Hilda-Maria Klettenberg, klassikalise filoloogia esmakursuslane
02.03.2018
Uskumatu, kui kiiresti on aeg läinud. Esimene semester on seljataga, eksamid tehtud ning vajalikud EAP-d käes. Sessiaeg oli küll raske, kuid jäi ka piisavalt vaba aega. Jõudsin näiteks läbi lugeda raamatu, käia teatris, kinos, uisutamas, muuseumides, reisil Rootsis ning palju muud. Võib öelda, et tegu oli väikestviisi vaheajaga.
Saime kutse minna esinema kõrghariduspäevale "Õpi Tartus!", mille muidugi vastu võtsime. Ei teadnud me enne üksteist ega publikut, kelle ette astuma pidime, seega väljakutse missugune. Saime enne esinemist korra Tartus kokku ja panime teemad paika. Kindlale kavale me ei tuginenud, otsustasime laval vaadata, mida ja millal kumbki räägib.
Katria Helena Komp, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 1. aasta tudeng
22.12.2017
Ma ei oska öelda miks, aga juba mõned aastad tagasi sain aru, et mina olen Tartu ja teised... Noh, kes on Tartu ja kes Tallinn ja kes üldse Viljandi või mõni muu linn, aga mina olen Tartu. Mitte et mul oleks pealinna või muude Eesti linnade vastu midagi – ei, aga sisimas mõtlesin alati, et tahaks ikka pärast gümnaasiumit õppida ülikoolilinnas ja näha, mis elu seal on ja miks kõik mu vanavanemad sinna mind suunata tahavad.
Hilda-Maria Klettenberg, klassikalise filoloogia 1. aasta tudeng
13.12.2017
Olen väikelinlane, nagu teate juba, ning unistanud elust suurlinnas pikka aega. Minu kodupaigas pole selliseid mõnusaid kohvikuid, kus sõbrannadega kohvitamas või õppimas käia, on vaid burgeri- ja pitsakohvikud. Ei midagi niisugust, mis mind hullupööra köidaks. See-eest aga Tartus neid on ja koguni veel nii palju, et kõigi külastamiseks jääb ajast vajaka.
Teve Rajamets, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 1. aasta tudeng
04.12.2017
Esimene semester hakkab juba varsti läbi saama. Täiesti uskumatu! Üliõpilastel vist väga seda “jess, jõulud ja puhkus”-tunnet pole, sest eksamid on tulemas. Siinkohal tuleb mainida, et kui sulle eksamid ei meeldi, siis tasub AKI-sse (ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituuti) õppima tulla. Praeguse seisuga tean, et mul on kolm eksamit, millest üks on suuline ning vabatahtlik.
Hilda-Maria Klettenberg, klassikalise filoloogia 1. aasta tudeng
16.11.2017
Vaba aega on üliõpilastele vähe antud ning seda, mis on, tuleb osata targalt kasutada. Kindel on aga see, et suurem osa koolivälisest ajast kuulub ka koolile, täpsemalt siis kodutööde tegemisele. Võtsin esimese kuu ülikoolielu ja -meluga harjumiseks, et aru saada, kuhu oleks hiljem mõistlik paigutada mõni treening. Terve septembri mõtlesin trenni tegemisest, kuid õhku jäi mitmeid küsimusi. Nüüdseks olen kõigele vastused leidnud ja hea meelega jagan neid ka teiega siin.
Teve Rajamets, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 1. aasta tudeng
08.11.2017
Olen nüüd juba kaks kuud ülikoolis käinud. Peaaegu kõik kohustuslikud tudengiasjad on ka tehtud, ristimine on veel tulekul. Olen kuulnud, et seal saavad ajakirjanduse rebased peegliga pähe. Eks siis peale pidu annan teada, kas tuli kilde korjata või mitte.
Hilda-Maria Klettenberg, klassikalise filoloogia 1. aasta tudeng
20.10.2017
Kui olin umbes 12-aastane, vaatasin sellist telesarja nagu “Ühikarotid” ning ju vist sealt tulid ka kõik minu eelarvamused. Arvasin, et ühikas elamine on õudne. Aasta tagasigi poleks arvanud, et ühiselamus elama hakkan. Esimest korda mõtlesin selle peale tõsisemalt, kui olin ülikooli õppima tuleku kinnitanud. Taotluste saatmine ühikakohtadele algas nädal aega hiljem.
Teve Rajamets, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 1. aasta tudeng
12.10.2017
Kuu aega on ülikoolis käidud ja praegu on küll veel päris tore. Kodutöid on aga üsna palju. Ma olen alati olnud pigem selline mitte väga virgas kodutööde tegija ja muidugi armastan ma asju viimasele hetkele jätta. Aga juba esimese kuuga ülikoolis olen end veidi parandada suutnud, tegin ühe töö lausa neli päeva varem valmis. Veits ikka oli uhke tunne.
Hilda-Maria Klettenberg, klassikalise filoloogia 1. aasta tudeng
05.10.2017
Minu jaoks on Tartu võõras suurlinn, kuhu olen sattunud piisavalt vähe, et vabalt orienteeruda. Enamasti olen käinud ainult perega muuseumides või klassiga teatris ning ühest kohast teise saamiseks pole pidanud oma pead kasutama.
Esimene nädal uues linnas omapead (koos sõbrannaga) oli hirmus, sest kõik oli võõras. Ei teadnud, kuhu poole ülikoolgi jääb, rääkimata veel kõigest muust. Eksimine oli igapäevane. Öeldakse, et vigadest õpitakse ja siinkohal peab see väga hästi paika, sest nüüdseks on koolitee peas ja kaugemalegi minemine ei tekita probleeme.