanud peamiselt väga kosmopoliitsetes töörühmades. "Siin on suhtumine, et paneme kuulutuse üles ja paari kuu pärast saame tööle inimese, kes on motiveeritud ja hea suhtleja." See ei tähenda Sepa sõnul, et Eestis ei saaks teha head tööd, aga see on keerulisem. "Kui sellele vaatamata jõutakse Eestis maailmatasemel tulemuseni, on see enam väärt, kui Eesti avalikkus oskaks arvata."
TERAPEUTILISED ANTIKEHAD
Antikehad on valgumolekulid, mida toodab inimorganism reaktsioonina mõne patogeeni vastu. Antikehadel on omadus tunda ära teatud patogeenid, nendega seostuda ja järgmisel korral kahjutuks teha. Antikehad tekivad organismis alles pärast seda, kui organism puutuba patogeeniga kokku.
Terapeutilised antikehad valmistatakse aga laboris ning neid looduslikult praktiliselt ei esine. Nende tööpõhimõte on tunda ära inimorganismis olevaid valke isegi enne kui organism nad ise ära tunneb ning elimineerida patogeenid organismist.
Armin Sepa ülesanne Domantises on antikehadele n-ö viimase lihvi andmine, et neil oleks vajalik sidumisaktiivsus, enne kui järgnevad loomkatsed ja inimkatsed. Konkurents bioterapeutiliste antikehade vallas on tihe, et Domantise eelis on Sepa sõnul oskus disainida antikehasid algusest lõpuni katseklaasis ilma, et peaks kasutama näiteks laborihiiri.
Autor: Sigrid Sõerunurk /UT