Lugu sellest, et kus ma siis ära käisin ja kus siis kõige parem on?
Kõrgeks kasvanud on rohi, juba niidetud on hein ja isegi kõik sõnajalaõied on juba ära õitsenud – olen taas Eestimaa pinnal ja nüüdseks on isegi uus õppeaasta alanud. Koduses Eestis veedetud suvi tuhises mööda ja olen end sisse seadnud Eesti kauneimasse linna, milleks on Tartu (seda siis laulusalmis Raimond Valgre ja Ernst Johansoni sõnutsi).
Siiski luusib mõte ikka vahepeal mere ja maade taha. Nüüd on hea tagantjärele targutada, et mis siis juhtuski nende pea kümne kuu jooksul kahes erinevas Euroopa kantsis. Järgnevas postituses jutustan, miks ma üldse sinna läksin ja vastatud saab ka rahva lemmikküsimus „Kus on kõige parem?“
Ühest küljest oli koju tagasitulek ülimalt kentsakas, nagu reisimine praegusel ajal üldse. Kuna otseliine oli ohtrasti vähendatud, väljus iga minuti asemel lennujaamas vaid ühes tunnis paar lennukit – seega oli kohe näha ja kuulda oma rahvuskaaslasi ja seda isegi Skandinaavia suurimas lennujaamas.
Teisest küljest võttis inimtühjast lennujaamast tingitud segadus ehk veidi auru tõsiasjalt, et nüüd naasen tagasi oma vanadele radadele. Tõsi küll, et nii ranits kui pagas olid head-paremat, selgust-tarkust täis. Ise olen siiani veendunud, et käsipagas oli mul kolm korda üle lubatud normi, sest kogu elu ja vaimuteravuse korraga kaasas kandmine pole ometi ju mingi lust ja lillepidu!
Takkaperra saan aru just reisimise otsesest tähendusest selle aasta jooksul. Nimelt käisin ma paar kevadet tagasi sõpradega Itaalias ning reisisin üksi neile järele, tehes lendude vahele paaritunnise vahepeatuse varahommikuses Taani pealinnas Kopenhaagenis. Peale valgete kaubaautode ja harrastusjooksjate ei olnud toona peale kohvrirataste lohina selles hommikus kedagi teist. Tegin väikese peatuse ühes kohvikus otse vanalinna piiril. Itaaliasse jõudes oli meie ajutiseks koduks ümber ehitatud pisike klooster Firenze lähedal – veetsime seal ühed unenäolised puhkusepäevad. Seal olles juba unistasime kõik, et kuidas juba tagasi saaks ja unistasime seal kuude viis seiklemisest. Mõeldud, tehtud!
See on ju kõik sinu enese kätes ning tagasi tulin juba veendumusega, et sinna ma tagasi peagi lähen. Seega sai sellest kaheksa päevasest reisist hiljem kaheksa kuud juba neis kahes mainitud riigis. Mainitud kohvikut Kopenhaagenis otsisin taga ma terve selle kevade, sest see oli ainuke pidepunkt, mis tollest eelmisest korrast meeles oli ja minu rõõm oli üüratu, kui selle kohviku alles maikuus(!) üles suutsin leida. Jagasin oma rõõmu selle kohviku töötajatega, kes olukorra dramaatilisusest kuidagi aru saada ei tahtnud.
Aga tõesti, nende kahe riigi kõrvutamisel on nimekiri erinevustest pikk:
• Kuigi Itaalia linnakeses jõudsin ära kohata ja nimepidi ära tunda pea kõik vahetusüliõpilased, pidin neid Kopenhaagenis ikka ratta ja tikutulega taga otsima. Kui oli mõni üritus, siis Itaalias olid kutsutud kõik ja kohtusime iganädalaselt.
• Bologna ülikooli õppejõududel oli suhtumine, et kui erasmuslased siin küll õppimas pole olnud ja peale esimest nädalat neid tavaliselt ei kohta, siis Københavns Universitetetis küll meisse grammivõrdki teistmoodi ei suhtutud ja mingeid allahindlusi sellega seoses ei tehtud. Kuna keskkond on über-rahvusvaheline, siis meie ajutisusest suurt asja ei tehtud ja midagi erilist me ei olnud.
• Itaalias tuhisesime nädalavahetustel mööda saapasäärt, Taanis kodust lahkuda võisin vaid äärmisel vajadusel ja reisimine riigisiseselt tundus üüratu ettevõtmisena. Kuigi tõesti, paaris linnas sai viimase kahe nädala jooksul Taanimaal käidud ja lubatud sõpru külastatud.
• Itaalias jäi kõrvu riivama küsimus, et kas Eesti asub Venemaal või kas olen pärit ehk Austraaliast? Samal ajal Taanis tehti suuri silmi ja öeldi, et on alati tahetud Eestit külastada ja meil oli positiivselt eksootiline kuvand. Kohtasin isegi üht Iiri poissi, kes mulle esimesel kohtumisel laulis Mohni ja Tobiase “Kui mina alles noor veel olin” ja oli vaimustuses meie riigist ja ajaloost.
• Taanis sain kõigiga kerglusega suhelda, sest inglise keel oli vägal heal tasemel, samal ajal kui Itaalias sai inglise keelt õpetatud ja suhtlust välja meelitatud nii mõneltki kohalikult. Kord Bologna äärelinna bussipeatuses ühel näiliselt põhikooli lõpuklassi tüdrukul läks head viis minutit, et tuletada meelde küsisõna, et pärida minult, kust ma pärit olen.
• Nagu eelmistes postitustes mainitud – Itaalia majad ja linnaplatsid olid ühtemoodi kollakas-oranžid, mis tundusid oma ühetaolisuses lõputud. Taanis aga toimus alaliselt erisuste iludusvõistlus, milles eksperimenteerimine oli põhiliseks ideeks, kuigi põllud olid mõlemal pool silmapiirini.
• Itaalias oli vahetusüliõpilasi üle Euroopa: Ukrainast Leeduni, Šveitsist Portugalini ja Norrast Austriani, kuid Taanis oli valdav enamus vahetusüliõpilasi ainult ingliskeelsetest riikidest ehk Ühendkuningriigist, Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast või Uus-Meremaalt. Kusjuures koroonakevades oli tendents, et mida kaugemalt keegi tulnud, seda varem nad ka pidid lahkuma.
Vilina või vilinata
Tänavatel märkasin veel miskit erinevust ja seda seoses vilistamisega. Tihti saadab minu liikumist punktist A punkti B viisijuppide vilistamine ning reaktsioon sellele tänaval Itaalias ja Taanis on erinev. Itaalias polnud vilistamises midagi imelikku ega kentsakat, sest tihti kohtasin tänavate ristudes nii mõndagi vilistavat vanapapit või liitus keegi spontaanselt kuskilt teist poolt aeda minu viisijupiga. Selles oli teatav mängulisus ja ka pilguvahetus midagi normaalset, sest kõnniteedel registreeriti mööduja ühe silmapilgu jooksul. Tahaks uskuda, et selle põhjuseks ei olnud ainult mitte minu suve lõpuks pleekinud hele pale, vaid tekkis tunne, et see on pigem sealne igapäevane normaalne huvi mööduja vastu.
Taanis paistsid inimesed tänaval inimesed väga täpselt teadvat, kes nad on ja kuhu nad lähevad ning pilgu vahetuseks ei jätkunud neil aega. Kui mul tuli aga ratta seljas sõites peale vilistamissoov, siis inimesed ümberringi andsid oma kohmetusega märku, et olen tunginud nende privaatsfääri, et olen nende suhtes veidi ebaviisakas või siis proovisid nad aru saada, kas vajan abi. Sellest ma päris täpselt aru ei saanudki. Mina omakorda ei näinud ka nende kohmetuses midagi negatiivset, lihtsalt riigiti on tänavakultuur väga erinev. Kiiresti õppisin kohanema ja teadvustamatult kadus ka spontaanne vilistamiskomme.
Lõpusõnad
Olen väga tänulik, et nende järeldusteni jõudmiseks anti mulle see aasta. Leian, et see kõik kokku annab tõesti palju minu ülikooli kogemusele. Oma paari kuu jooksul tagasi olles olen juba teinud kõvasti kihutustööd, et kaasõppurid oma võimalust maha ei magaks. Kuid jah, praeguseks tundub selline ringi tuhisemine mööda Euroopat pigem ebatavalisena ja nii teadmatusse hüppamine võib olla keerulisem.. kui mitte keelustatud.
Isiklikult võtan rõõmuga vastu selle sügise siin Eestis. Vaatan rõõmuga pilte hiljutistest mälestustest ja sõbrad on ju vaid sõnumi kaugusel. Enne minekut kuulsin taolisest diagnoosist nagu Erasmuse-depressioon, mis tulevat naasmisel vastu vaatavast kontrastist temperatuuride ja muretuseastme vahel. Teadsin seda peljata ja seega sõnastada kogetut ehk teise vaatenurga alt – teelõigu, leheküljena, mis ainult lisab vürtsi tulevastesse seiklustesse.
Seega pole ma igatsusest lõhkemas, mis on ainiti hea. Tagasiteel sain paremini aru oma riigist, ülikoolist ning oma võimalusest panustada sellesse, mis meil siin on. Ja küsimusele, et kus on kõige parem vastaksin nüüd, et kodus. Ja kodu ehitame me ju ise.
Tänan sind, et võtsid need paar minutit minu heietuste lugemiseks. Jutustan siis hea meelega juba näost-näkku edasi.
Kohtumisteni!
Teie Pipi
