Poolteist kuud Charlestonis kadus nagu vits vette


Tere armas lugeja!
"Kadus nagu vits vette" võiks öelda esimese kuu kohta siin Charlestonis! No tõesti – ma olen juba poolteist kuud siin end sisse seadnud. Võiks ju arvata, et selle aja jooksul suudab inimene ära harjuda uue keskkonnaga, aga võta näpust – ei olegi nii lihtne!
Küsisin oma soovitajalt enne tulekut, et mis võib olla sellise vahetuse juures kõige raskem ning ta ütles, et kultuuri sisse elamine. Ma ise mõtlesin küll, et see keskkonnavahetus on üks naljanumber, millest kõik muudkui hirmutavaid lugusid räägivad, aga pean tunnistama, et mul on siin olnud siiani üsna raske – äge, aga raske!
Olen leidnud väga toredad kohalikud sõbrad, kes naeravad tihti mu üle, sest üle päeva avastan ma enda jaoks midagi uut ja ütlen: "This is SO American!" (Tõlkes: See on nii ameerikalik!)
Mõned näited:
- Korvpallimängu vaheajal veeti platsile kolm hiiiiigelsuurt pitsat ja toimus pitsa söömise võistlus.
- Pea igas restoranis pakutakse tasuta joogi täitmist – kui hing ihkab, joo kasvõi kolm kannutäit coca-colat või jääteed.
- Tunned, et palavik hakkab tulema? - Söö kanasuppi! Tõesõna, lisaks üüratult kallitele ravimite soetamisele, valmistatakse siin endale kanasuppi, aga ei-ei, mitte päris suppi, vaid kõlbab ka see pakisupp!
- Punased joogitopsid ja kollased koolibussid, mis filmidest hästi meelde on jäänud? - No täpselt nii ongi!
- Hullumeelsed peod keset päeva! Viimasel kahel nädalavahetusel olen sattunud fraternity ehk meeskorporatsiooni pidudele, mis on jällegi, niii ameerikalik ja täpselt nagu otse filmist.
Üldiselt on kõik muidugi uus ja huvitav, aga tuleb tõdeda, et uute situatsioonidega harjumine on raskem, kui oskasin arvata. Esimesed kolm nädalat tundsin ma iga päev, et tahan lihtsalt tulla oma turvalisse Eestisse tagasi. Charlestoni linn oli minu jaoks nii võõras – liiklus, inimesed, tänavakultuur ja isegi kõige lihtsamad päevased tegemised nagu poes käimine või treeningud. Ja mis oli kõige hirmutavam – ühtäkki kadus eesti keel mu peast. Kas te olete varem märganud, mis keeles te mõtlete? Avastasin üsna ruttu, et minu mõtted on ingliskeelseks muutunud ning eesti keel jäi mu sees üha vaiksemaks.
Kõigist raskustest hoolimata olen ma ääretult tänulik selle võimaluse eest ning nukrutsemise asemel olen leidnud endale ajaviite, mis on minu jaoks täielik kannapööre – ma liitusin surfiklubiga! Surfamisega on siin lood sellised, et kohalikud lained on päris võimsad aga kustutage kohe peast pilt hiigellainetest, millel kuldsete juustega noormees oma lauaga liugleb. Pigem näeb reaalsus välja selline: temperatuurid on madalad ja vesi külm ehk ilma kalipsota vette ronida ei tasu, samuti on päike ilmselt pilve taga ja tuul tugev. Seega kuldset surfipoisi idülli päris tõeseks siin pidada ei saa.
Küll aga veetsime veebruari esimese nädalavahetuse surfiklubiga Floridas, imelises rannalinnas St. Augustines, mida tuntakse kui Ameerika vanimat linna. Kuigi ilm meid ei soosinud, avastasin enda põskedelt ja laubalt üsna tugeva päikesepõletuse, mida ma poleks kunagi VEEBRUARIS osanud oodata! Vaata videost, kuidas meie nädalavahetus möödus :)
Tuleval nädalavahetusel sõidan kooli bioloogiagrupiga Georgia osariiki Atlanta linna, et külastada maailma suurimat akvaariumi. Kui te nüüd mõtlete, et ma olen lisaks surfiklubile ka bioloogiaklubi liige, siis nii see siiski päris pole. Küll aga on minu väga hea sõber Kit bioloogiaklubi liige ning nende lühikesel väljasõidul oli paar vaba kohta, millest ma kohe kinni haarasin!
Huvitavaid fakte Georgia Akvaariumi kohta – kõikide hiigelbasseinide ja -akvaariumide maht on ligi 10 miljonit US gallonit ehk ligikaudu 38 miljonit liitrit ning see on ainus akvaarium Ameerikas, kus elab maailma suurim kala − vaalhai.
Üldiselt on kooliga sagimist ja õppimist palju ning aeg lendab kiirelt – peagi algab meil juba esimene eksamiperiood, millele järgneb veel paar nädalat kooli ning siis kurikuulus spring break ehk kevadvaheaeg! Sellest aga pikemalt siis, kui aeg käes :)
PS! Järgmine postitus on midagi, mis on jälle niiii ameerikalik – sukeldume sügavale Ameerika korporatsioonide ellu ja vaatame, kuidas erineb see meie oma korporatsioonidest.
Hoiame ühendust
Katria Helena