Liisa versus Korea bürokraatia
Iga päev on uus seiklus. Iga päev on uus katsumus.
Minu põhivaenlane on praegu bürokraatia ja kõige rohkem ei igatse ma mitte kartuleid ja musta leiba, vaid e-riiki. Olen elanud üle kaks taifuuni, vallutanud Busani kõrgeima mäetipu ja eksinud kaubanduskeskuses ühe korra ära. See kõik on tühiasi võrreldes vintsutustega Korea pangakonto avamisel, mis võttis aega kõigest tagasihoidlikud poolteist tundi ja mille käigus ma täitsin 20-leheküljelise avalduse, millest 19 lk olid korea keeles. Ma ei tea siiani, kas müüsin oma hinge Korea finantssüsteemile, aga igatahes on mul nüüd selline retroese nagu pangaraamat, ning lisaks pangakaart, mille peal on isegi paarsada tuhat vonni (see on Korea rahaühik). Tunne on nagu kohalikul.
Healing time. Korealased kasutavad tihti sõna healing märkimaks tegevust, mis on lõõgastav ning vaimule ja kehale hea. Ja mis võiks olla meeldivam, kui kuldse tunni ajal mererannas istuda, nautida maitsvat jooki ja head raamatut ning mitte muretseda elu pärast?
Just augusti lõpus, kui olin viimaseid päevi karantiinis, karmistas Korea valitsus taas koroonaga seotud piiranguid. Nende eriolukord on jaotatud kolmele tasemele ja praegu elab Busan teisel tasemel. See tähendab muu seas seda, et kõik üle 50 inimesega kogunemised on keelatud, mistõttu ülikool jättis ära tutvustusürituse. Niisiis pidime kõigest ise aru saama ja kasutama oma selgeltnägijavõimeid, et teha kindlaks, kus tunnid üldse toimuvad. Nimelt unustas kool meile seda pisiasja suure ähmiga esialgu mainida.
Suur oli mu üllatus, kui A. mulle augusti viimasel päeval teada andis, et meil peaks õhtul korea keele tund olema mingis müstilises kohas nimega Plato. Sellist kohta polnud üheski meilis sõnagagi mainitud. Varsti selgus, et põhimõtteliselt on Plato nagu PNU Moodle – lihtne ja toimib ka inglise keeles, mida ei saa näiteks siinse ÕIS-i kohta ütelda.
Praegu on käimas viies koolinädal ja kui esialgu olid kõik ained online, siis nüüdsest on korea keel kontaktõppes. Sain viimaks omal käel tunda, mida tähendab maski ja prillide kooslus. On viimane aeg kojameestega prillid tootmisesse suunata.
Maski kandmine on siin kohustuslik igal pool: tänaval, poes, ühistranspordis … Isegi kui ma lähen oma ühikatoast välja, et koridorist vett võtta, panen maski ette. Kui ei kanna, saad ühe miinuspunkti, ja kui miinuseid koguneb kümme, lendad ühikast välja.
Ükspäev läksin ühika all olevasse poodi toakaaslasele ta korea keele materjale viima ja unustasin maski. Tundsin end pärast lausa kriminaalina. Ainsad kohad, kus võib maskita olla, on söögikohad. Esialgu oli see suur kergendus, kui sai maski eest heita, aga nüüdsest oleme harjunud ega pane teist enam tähelegi. Suutsin isegi maskiga jooksmas käia. Ainult mäe otsa ronides nägin, et enamik matkajaid võttis maski eest. Sellest, et hakkad tagasi tsivilisatsiooni rüppe jõudma, saad aru selle järgi, et rajale hakkavad taas ilmuma maskidega inimesed.
Selca kunst 2020 stiilis
Praeguseks on mul suurem osa paberimajandusest korda aetud. Koreas ja PNU-s nimelt ei käi asjad nii, et lihtsalt avad netis sobiliku koha ja taotled. Ei, sa teed seda kõike füüsiliselt, selleks kindlaks määratud päeval ja kellaajal, ning hoidku K-popi jumalad, kui sa vale värvi pastakat juhtud kasutama!
Peaaegu igal pool tahetakse Korea telefoninumbrit, nii paberimajanduses kui ka tavaelus. Tahad kinno minna? Anna number. Karaokesse? Jaa, palun, aga registreeri oma külastus. Selleks aga, et vormistada telefonileping, on vaja välismaalase registreerimise kaarti (ARC-d), ja ARC tegemine võtab aega ligi kaks kuud.
Siin on näide bürokraatiast Lõuna-Korea stiilis:
• ARC grupitellimuse esitamine. 1. september, esimene katse. Hommikune aeg paberite esitamiseks on 9.30–11.00. Et mul on uut pilti vaja, lähme mu kaunist lõusta pildistama, mis pärast seda, kui fotograafionu sellest airbrush’iga üle käib, veelgi kaunimaks muutub.
• Sidequest: elukohta tõendava dokumendi printimine. See on keeruline. Esiteks pead sa leidma koha, kus printida. Su korea sõber näitab sulle, kus see on, ja aitab sul üleni koreakeelsel veebilehel orienteeruda ja endale kasutajakonto teha. Sa jõuad punktini, kus nõutakse telefoninumbrit. Sul ei ole veel Korea telefoninumbrit. Mata maha igasugune lootus printida. Võimatu. Kui sul pole Korea telefoninumbrit, siis sind ei ole olemaski.
• Olgu, ehkki meil ei ole elukohapaberit, lähme proovime vähemalt oma certificate of enrollment’i kätte saada. Kui me peahoone ette jõuame, on 11-st puudu vaid paar minutit. Tänaseks pood kinni. Õnneks on seal üks entusiastlik korea neiu, kes juhatab meid lahkelt majja (ukse kõrval on suur plakat „Rahvusvahelised tudengid ei või rahvusvaheliste õpingute keskusesse siseneda“) ja viib meid otse loomulikult just keelatud ruumi, kus prindib nagu naksti ühikadokumendid välja (iga ülikooli juhend koreas aga on: we DO NOT print for you!). Ühtlasi saame teada, et tõendid antakse meile alles reedel.
• Reede, teine katse. Saame oma paberid kätte ja jõuame tädi ette, kes on asustanud peahoone ees ainsa punkti, kus on vähekegi varjuline. Tädi vaatab mu tagasihoidliku paberikuhja üle ja saadab mind siis taotlust ümber kirjutama, sest ma pole lisanud oma ühikatoa numbrit.
• Kui lähen uuele ringile, selgub, et pean avalduse taas kord uuesti kirjutama. Seekord musta pastakaga, mitte sinisega. Kell on viie minuti pärast üksteist, Liisa kirjutab hullunult ainsas kohas, kus üks põõsas millimeetri jagu varju pakub, oma avaldust ümber. Kell saab 11, tädi kaob. Osa üliõpilasi lahkub, mina jään istuma, mis on strateegiliselt hea otsus, sest tädi ilmub äkki tagasi. Ja siis saabub ajalooline hetk: tädi vaatab mu paberid üle, võtab vastu mu 30 000 vonni bürokraatiatasu ja mina, viimane inimene sabas, olen viimaks edukalt paberid esitanud.
• See ei tähenda, nagu ma oleks oma ARC nüüdsest kätte saanud, oo ei! Eelmine nädal andsime Korea valitsusele oma sõrmejäljed, „kriminaalid“, nagu me siin kõik oleme. Siis saimegi teada, et kaardiga läheb veel ligi kuu aega. Meie isikukood pidi valmis olema, aga kui tahad seda varem saada, lähed eraldi ametiasutusse, maksad 2000 vonni ja palun, saad selle prinditult!
• (Vähemalt ei kasuta nad tuviposti.)
„Elu läheb edasi, elame edasi,“ ütles BTS (Korea kõige tuntuma bändi nimi) oma viimatises ÜRO kõnes. Ehkki ma saabusin siia Lõuna-Koreasse segastel aegadel, ei ole elu seisma jäänud. See nädal on siis Chuseok, Korea tänupüha, ja ehkki koroona tõttu jääb enamik turistidele mõeldud üritusi ära, on meil plaanis isekeskis ette võtta väike matk ja nautida kohalikku elu.
Järgmise korrani!
PS. Arvake ära, kes liitus kogemata ülikooli tenniseklubiga ja läheb kohe oma esimesse tundi?