Tasuta ellujäämiskursus ehk kuidas karantiinis hakkama saada


Mõnes mõttes oli pandeemia eelmisel kevadel ühele väsinud gümnaasiumiõpilasele tõeline kingitus. Pääsesime koolist välja ja kodus ei pidanudki väga palju tegema. Oli aega, et enesetäiendamisega tegeleda ning uusi hobisid leida. Kuidas nüüd öelda ... Ülikoolis on isolatsiooniajal lood pisut teisiti. Iseseisva töö maht on meeletu ja oma nelja ühikaseina vahel on lihtne pea kaotada.
Minu päevaplaan on juba viimased kuud võrdlemisi muutumatu püsinud. Praegu pole just palju võimalik teha ning üsna lihtne on oma igava elu üle mõtteid mõlgutades hoopistükkis endasse tõmbuda. Päev läbi laua külge aheldatuna on juba vaikselt raske vahet teha, kus lõpeb tool ning kust algan mina. Teine võimalus on tudengile tuttav rööprähklemine, kus kõrvuti loengu konspekteerimisega jõuab kas riiulit ehitada või riideid kokku lappida. Okei, kui tahta eriti kohusetundlik olla, siis tuleb võib-olla hiljem loeng ikkagi üle kuulata, aga pole midagi parata, mõnikord hakkavad käed keset loengut automaatselt lisategevust otsima.
Ühe järjekordse hilisõhtuse vestluse ajal jõudsime toakaaslasega hetkeolukorda analüüsides järeldusele, et tuleb ikka ise vaeva näha, et oma ellu särtsu lisada. Mitte keegi teine ei pea hoolitsema selle eest, et minu hallil argipäeval oleks ka natuke värvilist kuma juures. Olen isegi proovinud oma rutiini uusi nüansse sisse tuua.
Kulinaarsed katsetused
Näiteks olen eraldanud rohkem aega igasugusteks kulinaarseteks katsetusteks. Kui kaua üks tudeng ikka erinevatest makaroniroogadest toituda suudab? Eriliseks kokaks ma ennast ei pea, kuid uute retseptide katsetamine on vahel täitsa tore. Visanud peast välja mõtte, et õppimise kõrvalt pole jaksu toidutegemisega mässata, hakkasin aega, mil üksinda köögis vaikselt juurikaid hakin või podisevat puljongit keedan, palju rohkem nautima.
Minu viimase nädala hulluseks on olnud tavapärasest varem ärkamine. Otsustasime toakaaslasega, et proovime ärgata koos päikesega. Reeglid on lihtsad: õhtul ei tõmba kardinaid ette ja äratuskell tuleb panna päikesetõusu ajaks helisema. Muu hulgas sain teada, et tõusuaeg on praegu iga päev eelmisest umbes kolm minutit varem, mis tähendab, et kui nädala alguses ärkasime 6.48, siis nädala lõpus juba enne poolt seitset. Ei hakka valetama, mõnikord osutus väljakutse raskeks. Näiteks siis, kui keset ööd hakkas ühikas tuletõrjealarm tööle, mistõttu pidime unise peaga voodist välja ronima, jope selga tõmbama ja esimesele korrusele kobistama. Muidu on täitsa tore varem ärgata, jõuab juba enne kella kaheksast loengut kas hommikuse jalutuskäigu või kiire trenni tehtud, teinekord pesugi pestud ja hommikusöögi söödud.
Ühika kokteili- ja lauamänguõhtud on samuti terve mõistuse säilitamiseks hädavajalikud. Terve päev ühikas ninapidi koos elades ei tule selle pealegi, et ühest õhtust võiks eraldi sündmuse teha. Ometi on just spontaansed kokteiliõhtud kõige toredamad. Pole vahet, kas mängida dressides Monopoli või lüüa ennast korralikult üles vaid selleks, et kellegi toas kõik koos „Eesti laulu“ vaadata. Kodus istumine pole veel kunagi nii meeleolukalt kulgenud.
Tõeline teraapiasessioon
Uus osa nädalarutiinist on kutsudega jalutamas käimine – tegevus, millest olin juba tükk aega unistanud, aga mida varem polnud miskipärast ette võtnud. Ei oskagi öelda, kas asi on lustakas sabaliputuses, mis mind alati tervitab, või hoopis ümmarguses pruunis silmapaaris, mis mind nii tugevalt ikka tagasi koerte juurde tõmbab. Igatahes oleme juba mitu korda sõbrannaga loomade varjupaigas vabatahtlikuks käinud. Tegemist on tõelise teraapiasessiooniga, mil saab jalutada, värsket õhku hingata ning oma uue sõbraga mängida.
Raamatute jaoks tahaksin rohkem aega leida. Lugesin, et väsinud inimene eelistab pigem kergemat meelelahutust, mille pärast on ilmselt ka üleväsinud õpilaste seas meeletu seriaalide ja filmide tarbimise tendents. Kui unetundidest jääb vajaka ning koolis (või tööl) on pingeline aeg, on liikuva pildi vaatamine lihtsaim viis, kuidas mõtteid mujale juhtida ja argielust põgeneda. Ei tasu siis imestada, et peale pikka päeva riiulilt raamatut haarata tundub kuidagi palju raskem kui arvutist filmi vaadata. Kasuks ei tule ka asjaolu, et olen päeval juba küllalt kohtupraktikaid sirvinud ning muude kohustuslike tekstide analüüsimisega tegelenud. Sellele vaatamata proovin ennast taas raamatute lainele viia, sest tegelikult puhkab pea ehtsaid lehekülgi keerates ikkagi tunduvalt rohkem.
Motivatsiooni leidmine
Motivatsiooni leidmine ei ole praegu kerge, aga see pole ka läbinisti võimatu. Ainuüksi veebiloengutes istumisega õpitahet ei sisenda, kuid teisalt on tohutult äge, et koormus siiski pingutama paneb ja piire testib – vastasel korral ei saaks ju iial teada, milleks kõigeks me võimelised oleme. Üks on kindel: kui meie, tudengid, ennast praegu sellest e-õppest läbi närime, saame tulevikus kõigega hakkama!