Esmakursuslase tagasivaade sisseastumisele


Aasta tagasi praegu ma isegi veel ei teadnud, mida ma täpselt õppida tahan (just nimelt õppida, kõik muu olin välistanud). Vaba aastat ma kindlasti võtta ei plaaninud, sest hiljem oleks olnud palju raskem end koolilainele tagasi saada. Otse ühest koolist teise minek tundus olevat asjade loogiline käik, vähemalt minule.
Eriala mõttes ma tõesti ei teadnud, mis sellest saab ja kas üldse saab midagi. Okei, minu õnneks oli mul paar tagavaravarianti olemas, kuhu oli pääsemine garanteeritud. Klassikalisest filoloogiast (ja üldse Tartu linnast) ei arvanud ma alguses suurt midagi, kuid rohkem uurides ning peale erialakatset ja -vestlust olin veendunud, et sellest võiks saada minu eriala. Seega käige kindlasti katsetel ja vestlustel, sest need võivad teie arvamust muuta. Saatsin avalduse ka kehalise kasvatuse ja spordi erialale, kuid viimasel hetkel otsustasin mitte minna. Nüüd ei teagi, millest ehk ilma jäin.
Üks minu suurimaid hirme oli sisseastumiseksam, mis koosnes kirjalikust ja suulisest osast. Küsimused, mis mu peas keerlesid, olid mind peaaegu juba hulluks ajamas. Ma ei teadnud, mida küsitakse ja mida ma täpselt üle vaadata võiks. Kõige rohkem kartsin, et äkki ei oska midagi vastata. Väike närv on loomulik, aga üleliia ei maksa siiski pabistada.
Jube hirmutav oli ka võõras linn. Selles küsimuses tuli mulle appi sõbranna, kes oli juba aasta aega Tartus tudeng olnud. Ta juhatas mu ülikoolini ja aitas leida isegi õige klassiruumi. Pärast läksin ülikooli juurest rongijaama aga omapead ja kogemata nii suure ringiga, et jäin rongist maha. Tee, mida mööda juhtusin tol päeval kõndima, sai sügisest minu igapäevaseks kooliteeks.
Kui olin lõpuks ülikooli vastu võetud, algas aeg olla aktiivne ja kõigele jah öelda. Nii sattusin ma näiteks ka siia blogisse kirjutama. Erinevates asutustes vabatahtlikuks olemine on samuti kohutavalt tark mõte, sest nii saab kogemusi ja toredaid tutvuseid, lisaks on see megalahe. Üks parimaid otsuseid, mis ma sel õppeaastal olen teinud, oli korporatsiooniga liitumine. Aega kulub sinna küll palju, aga see on seda väärt – silmaring laieneb, samamoodi tutvusringkond.
Ainuke nõuanne, mis ma aastatagusele endale öelda oskaksin, on see, et ära muretse ja pabista nii palju. Kõik läheb nii, nagu peab! Tundub, et ülejäänu ongi mul läinud uskumatult hästi, sest hetkel ei meenu mulle mitte ühtegi asja, mida ma oleksin võinud teha teisiti.
Kõikidele sisseastujatele soovin külma närvi ja mõnusat põrumist! Loodame, et kohtume peagi Tartus!