Kliinilise välisvahetuse lavatagune


Hei, armas blogilugeja!
Nüüd on ka Saksamaal ilmad muutunud külmaks, taevas süngeks ning puud on kaotamas viimaseid soojust kiirgavaid värvilisi lehti. Igal hommikul kella seitsme ajal U-bahni (metroo) poole kõndides tunnen, kuidas hing minu sees ihkab iga hingetõmbega auruna põgeneda, otsida soojust ja helgust. Me räägime sageli sügisdepressioonist, mis varitseb pimedas nurgas ning jälitab meid lühikeste päevade järel. Berliinis, minule armsaks saanud Berliinis, on sügis vahetunud aga imelise, särava ja jõuluhõngulise talve vastu. Kuid siiski olen vahel mõelnud…
Elu on kiire ja aeg tõepoolest lendab. Ma arvan, et on tähtis elada oma elu pühendunult ja püüelda eesmärkide poole, mis igapäevaselt meie mõtetes keerlevad. Samuti on oluline osata tõmmata pidurit, peatuda ja anda puhkust enda kehale ja vaimule. Minu puhul viimane variant ei tööta. Ma arvan, et see on paljude arstitudengite (ja kindlasti ka teiste erialade) saatus, kes satuvad tööle juba ülikooli ajal – mehhanism käivitub ning seda on raske peatada. Enne arstiteadust õppisin ma ühe aasta füsioteraapiat ning nüüd arstiteaduse õpingute kõrval olen töötanud pea kolm aastat: esialgu Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia intensiivravi osakonnas ning hiljem Pärnu Haigla erakorralise meditsiini osakonnas. Vähemalt kord nädala jooksul oli 36-tunnine periood, kus ma olin täielikult magamata. Aga mulle meeldib selline elustiil ja vähemalt tunnen, et elan iga päev pühendunult ja mõttega. Siiski mõtlen vahel, et ma sooviks ja peaks veetma rohkem aega oma lähedastega, kuid paraku õppe, töö ja sotsiaalse elu kombineerimine on keeruline. Nii et ma otsustasin põgeneda. Põgeneda Saksamaale.
Olen rääkinud sel teemal mitme välisvahetuse tudengiga ja mõistnud, et väsimus igapäevastest kohustustest, tüdimus rutiinsusest ning vahelduse ihkamine on sage ning meie ühine põhjus, miks võetakse ette see seiklusrikas ja pingeline teekond. Ma tulin Berliini, et saada vaheldust neli aastat kestnud õppetööst, puhata iganädalastest öövalvetest ja pühendada aega iseendale. Kuid paradoksaalselt kõik kordub. Kõik kordub taas. Välisvahetuse töögraafik (40 tundi) on palju laiahaardelisem, kui esialgu tunduda võib, see nõuab palju eel- ja kodutööd. Akadeemiline õppetöö on muutunud eneseharimiseks, kuna arstid ei jõua ja ei ihka kõike seletama. Immuunravimid nagu trastuzumab, ipilimumab, pembrolizumab – vuristavad ette, eeldades, et olen nendega juba kursis. Suur oli mõne kolleegi üllatus, kui nad avastasid, et olen hoopis seitsmenda, mitte kümnenda semestri tudeng.
Õppimine on muutunud ka rohkem patsiendikesksemaks. Tartu Ülikooli arstiteaduse õppekavas läbivad arstitudengid kohustuslikult patsiendikesksele suhtlemisele, psühholoogiale ja eetikale suunatud kursuseid. Onkoloogia osakonnas olen mõistnud, kui kasulikud need kursused ühele tulevasele arstile on ning olen väga tänulik selle üle. Kuid siiski õpib inimlikkust kõige rohkem voodi kõrval, millel lamav, laialt metastaseerunud vähi ning maksapuudulikkusega patsient avaldab soovi proovida veelkord võidelda, selleks et veeta viimaseid jõule perega. Jõuludeni on jäänud vähem kui kuu. Ma võitlen mõtetes temaga. Ning sellega astun ma üle empaatia piiri, kuhu pole veel kunagi jõudnud. Mäletan minu patoanatoomia õppejõu Hannes Tamme sõnu eelmisel aastal, et arstitöös on oluline säilitada inimlikkus selles mehhaniseeritud maailmas. Olen sellega nõus, kuid siiski on oluline hoida distantsi ning mitte lasta sündmustel mõjutada enda enesetunnet ja elu. Ainult 0,5-koormusega intensiivi ning erakorralise meditsiini tõttu ei ole mul olnud võimalust patsientidega lähedaseks saada. Siin, onkoloogia statsionaaris, tulevad patsiendid üldiselt iga 2-nädala tagant uut keemiaravi saama. Mul on hea meel, et nad tunnevad, mäletavad mind ja küsivad “selle noore arsti” järele. Mul on hea meel, et vaatamata napile sõnavarale, suudan neid naerma ajada ja näen nende tänulikke nägusid. Aga mul on raske hoida distantsi.
Kõik kordub taas. Olen olnud Berliinis kaks kuud, pool oma kliinilisest välisvahetusest. Alles jõudsin tunda rõõmu vabadusest, kui saabus reaalsus. Uue semestri tunniplaan, uue õpperühma ning uue töökoha otsimine. Alles ma pääsesin sellest kuldsest puurist, kui juba pean ma taas naasma. Mingil määral ma isegi igatsen korda, struktureeritud õppetööd ning distsiplineeritud päevakava, joostes ühiselamu-ülikooli-töö vahet. Ma asun teele. Varsti.
Ükskõik, kas oled Eestis või välismaal, õpid või töötad, palun tee midagi enda hinge (ja tervise) heaks. Mulle on alati pakkunud huvi vehklemine. See on spordiala, mis näib esialgu kerge ja graatsilisena, kuid tegelikult nõuab palju jõudu, vastupidavust, kiirust, taktikat ning koordinatsiooni. Kuidas ma seda nüüd tean? Sest ma liitusin Berliini vehklemisklubiga! Treeningud toimuvad old-school stiilis saalis, treener on aktsendiga kõnelev kiievlane (ma muidugi lootsin praktiseerida oma saksa keelt, aga vahel ma pole kuigi kindel, kas kuuldud sõna päriselt eksisteeribki) ning treeningkaaslased on väga avatud ja ühtehoidvad.
Paralleelselt toimuvad kaks trenni algajatele ja juba tipptasemel võistlevatele vehklejatele. Ühel päeval tegime me sportlaste initsiatiivil tutvumisringi. Ma ütlen alati kliinikumis uhkusega, et olen Eestist ning patsiendid on alati äärmiselt huvitatud ning vaimustuses selle üle (kuna esialgu eeldatakse, et olen järjekordne immigrant kuskilt Rumeeniast), kuid sel päeval tutvumisringis tundsin ma selle üle erilist rõõmu. Jah, ma olen Eestist ja meie vehklejad on tipptasemel. Ja nad teavad seda. Ja nad on näinud üht minu Eesti lemmikfilmidest “Vehkleja” ja mitu korda. Ma olen õnnelik, sest ka mina tegelen nüüd vehklemisega!
Aitäh Sulle, et jälgid minu blogi ning jagasid minuga neid mõttehetki. Ma arvan, et vahel peab piiluma ka kulisside taha, nägema seda varjatud osa, millest nii vabalt iga päev ei räägita. Välisvahetus on vinge. Kuid igaüks elab seda omamoodi üle - oluline on osata mõtted mujale juhtida ja teha õigel ajal hingele pai.
Anja