Arstiõppe kõrval peab olema muud tegevust
Esimese semestri lõpuni, jõuludeni, aasta lõpuni ja eksamiteni on jäänud õõvastavalt vähe aega. Õõvastavalt, sest järgmisel neljal nädalal ootab mind ees 11 suurt tööd ja uuel aastal kohe kaks eksamit. Ma üritan sellele mitte mõelda, sest see on liiga stressirohke. Minu põhimõte on võtta ette üks töö korraga ja mitte mõelda muule.
Seoses stressi ja selle vastu võitlemisega meenus mulle, et selle nädala jooksul jõudis minuni mitu korda soomekeelne väljend kalsarikänni. Sellel sõnal puudub eestikeelne vaste, kuid otsetõlkes tähendaks see aluspükste väel joomist (kalsari – aluspüksid; känni – joove). Kalsarikänni, nagu ma olen aru saanud, on pigem mõttelaad, kus inimene vabaneb välistest surutistest ja sundpüüdlustest ning lihtsalt naudib olemist oma kodus, üksi või sõpradega.
Mulle tundub, et see on midagi, millest me kõik võiksime rohkem teada ja mida ka rakendada. Soome on siiski tänavu hinnatud maailma kõige õnnelikumaks riigiks (Forbesi andmetel), järelikult teevad nad midagi õigesti.
Lugesin kalsarikänni’st 17. novembri Arterist ja hiljem kuulsin sellest Suurbritannia saatest „Russell Howard Hour“, mida saab ka Youtube’is vaadata, ja ma tõesti soovitan seda vaadata, kui teile meeldib inglise huumor ja mõningane siivutus ning tahate ka uudistega kursis olla.
Kui pöörduda tagasi arstiõppe juurde, siis sellele lisavad vürtsi anatoomiaõpikud, kus leidub palju paeluvaid lauseid. Näitena paljude hulgast leidsin pärasoole sissejuhatuse lõigust ühe:
„Lisaks rektumile on looma anatoomiast inimese anatoomiasse automaatselt üle kantud pärasoolekupla, ampulla recti nimetus, mille prototüübiks on olnud neljajalgsete imetajate pärakueesne kuplakujuline laiend. Sellele laiendile on inimesel tänapäevani otsitud sobivat asukohta ja see on figarolikult olnud nii siin kui seal: pärasoole alumises osas, kogu pärasooles või ainult ülaosas.“ [Lepp, A. (2013). Inimese anatoomia I]
Figarolikult? Arst peab olema ikka väga mitmekülgselt haritud, isegi õpikust pärasoolt õppides ei saa muidu aru, kui klassikaliste teoste sisu ei tea.
13. november
Kui keegi mäletab, siis oma teises blogis rääkisin ülipositiivselt seksuaaltervise lektorite koolitusest. Nüüd saabus see päev, kui sain õpitud teooriat ka praktikas rakendada ja anda õpilastele oma esimese seksuaaltervise loengu.
Anda loengut nii noortele inimestele oli intrigeeriv, värskendav ja kummaline. See kinnitas mu veendumust, et meil kõigil on absoluutselt igaühelt midagi õppida, sest ma sain kuulda vastuseid, mis esialgu panid mu kukalt kratsima. Näiteks küsimusele „Millest koosnevad suhted?“ vastas üks õpilane „Tülidest“ ...
15. november
Rühmakaaslastega uisutama!
Kevadel pärast uisukooli hooajalõpu etendust otsustasin, et enam kunagi ei uisuta, aga … siin ma olen. Esimest korda kuue kuu jooksul panin uuesti uisud jalga.
Imelik, väga imelik tunne on teha midagi, mida oled teinud terve oma elu, kuid siis pikalt mitte teinud, ja lõpuks proovid ikkagi uuesti.
Lihased, mis olid varem treenitud, on praeguseks hääbunud ja tekkinud on mingi teistsugune toonus, mis mind uisutamisel enam üldse ei aita. Meenutab natuke seda tunnet, kui suvi otsa pole pastakat käes hoidnud ja sügisel ei suuda enam oma nimegi kirjutada – kuid selline tunne oli üle kogu keha.
Ülitore oli muidugi rühmakaaslaste ees oma kadunud oskustega eputada, sest nende jaoks oli see ikkagi hämmastav. Pildil on ka inspireeritud rühmakaaslane, kes võttis kiiresti õppust. :D
17. november
Laupäeval oli diabeedipäev, mille raames sain olla üks neist, kellele inimesed loovutasid kolm tilka verd. Veresuhkru mõõtmiseks läbisime kiirkoolituse ja ürituse käigus mõõtsime enam kui 2400 inimese veresuhkrut kuues kaubanduskeskuses üle Eesti.
Kindlasti oli see väga hea üritus, kus sai tunda ennast üliasjalikult. Seletamatult imeline tunne on kanda valget kitlit ja inimeste ees kummikindaid kätte tõmmata.
Ma sain sellel üritusel ka oma esimese kogemuse väga väikeste lastega. Mõõtsin veresuhkrut ühel kolmeaastasel. Torget ta just ei kartnud, aga sikutas sihikindlalt oma pehmet kätt kogu aeg ära ja veri läks igale poole mujale kui vaja. Õnneks olid vanemad väga rahulikud – sain ta ilusti puhtaks tehtud ja veresuhkru mõõdetud.
20. november – lihtsalt üks tore päev
Päev algas muidugi trenniga, pärast mida läksin koju õndsat und magama, ja seejärel läksin kooli, kus absoluutselt iga praktikum oli põnev, tore või naljakas. Tihti pean pidama endaga sisemisi võitlusi, et keskenduda õppejõu jutule, mitte näiteks kalsarikänni’le. Praktikumides sellega nii palju probleeme pole, kuid näiteks biofüüsika loengutes on võimatu asjalikke mõtteid kaasa mõelda. Aga see selleks.
Esmalt naersin anatoomia praktikumis pool tundi õppejõu naljade üle. Näiteks soovitas ta meil rühmaga ühiselt seapea ja -sõrad osta, et koos sülti keeta ja pärast neid prepareerimiseks või õmblemiseks kasutada. Seejärel saime taas kord laibal siseelundkonda katsuda ja oma käsi excavatio rectouterina’sse (ehk pärasoole ja emaka vahelisse õõnde) pista.
Histoloogia praktikumis vaatasime mikroskoobiga inimese idulast. Otseselt polnud see midagi erilist, tavaline preparaadi vaatamine, kuid kui hakata mõtlema, et me vaatame tõelist inimese alget, kellest kunagi olekski võinud inimene saada, siis see tekitab imeliku tunde küll.
Lõpuks saime esmaabi praktikumis siduda ja üksteist lahasesse panna. Eks ole ikkagi põnev minna praktiliselt teineteise kallale. Kõik lahastasime ja sidusime kinni. Lisandus ka teadmine, et arvestuse kukun automaatselt läbi, kui sidemerulli valepidi kätte võtan.
(Pildil on käsil „vigastatud“ inimese küljele pööramine.)