KÕRGE LENNUGA NOOR LUULETAJA ÕPETAKS KIRJANIKUHAKATISTELE LOOVKIRJUTAMIST

Eesti ja välismaiste auhindadega pärjatud luuletajal ja proosakirjanikul Kristiina Ehinil (33) on Tartu ülikooli magistrikraad rahvaluules, ent teda köitsid ka reaalalad - hea meelega oleks ta hakanud hoopis sauruste uurijaks.

Veel abituriendina luges ta hoolega Horisonti ning püüdis end reaalainetes täiendada. "Aga üle oma varju ei hüppa," möönab hapra olekuga noor naine muigvelsui ja täpsustab, et keemia ja matemaatika talle siiski ei sobinud. Teine valik oleks olnud õppida Viljandis tantsu. Tants on saatnud Kristiinat lapsepõlvest peale ning juba keskkoolis andis ta lastele loovtantsu kursusi. Kuigi vanemate pealt nägi ta juba noorena, et kirjaniku ja luuletaja töö on raske ning seetõttu ei tahtnud ema-isa jälgedes käia, juhtus ikka nii, et ta asus õppima Tartus kirjandust ja rahvaluulet. Kristiina enese hinnangul oli tema erialavalik väga sinisilmne, tal polnud aimugi, kuidas selle haridusega hiljem ära elada. Lihtsalt tundus, et oli võimalik saada hea humanitaarharidus, märgib üks praegu tõlgitumaid noorema põlvkonna luuletajaid.

Ülikooliaeg venis üheksa aasta peale. "Üheksa aastat. Vägev! Sain maitsta peaaegu igavese üliõpilase vana Tartu ja kohvikute elu." Eriti soojalt meenutabki luuletaja ülikooli vana kohvikut, kus tema põlvkond (1990. aastate keskel ülikooli astunud) sai veel tunda kohvikukultuuri. "Mulle meeldis väga see, et minu sõpruskonnas oli geograafe, ajaloolasi, arste, kirjandustudengeid, hispaania ja saksa filolooge - kõiki, kes kohvikus käisid ja sinna vahetundidel sisse mahtusid. Nende kaudu õppisin ka mina kõiki erialasid." 

Romantilised ärklitoad
Esmakursuslasena elas Kristiina mõnda aega vanas arstide ühiselamus. "Seal sain tunda, kui vähe on minul võrreldes arstitudengitega distsipliini ja kuidas mina ärkasin alles siis, kui teised olid ammu loengus. Aga filoloogid loevadki öösiti."

Ülejäänud tudengipõlve elas Kristiina Supilinna ja Karlova üürikorterites. Hasartselt otsis ta vanadest majadest üha uusi romantilisi kirjutamiseks sobivaid ateljeesid ja valgusküllaseid ärklitube. Mõnegi toa juurde kuulus ka hiiglaslik aed. Kristiina tunnistab, et talle meeldis selline askeetlik elu ja vähesega hakkama saamine. "Neis tubades oli kadunud aegade hiiglust, mida minu hing just vajas, et kirjutada." Ühel Emajõe tänaval asuva maja ees on ta oma luulekogusid esitlenud. "Igal hommikul vaatasin aknast mööda voolavat jõge. Igal hommikul oli see isesugune. Iga päevgi minu elus oli tol ajal isesugune." Sel moel peaaegu igavese üliõpilase elu nautides armus Kristiina Tartusse üha enam.

Pärast magistrikraadi kaitsmist oli tal võimalus kandideerida doktorantuuri, ent lõpuaktusel tehti talle tööpakkumine minna Mohni saarele saarevahiks. "Mingil hetkel pidin ma valiku tegema, kas ilukirjandus või teadus. Ma ei jaksanud enam mõlemat teha. Pärast magistrantuuri panin selge punkti, et ma tegelen nüüd ilukirjandusega." Vabakutselise kirjaniku leiba on Kristiina maitsnud nüüd juba seitse aastat. "See on olnud huvitav ja ilus, kuid ebakindel aeg. Kunagi ei tea ju, kui kaua patareid vastu peavad." Ajuti tunneb ta kutsumust tegelda ülikooliaegsete teemadega edasi. Praegu 4-aastase poja ning elukaaslasega Viljandis elav luuletaja tunnistab ka, et igatseb Tartut ja tunneb end kuuluvat Tartu vaimuringi. "Tartus on kirjandusele ja kirjanikule koht olemas. Keegi ei kergita kulmu, kui ütled, et oled kirjanik. Enamikes Eesti linnades see nii ei ole."

Peahoone lõhn ja hakid 
Üliõpilasajale tagasi mõeldes meenuvad Kristiinale ülikooli peahoone lõhn, hakid, keda on harva näha, aga kogu aeg kuulda, inimesed, kes ei karda teistest erineda, ja need, kes tahavad ja julgevad laulda, kuigi nad ei ole lauljad. Paljusid oma õppejõude meenutab ta lahke sõnaga, esmajoones Ülo Valku ja Madis Arukaske. Tiiu Jaago regilaulu loengud tähendasid talle samuti palju. "Hea kursus muudab maailmapilti ja on üliõpilase arengus hindamatu. Saad teada asju, mille puhul mõtled, et kuidas ma küll suutsin enne selleta elada." Nagu tudengid ikka, sai temagi tunda igavaid massiloenguid ning seda enam hindab ta seminari vormi. "Seminarid on ikka need, kus on tulevärk lahti läinud."

Ühest tundis ta kirjandust õppides siiski puudust. "Mind üllatab praegugi ülikoolis see, kui vähe on kirjanduse õppes loovkirjutust. See peaks justkui iseenesest tulema ja igaüks peaks seda muude tegevuste kõrvalt ise arendama. Samas on see kaunis kunst, nagu maalimine, tants ja laulmine, mille kohta keegi ei julge öelda, et neid pole vaja õppida, piisab pelgalt andest." Maailmas ringi rännanuna ning eri festivalidel oma loomingut esitledes on Kristiina mõistnud, et mujal on loovkirjutuskursuste praktika väga levinud. "Mul on kahju, et igal aastal koolitatakse meil kümnete kaupa kirjandusõpetajaid, kes pole saanud loovkirjutamise kursust." Kristiina on veendunud, et kirjanikuks annab ka õppida. Heal meelel annaks ta isegi loovkirjutusseminare. Seda enam, et vabakutselisel kirjanikul Eestis pole haigekassakaartigi.

Magistritöö regilauludest
Magistrikraadi kaitses Kristiina Ehin 2004. aastal eesti ja võrdleva rahvaluule erialal. Neljast artiklist koosnevas magistritöös pealkirjaga «Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist» uuris ta, mida on suulisel pärimusel, täpsemalt regilauludel öelda tänapäeva inimesele. «Ja kuna enamik neid laule on naiste lauldud ja need räägivad ka naiste elust, siis huvitas mind, mida need mulle õigupoolest ütlevad.» Enamik neist lauludest on üsna tumemeelsed, neis on palju ängi, eevatütarde häbi ja naiseks olemise raskust. Aga on ka naiste voli ja võimu ülistavaid laule. Luuletaja sõnul on paljud vanad rahvalaulud veel praegugi tähendusrikkad.
 

Autor: Sigrid Sõerunurk/UT