Minust saab ajakirjanik!


06.03.2018
Ja ongi juba mitmendat nädalat käimas teine semester. Esimene möödus väga kiiresti, kuid olen üsna kindel, et kevadine tuleb huvitavam ja tunduvalt keerulisem – mitte ainult kooli, vaid ka kõige muu mõttes. Juba praegu on tunda, et teha on üsna palju. See on ainult hea, sest ma polegi harjunud ainult koolis käima, kõrvalt on ka ikka vaja rabada.
Hilda kirjutas oma viimases blogipostituses, et ta on praegu oma erialavalikus rohkem veendunud kui varem. Talle tundub, et sai tehtud õige otsus. Mul on sama tunne. See võib olla tingitud ka asjaolust, et sel semestril on veidi praktilisemad ained, me saame reaalselt juba natuke nagu ajakirjanikud olla. Samas pean tõdema, et suur osa meie kursusest valis peaerialaks kommunikatsiooni.
Kui viidata taas Hilda postitusele, siis minagi valisin kõrvaleriala ära. See oli ootamatult keeruline. Algul olin kindel, et soovin leida midagi mõnest teisest instituudist. Hakkasin siis otsima, kuid ei osanud nagu midagi valida. Huvitavaid asju oli mitu, aga ükski ei tundunud olevat see päris õige. Nii saab minust ajakirjanik, kes teab midagi ka kommunikatsioonist – just selle ma valisingi oma kõrvalerialaks.
Kui esinesime Tallinnas Kultuurikatlas kõrghariduspäeval, siis tõin meie esitlusse sisse tööl käimise teema – et kas peaks käima või ei peaks. Nüüd ma leidsingi endale töökoha, olen kokk sellises imelises kohvikus nagu Krempel. Seal on hästi mõnus ja minu tunniplaaniga klapib see siiani ka päris hästi. Nii et tulge Kremplisse pannukaid sööma!