Kodutee
Hei, armas lugeja!
Täna on päev, mil kirjutan sulle viimast korda. Möödunud on neli vinget kuud Saksamaal ning ees on usinat õppetööd ja uusi tarkusi täis kevadsemester.
Minu viimane kliiniline praktika möödub hetkel lastekirurgias. Kandideerides eeldasin, et näen kirurgia statsionaarset ning operatiivset tööd. Kohale jõudes selgus aga, et see on palju enamat. Nimelt on lastekirurgia all lisaks EMO (erakorralise meditsiini osakond) ja polikliinik. Lastekirurgia pole minu teema. Minu ideaalses maailmas peaks iga inimene armastama oma tööd. Ärkama motiveeritult, oodates uue tööpäeva algust. Esimene nädal lastekirurgias kogesin esimest korda, et ma ei tahtnud ärgata ja haiglasse minna. Meeskond on võrreldes eelmiste praktikakohtadega pigem tüdinenud tudengitest ning eemalehoidev. Samas on mõni kolleeg väga vastutulelik ja tänu neile olen saanud assisteerida eri operatsioonidel ning treenida lastekirurgia TrainingLabis, kus saab harjutada õmblemist, osteosünteesi (luu terviklikkuse taastamine operatiivsel teel) ja laparoskoopilisi võtteid (operatsioonimeetod, kus kõhukatteid ei avata lõikega vaid viiakse läbi väikeste avauste kõhuõõnde spetsiaalsed instrumendid).
Lisaks sai vist vanemarst aru, et ma tunnen end EMOs väga mugavalt, nii et enamasti olen graafikus EMO poolel ja hindan laste traumat, neuroloogilist staatust ja palju muud. Mäletan, kui nägin programmis tuumoriresektsiooni ehk kasvaja operatiivset eemaldamist. Teadsin kohe, et iga hinnaga pean saama sellele operatsioonile. Minu meeldivaks üllatuseks oligi minu nimi OP-meeskonna all kirjas. Päev varem olin öelnud vanemarstile, et mulle meeldib enim onkoloogia. Ta mäletas ja andis mulle võimaluse siesta OP-laua ääres, kus eemaldati teratoomi, mis oli…. võrkpalli suurune kasvaja 1-kuuse beebi ristluu piirkonnas.
Mida ma teeksin uuesti või teisiti järgmise välisvahetuse puhul?
1. Ma teeksin välisvahetuse väiksemas linnas. Ma eeldasin, et välisvahetus on väga lahe. Arvasin, et veedame palju ühist aega ja reisime teiste tudengitega. Kahjuks see nii ei olnud, kuna Berliin on suur ja kõik tudengid olid laiali, suheldes rohkem kohalikega. Nii ka mina ja olen selle üle väga õnnelik. Seega kui otsid “elu parimat aega”, siis mine väiksemasse linna.
2. Ma teeksin kaks semestrit järjest. Aeg on möödunud kiirelt ning vaatamata vahel esilekerkivale koduigatsusele ja breaking pointidele (loe: murdumispunkt), ei ole ma veel valmis tagasi tulema.
3. Ma teeksin uuesti (kliinilist praktikat). Igapäevane töö on küll väsitav, kuid see võimaldab rohkem ja mitmekülgsemalt õppida välismaa kolleegidelt ning luua uusi, kasulikke kontakte.
4. Ma teeksin võimalusel 6. kursuse kliinilise praktika taas Charite’i kliinikumis. Õnneks või kahjuks on arstid harjunud tudengitega ning oskavad hästi õpetada. Lisaks on see meditsiin teisel tasemel, kuna on suurem tugipunkt tõenduspõhisusele, rohkelt põnevaid kliinilisi uuringuid, haruldasi haigusi ning mis salata, raha. Sakslased ei kipu palju inglise keeles suhtlema, nii et hea saksa keele praktika on garanteeritud.
5. Ma reisiksin veel rohkem. Minu õnnetuseks jäin ma haigeks ning Iisraeli tripp jäi ära. Aga ma ei heida meelt ning olen põnevil matka üle, mis toimub veidi enne minu lahkumist: Saksamaa Grand Canyon’i vallutamine.
Mida olen ma sellest välisvahetusest õppinud?
1. Suhtlema, suhtlema, suhtlema. Siinkohal mõtlen ma nii keeleoskust kui ka avatust. Korraldasin kõik oma praktikakohad ise ning haiglasiseselt pidi rohkelt suhtlema patsientidega nende heaolu nimel. Vahel mõtlen huumoriga eelnevate aastate üle Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus ma kartsin midagi uurida või küsida. Vähemalt tegin ma seda siis omas keeles.
2. Eneseületus. Nelja kuu jooksul on iga päev olnud eneseületus – iga päev varajane ärkamine ning mugavustsooni selja taha jätmine; saksa keeles suhtlemine, patsiendid, uued ja erakorralised olukorrad. Saksa keel on minu kolmas võõrkeel ja vaatamata oma teadmistele, on praktika siiski midagi muud. Rasketes olukordades mõtlesin alati oma vene- või ukraina rahvusest sõpradele, kes on samuti õppinud eesti keelt võõrkeelena ning kasutavad seda igapäevaselt kliinikumis. Ma leian, et see on lahe ja püüan neid alati toetada. Miks peaksin ma siin end kehvemini tundma?
3. Ma olen uhke Eesti üle. Olen uhke, et meil on keelatud avalik alkoholitarbimine ja suitsetamine. Olen uhke meie alkoholiaktsiiside üle. Ilma naljata. Saksamaa kultuuri osa on õlu ja tõtt-öelda, on hea tunne küll õlu käes mööda linna jalutada, aga see, mis toimub mõnel kindlal Berliini tänaval, on õudne ja ma tahaks hoida Eestit sellest eemal.
4. Ma olen endiselt uhke Eesti üle. Arstitudengina puutun sageli kokku prügi ja ka bioloogiliselt ohtlikute jäätmete sorteerimisega. Eestis on sorteerimine reguleeritud ning tervishoiu töötajaid haritakse sel teemal. Kahjuks Saksamaal see silma ei jäänud. Minu viimases praktikakohas, lastekirurgias, nägin ma stendil informatsiooni, kuid ma ei näinud, et keegi oleks nendest reeglitest kinni pidanud… Torupostiga (analüüside kiirsaatmine haiglasiseselt) kasutatakse igal korral uut kilekotti. Minu esimesel päeval anti mulle lõunasöök plastiknõus. Rääkisin mitmel korral sel teemal kolleegidega, kes kõik nõustusid minuga, kuid keegi midagi ette ei võtnud. Haiglad toodavad väga palju jäätmeid. Töö käigus kulutame me rohkelt ühekordseid kindaid, mis ei kulu eraldi sorteerimisele. Olen mõelnud, et võib-olla annaks kindaid eraldi sorteerida ja taastoota... Ja siis ma tulin Saksamaale.
Kodutee. Mingil määral ma tunnen, et ei taha tagasi tulla. Mingil määral on kõik minu jaoks muutunud ning hingel on raske kohaneda tuttavate nägudega minu jaoks uues maailmas. Miski pole endine, kuid siiski on kõik sama. Ainult mina olen muutunud. Sest vahel on vaja lahkuda, et kasvanuna tagasi tulla.
Selleks korraks siis kõik. Järgmiseks plaaniks on reisida üheks semestriks välismaale järgmisel kevadel. Nüüd aga koduteele!
Hoia end,
Anja