AJAKIRJANIKU LOOGIKAST
Mihkel Mutt
Sattusin ülikooli üleminekuajal. Toona olid veel rivis paljud vanad kuulsad professorid, kes peagi ülikoolist ja ka maisest elust lahkusid. Tänu nendele oli kuue samba taga vana hea universitas'eõhkkonda, mida ei loo ükskõik kui kuulsad rahvusvahelised õppejõud või hirmkallid seadmed.
Üleminekuaeg oli selleski mõttes, et kui 1971. aastal oli õhus veel natuke vabadust, Praha kevade järellainetust, siis viis aastat hiljem, kui lõpetasin, oli Brežnevi-stagna täies hoos. See peegeldus muuhulgas ka ülikooli komsomoli tegemistes ja maines. /.../ Astusin eesti filoloogiasse, hiljem ajakirjandusse. Omaette osakonda viimase tarbeks veel polnud. Kogu žurnalistika oli väike kammerlik asjaajamine, Juhan Peegel võttis mind sinna ilmselt seepärast, et olin varem kirjutanud koolialmanahhis, «Edasis» ja ka ajalehes «Tartu Riiklik Ülikool». Selle toimetusse olin läinud ise tööd küsima. Saadud näpunäidete järgi kirjutasin paar portreed eesrindlikest mitte-eesti rahvusest õppuritest ja veel mõned lookesed. Osa neist olid följetonilaadsed ja trükiti kursiivkirjas.
Maakaru virgutas
Pärast ühe säärase loo ilmumist (olin selles kritiseerinud ehitusmaleva vormiriiete mõne suuruse puudumist Vanemuise tänava jaotuspunktis!) sattusin peahoone peldiku pissuaari ääres kõrvuti ajalootudengi, hilisema ajakirjaniku Heiki Talvinguga, kes mulle ütles, et «mees, kui saad, palun, ära rohkem kirjuta!» Ma siiski kirjutasin natuke veel… Näiteks 1972. oktoobris ilmus samas lehes mu arvamuslugu teemal, et ülikool ei virguta omaloominguga tegelemist. Põhjendasin oma väidet, et õppekoormus olevat väga suur, kogu aeg kulub loengutele ja raamatukogus töötamisele. Selle tulemusena ei ole mahti elu tundma õppida ega sellest ka kirjutada. Allkirjaks panin «M. Maakaru». Selle peale kirjutasid Andres Langemets ja Toivo Tasa samasse lehte varjunime «Maie Plissets» all paroodia «Maakaru virgutas». Minu artikli põhjal toimus ka vana kohviku kõrval asuvas piljardi- või banketisaalis arutelu, mille korraldas ülikoolilehe toimetus (Asta Põldmäe ja Jüri Talvet). Kohal viibis teiste hulgas Linnar Priimägi, kes oli esimese kursuse saksa filoloog, aga juba silmatorkav kuju. Arutelu ei kukkunud suurem asi välja. Mina rääkisin midagi õppekoormuse tagajärjel tekkivast stressist, mille peale Priimägi kätsatas: «Stress ei ole teaduslik mõiste!».
1973. aasta kevadsemestrist asusin ülikoolilehte poole kohaga tööle, kuna Jüri Talvet läks ära. «Tartu Riiklik Ülikool» ilmus tänases mõistes tabloidiformaadis neljaküljelisena kord nädalas. Loomulikult ei saanud see palju erineda ajakirjanduse toonasest üldpildist. Ka siin olid teemad ja nende käsitluslaad paljuski ette määratud. Eks seda kõike püüti teha natuke inimlikumalt, vähema kroonulikkusega, aga piirid jäid piirideks. Käsitleti ka ülikooli konkreetseid olmeprobleeme ja trükiti üliõpilaste omaloomingut. Lehele tegid kaastööd ka vaimuinimesed, kes polnud ametlikult ülikooliga seotud. Leht maksis honorari, vähe küll, aga raskel ajal oli mõnele inimesele vist sellestki abi.
Mäletan näiteks, kuidas kord 1974. aastal Asta Põldmäe vihjas, et Ain Kaalepil polevat hetkel mingeid sissetulekuid ja aitame teda natuke oma viletsatest vahenditest. Lehe ametlik toimetaja oli Hillar Palamets, aga tema oli rohkem ülevaataja, kes harva läbi astus. Igapäevatööks oli ette nähtud kaks toimetajakohta, millest üht täitis Rein Veidemann, teist hakkasin jagama mina koos Asta Põldmäega. (Viimasega olen kolleeg ka praegu «Loomingus», kolmkümmend viis aastat hiljem!) Veel oli masinakirjutaja, kes tippis suurel kontorimasinal «Optima». Peale selle oli väikses, kahe vastamisi lauaga toimetusetoas ainsaks tehniliseks vahendiks telefon. Leht ilmus reedeti. Neljapäeval käisime seda Kastani tänava trükikojas küljendamas. Oli alles tinalaoajastu, suures, klaveri ja ketrusmasina ristandit meenutavas laomasinas klõbistati valmis rasked matriitsid, mille siis küljendaja oma laual teravate pulkadega leheformaadis raamistikku sättis. Sellele tõmmati rulliga trükivärvi peale ja tuligi esimene tõmmis, millelt meie lugesime kohapeal korrektuuri. Siis käis leht veel tsensori käest läbi. Praegu tundub see uskumatult algeline käsitöö, täielik retro. Aga on ka sarnast tänasega. Näiteks ei oska autorid ja toimetajad ka nüüd neile ette antud ruumi täpselt täita. Väljatõsteid toona ei tehtud, augutäiteks olid jooned ja vinjetid. Selles trükikojas kasutati niisugusel puhul tihti mustadest pallikestest rida, mida üks küljendajadaam nimetas «neegrimunadeks». Teisel daamil oli oma nali: alati, kui kuhugi ähvardas tühi ruum jääda, aasis ta, et «paneme Lenini pildi».
Kangekaelne iseõppija
/.../ Ma ei osanud õppida ja ei oska vist siiani. Mis peamine - ma ei tahtnud kunagi õppida sama asja, mida ülejäänud kursus parajasti õppis. Ma ei tahtnud käia teistega ühises loengus ega seminaris. Asi läks nii kaugele, et mul tekkis koguni tõrge nende raamatute ja rotaprindibrožüüride vastu, mille järgi teised õppisid. Mina tahtsin kõike ikka kuskilt mujalt saada. Tookord arvasin (ennast õigustades), et otsin midagi sügavamat, ainukordsemat, igal juhul paremat. Aga tagantjärele saan aru, et see erinev oleks võinud olla (ja mõni kord ilmselt oligi) ka halvem - peaasi, et see oleks kuulnud üksnes mulle. Kokkuvõttes raiskasin palju energiat. Tänu iseõppimisele teadsin mõndagi, mida kaaslased ei teadnud, see-eest mitmed endastmõistetavad asjad olid mulle tundmatud. Aga õppejõud küsisid eksamil enamasti seda, mida nad olid loengus ette kandnud või lugeda soovitanud. Mõni võib-olla kergitas kiitvalt kulmu, kui eksamineeritav ilmutas ka iseseisvaid teadmisi, ent üldjuhul see õppejõududele ei meeldinud.
/.../ Esimese kursuse loogikaeksamil kukkusin läbi, vaatamata sellele, et armastan loogilist mõtlemist. Minu viga oli selles, et ma ei osanud loogikat n-ö ära seletada. Kui õppejõud andis ülesande, milles oli mingi lähtekoht, eeldused, ja mina pidin tõestama, et miski neis on ebaloogiline, siis see loogikavastasus «ilmus» mulle kohe esimesel silmapilgul tervena ja täielikuna. «See on ju siililegi selge, et see on ebaloogiline,» - umbes nii ma ütlesin ka õppejõule. Aga seda ei peetud vastuse vääriliseks, ma pidin tõestama Aristotelese süllogismide järgi. See tundus mulle lapsik ja käsitöönduslik, paslik nendele, kel puudub arusaam kõrgemal tasemel ja kes peavad seepärast tehniliste reeglite järgi pusserdama. Niisiis sain «ebarahuldava». Läksin hinnet parandama, aga tulemus polnud parem. Õppejõud (noor naisterahvas) küsis, mis on mu tulevikuplaanid. Vastasin, et kavatsen hakata ajakirjanikuks, aga võib-olla üldse pühenduda teatrist ja kunstidest kirjutamisele. Seepeale ütles õppejoud kergendatult, et nojah, siis küll, mis siin ikka nõuda ja pinnida, ning et tal ei ole midagi selle vastu, kui mulle matriklisse «väga hea» kirjutada. Olen pr. Rebasele tänulik.
Väljavõtted on oktoobri lõpul ilmuvast mälestusteraamatu neljandast osast «Kandilised sambad», mis käsitleb ülikooliaega, samuti Tartu toonast boheemlas- kultuuri- ja kohvikuelu, samuti praktikaid «Noorte Hääles» ja «Sirbis ja Vasaras». 50 fotot Kujundus ja kaas Tiina Tammetalu Kirjastus «Fabian»