Minu ootused ülikoolile


Hei!
Mina olen Moon ja tänasest võtan enda peale esmakursuslaste blogi kirjutamise.
Lühiinfo minu kohta:
vanus: 19,
pikkus: 176 cm,
tähtkuju: Ambur,
nõrkus: kohv,
Tartus võib mind kõige sagedamini kohata: raamatukogus.
Enne ülikooli astumist lõpetasin Tallinna 21. Kooli sotsiaal-humanitaarainete õppesuuna. Tegelesin aktiivselt kirjutamise ja muusikaga ning vaba aja veetsin loomaaias tööd tehes, nii et kes tahab kuulda lõputuid lugusid šimpansitest ja elevantidest, võib julgelt minu poole pöörduda. Ometigi ei ole ma nüüd Tartu Ülikooli bioloogiatudeng, sugugi mitte.
Õpin esimest aastat hoopis õigusteadust. Ei oskagi kohe öelda, miks just seadustes tuhnimine minus vastupandamatut huvi tekitas, sest uskuge, mul on ka muid hobisid, kuid küllap kannustas mindki tagant noorele inimesele iseloomulik janu õigluse järele. Elupõlise tallinlasena otsustasin, et vajan väikest vaheldust, ja nii pakkisingi augusti lõpus oma asjad kokku ning kolisin Tartusse.
Minu esimene õhtu ühikas.
Ma ei ole tavaline tudeng – selline, kes oli enne sisseastumist ähmi täis ega teadnud, mida täpsemalt ta siis nüüd õppima plaanib minna. Erialade loosiratast ma keerutama ei pidanud, sest seda, et ma just õigusteadust kõige rohkem igatsen õppida, teadsin algklassidest saati. Mõnes mõttes pani see mind aga halvemasse olukorda kui kõiki loosiratta keerutajaid kokku, sest teadsin täpselt, mida tudengilinnalt ootan.
Õhulossid, mille ma olin enda peas aastatega ehitanud, olid liiga uhked, et reaalsusele vastata – minu ootused olid naeruväärselt kõrged. Kes meist poleks näinud Hollywoodi filme nagu „Legally Blonde“ või „Pitch Perfect“? Mõlemad reklaamivad glamuurset ülikoolielu, kus liiga palju õppima ei pea, sest enamik ajast kulub hoopis sotsialiseerumisele. Ega ma päris tõsiselt uskunud, et Eestis kogu see ülikoolielu sama intensiivne ja huvitav on, ning mida rohkem ma uurisin, seda kiiremini muutus mu õhuloss keskmist mõõtu ühikatoaks. Päriselt Tartusse kohale jõudes muutus aga kõik.
Meie armas Iuridicum.
Nüüdseks on liitude, seltside ja korporatsioonide virvarr mu pea täiesti segi ajanud – kõik tundub nii põnev, kõigest tahaks kangesti osa võtta. Esimene õppetund on omandatud: Tartus pole aega magada, elu käib nii päeval kui ka ööl. Põnev kogukonnaelu tõmbab sind endaga kaasa, soovid sa siis seda või mitte.
Tegelikult on kõik veel alles ees: uued tutvused, mis jäävad kogu eluks, õppejõudude elutarkused, mis kogemata loengus jutu sisse on lipsanud, kõik need teadmised oma erialast ja ka elust enesest ning loomulikult uued kogemused, millest praegu veel unistadagi ei oska.
Ehk olid minu ulmelised ootused siiski õigustatud? Äge erialavalik, toetavad kursakaaslased ning põnevad tudengiorganisatsioonid ei jäta muljet, nagu hakkaks mul siin igav. Otse vastupidi, järgmised aastad tõotavad tulla elu ägedaimad.
Ütlen ausalt, ma pole ikka veel täpselt aru saanud, kuidas see ülikoolielu siin toimib, kuid loodan, et mida aeg edasi, seda selgemaks pilt muutub, ning mida uut õpin mina, seda jagan nüüdsest ka teiega.
Ma ei jõua ära oodata, et ägedatest ülikooli sisseelamise sündmustest lähemalt rääkida, kuid jätan muljed rebaste retsimisest ja muust taolisest järgmiseks korraks. Et ka teil oleks, mida oodata.
Seniks aga olge mõnusad!
Moon