Iseseisva elu üllatused


Esimesed kolm elunädalat on Tartus möödunud nagu linnutiivul. Siinkohal tuleb ilmselt edastada tänusõnad minu imelisele korterikaaslasele ning vahvatele kursakatele. Tänu neile pole ka esimesed kodutööd ületamatutena tundunud. Esimene hinne “arvestatud” infootsingu eest on ka käes, seega ühe pai sain endale ära teha.
Meil on selline aine nagu akadeemiline enesejuhtimine. Lisaks üliägedale õppejõule Maria Murumaa-Mengelile on teemad ka üsna vajalikud. Just teisipäeval rääkisime sellest, kuidas tuleks püstitada endale eesmärgid ning kui midagi tehtud saab, siis end premeerida. Mitte küll teemantidega (samas, miks mitte… aga ma olen ikkagi tudeng), aga alustuseks näiteks paiga. Seega kodutöödega olen siiani hakkama saanud, loodetavasti saan endale ka edaspidi paisid lubada.
Üks tore lugu seoses üksi elamisega. Üksi ehk ilma vanemateta. Olen alati olnud üsna iseseisev. Näiteks esimeses klassis juba teisel päeval, kui tunnid algasid, kõndisid kõik lapsed koos vanematega kenasti koolimajja, aga mina nõudsin, et saaksin üksi minna. Tulin sellega väga hästi toime ka. Nagu ka muudes aspektides oma elus. Loomulikult on mul imelised vanemad, kes toetavad mind kõiges, aga olen pigem olnud ikkagi selline ise hakkama saaja.
See aga ei puuduta näiteks pesu pesemist. Loomulikult olen ma pesumasinat varem näinud ja isegi katsunud, kuid pesu pesnud olen kodus võib-olla paar-kolm korda. Nüüd aga oma uues kodus otsustasin, et hakkan riideid pesema. Tegu oli nädalalõpuga, seega mõtlesin, et pesen kiirelt ära, panen kuivama ning kui pühapäeval Tartusse naasen, on pesu juba kuiv. Päris nii aga ei läinud.
Astusin siis selle imemasina juurde, tänu millele inimesed enam kummargil sokke küürima ei pea. Vajutasin erinevaid nuppe, mida seal peal meeletult palju polegi, aga masin ei teinud häält ega näidanud ühtki elumärki. Ometi oli korteriomanik öelnud, et pesu saab sellega pesta küll. Vajutasin veel mõned korrad, aga ei midagi. Mõtlesin siis, et okei, lähen koju ja küsin oma targa ema käest nõu. Esimene küsimus temalt: “Kas juhe oli ikka pistikus?” Ega jah, vist ei olnud küll, kui meenutama hakkasin… või tegelikult ma ju seda ei kontrollinud. Tulin siis peale nädalavahetust Tartusse tagasi ja algas teine katse. Juhtme panin ka seina. Masin lülitus sisse, näitas numbreid ja kõik tundus juba imeline. Trummel hakkas pöörlema, aga vett masinasse ei tulnud. Ootasin veidi, ikka ei tulnud. Helistasin taas emale, kes oli enne head nõu jaganud. Selgus, et kuna korteris polnud enne meid mõnda aega keegi elanud, oli vesi kinni keeratud. Seega tuli teha vaid need kaks “kontimurdvat” liigutust – panna juhe seina ning keerata kraanist vesi lahti. Jagan nüüd siin iseseisva elu õpetusi, tundub.
Blondiinianekdoodid pole mulle kunagi peale läinud, seega ärge looge siin seoseid mu juuksevärviga.
Muidu on Tartus elu ilus, praegu veel vähemalt. Kursakatega on mul ka väga vedanud. Tõesti. Pilt, mis seda postitust illustreerib, on meie tutvumispeolt. Tegu oli stiilipeoga ja meie tüdrukutest koosnev tiim võitis ühe võistluse. Täpsemalt võib igaüks selle võistluse kohta minult eraldi uurida.