Tere tulemast Charlestonisse!


Hei-hei!
Mul on sulle üks palve – vaata korraks kella. Ja nüüd arvuta sellest seitse tundi ja 7000 kilomeetrit edasi ja oledki siin minuga Charlestonis!
Tavaline küsimus: "Kuidas sul läheb seal Ameerikas?" saab täna eriti pika vastuse, nii et säti end mugavamalt istuma või keri alla video juurde, kus kiire lühiülevaate saad.
Kes Tartu Ülikooli Instagrami jälgis, see teab, et kohe esimese takistusena jäeti minu lennud 2. jaanuaril ära selle lumetormi tõttu, mis järsku kogu Põhja-Euroopat tabas. Naljatasime juba perega, et noh näed, jääbki minemata, aga sõitsime ikka lennujaamast tagasi koju uute lennupiletitega, millel seisis kuupäev: 3. jaanuar.
24 tundi hiljem olin taas lennujaamas ning seekord vedas – kõik lennud toimisid! Kerime nüüd sellest veel 22 tundi edasi, kui Eestis on juba 4. jaanuar ja minul imekombel ikka veel 3. jaanuar. Kuidas see võimalik on? Just nii – kohale jõudsin!
Esimese asjana kohale jõudes tabas mind šokk – siin ei olegi nii soe kui ma arvasin? Ma ju tulin Charlestonisse peitu külma ilma eest! Kuigi temperatuurid esimestel päevadel kõikusid 18-20 kraadi vahel, siis viimane nädal on olnud külmapoolne, jäädes pigem 5-10 kraadi ulatusse.
Järgmine šokk tabas mind umbes pool tundi hiljem, kui oma ühiselamu toa kätte sain. Ainsad mööbliesemed toas olid laud, tool, kummut, kapp ja voodi. Voodipesu? - Ei. Tekk ja padi - Ei. Laualamp? - Ei. Midagigi, mis tavaliselt võiks olemas olla? - EI! Siin on nii, et ühika poolt ei ole peale elementaarsete mööbliesemete mitte midagi muud tuppa paigutatud, isegi mitte dušikardinat. Ega tegelikult ei ole ma enne üldse ühiselamus elanud, seega ma ei tea, kas Eestiski midagi enamat toas on, aga no ikkagi! Õnneks sõidutati kõik uued rahvusvahelised tudengid kohe järgmisel päeval Targeti kaubanduskeskusesse, kus pärast paaritunnist ostlemist oma uute patjade-tekkide, pottide-pannidega väljusime.
Kui juba šoki-rada jätkata, siis järgmiseks avastasin, et und ei tule kohaliku aja järgi mitte kuidagi! Ega tegelikult ka praegu, kaks nädalat hiljem, ei ole ma veel päris õigesti ära harjunud siinse ajavööndiga. Sel ajal, kui Eestis hakkab kell õhtusse jõudma, on minul alles pärastlõuna ning kui ma ärkan, on Eestis juba kell umbes kolm päeval! Ühest küljest on täitsa tore, sest unegraafik on muutunud mul siin väga eeskujulikuks – õhtul olen voodis juba enne 22 ja hommikuti ärkan suisa 6-7 vahel, kuid lõunauinakud on samuti minu igapäevase rutiini osaks muutunud, muidu lihtsalt ei jaksa.
Naljakas juhtum ka selle kellaajaga – Elisa klienditeenindus ei saanud mind mitu päeva kätte, sest olen oma telefoninumbri ära vahetanud kohaliku kõneoperaatori vastu. Lõpuks, kui nad meili saatsid ja palusid, et pakuksin vestlemiseks sobiva aja, siis pidin hakkama välja arvutama, mis kell oleks sobilik mõlemale. Lahendus: Kell 8 hommikul Charlestoni aja ja kell 15 Eesti aja järgi saime lõpuks oma jutud räägitud!
Kui Eestis teevad noored veel eelmise semestri eksameid, siis meil algas juba kevadsemester! Olen pea nädal aega käinud loengutes ja püüdnud aru saada, kuidas siinne süsteem töötab. Kui Eestis õpime peamiselt iseseisvalt ning loengud toimuvad reeglina kord nädalas, siis siin tuleb käia igas loengus 2-3 korda nädalas ning peamiselt toimub õppetöö klassiruumis.
Kui Eestis õpilane loengusse hilineb, siis üldiselt sellest väga muret pole, aga siin tuleb olla aja suhtes väga täpne. Nii mõnigi õppejõud keerab ukse lukku ja kes hiljaks jääb, see ilma jääb!
Samuti tuleb kõik õppematerjalid õpilastel ise endale soetada. Selleks on mitu varianti: osta uus raamat, osta kasutatud raamat, rendi uus raamat, rendi kasutatud raamat. Hinnad aga algavad umbes 10 dollarist ning ülemist piiri ei paista olevat.
Kindlasti on igal ühel mõni tuttav, kes on käinud suvel raamatuid müümas ja rääkinud, et need raamatud ei ole odav lõbu, kas pole nii? Ma ei saanud enne aru, et mis mõttes kooliraamatud on nii kallid? Aga nüüd, kui olen ise kuue õpiku peale kulutanud pea 200 dollarit, siis ikka kisub nutuseks küll. Oi, kui hea on ikka kodus, kus õppimise eest maksma ei pea!
Harjumatu on minu jaoks ka vihikusse konspekteerimine – neljast õppejõust kolmele ei sobi, kui tudengid arvuteid kasutavad, seega olen veendunud, et tagasi tulles on mu käekiri kordades ilusam, kui siia tulles!
Üldiselt on siiamaani kõik ilma suuremate viperusteta sujunud, aga esimestel päevadel oli küll tunne, et tahaks asjad kokku pakkida ja esimese lennuga koju tulla! Miks? Sellest räägin järgmises postituses! Samuti räägin järgmises postituses natuke põhjalikumalt Charlestoni kolledži linnakust, kuid vaata juba praegu videost järgi, milline näeb välja ühe Ameerika tudengi ühikatuba ning ülikoolilinn Charleston!
Hoiame ühendust
Katria Helena