KOHTUNIK JULIA LAFFRANQUE SOOVITAB ÕPPIDA NII KODU- KUI VÄLISMAAL
2011. aasta Jaanuaris Euroopa inimõiguste kohtu kohtunikuna tööd alustanud Julia Laffranque on uhke selle üle, et ta on Tartu ülikooli vilistlane, kuid peab mitmekülgse hariduse saamisel oluliseks ka õppimist välisülikoolides.
Üliõpilased iseloomustasid avaliku õiguse dotsenti Julia Laffranque'i Tartu ülikooli õigusteaduskonna Aasta Nägu 2010 aukirjal järgmiselt: «Tegemist on õppejõu ja naisterahvaga, kes lihtsalt jõuab uskumatult palju ja hoolimata oma noorusest on ta juba nii palju saavutanud. Ta on aastate jooksul oma tööde ja tegemistega olnud paljudele eeskujuks. Temast kiirgab positiivsust ja heatahtlikkust.»
Tegelikult ongi Laffranque nii mitmeski mõttes eriline jurist. Esiteks on värske Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik üks silmapaistvama karjääriga naisi Eesti õigusmaastikul. 2009. aastal anti tema juhitud Euroopa kohtunike konsultatiivnõukogule rahvusvaheline auhind kohtunike sõltumatuse kaitsmise eest. Sihtasutuse Justice in the World poolt välja antava tunnustuse tähtsust õigusteaduse valdkonnas on raske ülehinnata, seda on võrreldud näiteks Nobeli preemiaga. Enne Strasbourg'i minekutoli 36-aastane kahe lapse ema Eesti noorim riigikohtunik. Teiseks eristab teda enamikest ametivendadest ja -õdedest kirglik armastus teatri vastu.
Ülikooli õigusteaduskonda astudes jäi lapsepõlves alguse saanud näitlejatee küll pooleli, kuid nüüd tegeleb ta taas oma vana hobiga ja on juba mitmendat hooaega Vilde teatris harrastusnäitleja. Naine ise usub, et vahepealne paus tuli vaid kasuks. «Kui oleksin õpingute kõrvalt teatrit edasi teinud, poleks minust ilmselt kunagi kohtunikku saanud,» tõdeb Laffranque mõtlikult. «Ülikoolis õppides olin täielikult juurast sisse võetud. See aga nõudis teatud asjadest loobumist.» Ehkki pühendumus õigusalale pole vähenenud, oskab ta nüüd aega töö, pere ja hobi vahel paremini jagada. Pealegi, nagu kooliteatri juhendaja kord ütles, «kes on teatriga kokku loodud, see jõuab varem või hiljem selle juurde tagasi». Ja nii läkski.
Kuid miks otsustas Julia Laffranque omal ajal ikkagi Tartu ülikooli juurat õppima minna? «Loominguline ja pragmaatiline pool on minus kogu elu võidelnud, mistõttu oli erialavalikut keeruline teha,» tunnistab ta. Lõplik otsus sai teoks Ameerika Ühendriikides, kus ta õppis keskkooli eelviimases klassis vahetusõpilasena. Kui kooliaasta lõpus toimunud rahvusvaheliste suhete seminar äratas Laffranque'is huvi diplomaatia vastu, oli valik TÜ-i õigusteaduskonna kasuks tehtud. Laffranque tunneb heameelt selle üle, et temal õnnestus õigusalaseid tarkusi omandada veel ülikooli peahoones. Ligi neljasaja aasta pikkune traditsioon on ka mainekate ülikoolide kõrval tõsiseltvõetav vanus ning kuus sammast on sellele väärikaks sümboliks, kõlab mitmetes Euroopa ülikoolides tudeerinud Laffranque'i põhjendus.
Huvi rahvusvahelise kõrghariduse vastu viis teda õppima Saksamaale nii põhistuudiumi, magistrantuuri kui ka doktorantuuri ajaks, viimase raames täiendas ta end ka Itaalias Euroopa Ülikool-Instituudi juures. Esimene minek polnud kerge, sestLaffranque'i sõnul arvati miskipärast tol ajal, et välisülikoolides õppimine lükkab edasi ülikooli lõpetamise Tartus, mistõttu jäädakse Eesti tööturule hiljaks. «Tegelikult avas see mulle hoopis uusi uksi, sest Euroopa õiguses polnud Eestis veel ühtegi teist magistrit,» märgib ta, lisades, et välisülikoolis õppimise eelis seisneb juba ainuüksi selles, et tagasi koju tulles tundub õppimine väga lihtne - kõik on ju eesti keeles! «Paraku on reaalsus see, et Eestis on ühele kitsale erialavaldkonnale heal juhul paar-kolm õppejõudu, samas kui välisülikoolides avaneb võimalus kuulata erinevate maailmatasemel professorite loenguid,» jätkab ta põhjendamist. «Sellist võimalust tuleks kasutada.»
Kuid õppimist ülikoolis tuleks kindlasti alustada Eestis, et omandada põhiteadmised emakeeles ja ülikooli maailma koduselt sisse elada. Kodustest õppejõududest meenub Laffranque'ile esimesena avaliku õiguse professor Raul Narits, kellest oli tudengite seas liikvel mitmeid legende. Et Naritsa ained olid üksnes esimesel ja viimasel kursusel, kehtis tema kohta ütlus «mullast oled sa võetud - mullaks pead sa saama». Hiljem sai professor Naritsast Laffranque'i doktoritöö juhendaja. Kui Laffranque kolmandal kursusel justiitsministeeriumisse tööle läks, said mitmetest õppejõududest tema head kolleegid - näiteks tolleaegne justiitsminister professor Paul Varul ja rahvusvahelise õiguse osakonna juhataja professor Heiki Pisuke. Ministeeriumis kehtinud reeglit, et kõiki töökaaslasi tuleb sinatada, oli tudengineiul raske järgida ning nii rääkis ta professoritega tööl kuni ülikooli lõpetamiseni kolmandas isikus. Ülikooli ajal liitus Julia Laffranque korporatsiooniga Filiae Patriae, mistõttusuhtlusringi tuli juurde huvitavaid inimesi ka teistelt erialadelt. Enne alma mater'isse naasmist mitmetes kõrgkoolides juuraaineid lugenud Laffranque peab koduülikoolis õpetamist südameasjaks. Samas on see ka omajagu keeruline ülesanne. Tema hinnangul on üks asi mõne konkreetse juhtumiga kohtus tegeleda, hoopis teistmoodi on aga õigusala üldisemalt hoomata, nii et sa suudaks seda ka teistele edasi anda. Hoolimata sellest, et järgmised üheksa aastat elab ja töötab Julia Laffranque Prantsusmaal, lubas ta, et ei jää Tartu ülikoolile võõraks.
Julia Laffranque
Sündinud 25. juulil 1974. aastal Tartus Abielus Prantsuse juristi Rodolphe Laffranque'iga. Kaksikutest poegade Oscar Helmuti ja Tobias Louis' ema. Lõpetas 1997. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna bakalaureusekraadiga. 1994-1995 õppis vahetusüliõpilasena Hamburgi ülikoolis.
1998. aastal kaitses magistrikraadi Münsteri Westfaleni Wilhelmi ülikooli õigusteaduskonnas (summa cum laude). Doktorantuuri raames täiendas end Kieli ülikoolis ja Euroopa Ülikool-Instituudis Firenzes. 2003. aastal kaitses Tartu ülikooli õigusteaduskonnas doktorikraadi. 1996-2004 töötas justiitsministeeriumis Euroopa Liidu õiguse talituse juhataja ja hiljem asekantslerina.
Autor: Kristjan Pihl/UT