Ja saabki 1. kursus läbi!


Sürreaalne on mõelda, et esimene aasta ülikoolis hakkab juba lõppema. Pean tõdema, et kevadsemester kujunes tunduvalt raskemaks kui sügis. Eks ka kohustusi oli mul lisaks koolile rohkem. Siiski, ajakirjandustudengid ei tohiks viriseda. Meie erialal on neli eksamit, aga näiteks minu korterikaaslasel, kes õpib inglise keelt, on eksameid seitse. Olen viimastel õhtutel õppinud raamatukogu kohvikus ja olnud tunnistajaks, kuidas meeletul hulgal tudengeid käib väsinud näoga kohvi ostmas. Õudne ikka tegelikult. Mulle pole kunagi meeldinud arvestuste nädalad, mil tuleb lühikese ajaga meeletus koguses tuupida. Pigem eelistan aastaringset kodutööde kallal nokitsemist ja õnneks meie erialal nii ka teha saab.
Peale kooli kulus suur osa minu ajast Tartu tudengipäevade korraldamisele. See oli väsitav ja raske, kuid imeline kogemus. Inimesed, kes on tulnud kokku TÜ kultuuriklubisse, on üks vahva ja ainuõige punt sedalaadi festivali korraldama. Mind pani juba varem sel üritusel osaledes imestama, kui suuri ja ägedaid asju ikka tehakse. Nüüd oli mul võimalus ise seestpoolt näha, missuguse pühendumusega seda tehakse ja kui suur on soov, et kõik viimse detailini õnnestuks täpselt nii, nagu plaanitud. Võin julgelt öelda, et tänu tudengipäevade nädalale olen igati pädev laudade ja toolide vedaja, valvaja ning telkide kokku- ja lahtivõtja.
Kremplis olen ka juba päris mitu kuud töötanud. Naljakas on inimeste reaktsioon, kui ütlen, et töötan kokana, või kui mu ema seda näiteks kellelegi räägib. Tavaliselt on esimene küsimus: “Kas sa oskad siis süüa teha või?” Täitsa uskumatu, aga vist oskan jah. Vähemalt mulle väga meeldib seda teha. Nii et tulge Kremplisse sööma! Linna suurim kohv, parimad pannukad ja kõige armsamad võõrustajad! Jep, shameless self- promo on praegu veits.
Lõppu üks lõbus lugu ka. Mulle meeldib ju enda üle naerda.
Käisime Tõrva noortevolikogu liikmetega aprilli alguses parvematkal. Ilm oli üsna soe, aga see oli vist ka üks esimene taoline päev tänavu. Meie punt jagati kaheks ja vette läks kaks parve. Matk pidi kestma umbes kaks tundi. Meie parv startis teisena. Parv oli suure kummipaadi moodi. Istusime kahes servas ja igaühel oli käes aer. Olime parvel vist seitsmekesi. Saime parve kenasti vette ja hakkasime aerutama. Enne matka räägiti, et kuna Võhandu on kärestikuline jõgi, siis kärestikule jõudes tuleb selle ületamiseks aerutada kiiresti. Aerutasime nii, kuis jaksasime, et teisele parvele järele jõuda, kuni jõudsime esimese “kärestikuni”. Hõikasime üksteisele, et nüüd tuleb kiiresti aerutada. Tegimegi seda, alguses vähemalt. Keset meie mõistes kärestikku meie hoog rauges, parv pööras end voolu suunaga risti ja me kukkusime vette. Aprilli alguses on jões vesi ikka päris külm. Meil vedas, et äpardus juhtus kohas, mille kaldal on maja toreda vanapaariga, kes kutsus meid kohe tuppa ja pakkus kuuma teed. Saime jalga kuivad sokidki.
Andsime matkajuhile teada, mis oli juhtunud. Ta proovis meid päästma tulla, kuid kuna maateed olid aprilli alguses üsna läbimatud, siis autoga ta meieni ei jõudnudki. Pidime suurt parve umbes kilomeetri jagu ise kandma – märgade riietega muidugi. Jalutuskäigu ajal selgus, et seda kohta, kus meie ümber läksime, matkajuhid üldse kärestikuks ei peagi. Veel naljakamaks muutis olukorra see, et enne jõele minekut rääkis matkajuht, kuidas keegi pole veel parvega ümber läinud ja vette maanduda on üsna keeruline. Ma ütleksin, et suhteliselt lihtne.