Tudengielu tagasivaade ja edasivaade
Võtan taaskord kokku viimase kolme nädala tunded ja muljed.
Vahepeal on alanud jõuluaeg, kuid esmakordselt pole mul mitte mingisugust jõulutunnet. Maksimaalse jõulutunde saavutasin mandariinidega.
Tudengina olen ühe probleemina täheldanud, et uudised ei jõua meieni. Kui kodus ootab ees ainult õppimine, siis selle eest sotsiaalmeediasse põgenedes ei soovi keegi lugeda pikki artikleid masendavatest uudistest. Ma oleksin väga tänulik, kui keegi oskaks soovitada lihtsaid ja pingutusvabasid viise (huvitavate) uudiste jälgimiseks. Aitäh. :)
Vähemalt jõuavad minuni briti uudised The Russell Howard Hour’i kaudu.
Kui on jõulud, siis on ka aasta lõpp ja see tähendab, et on aeg uue aasta eesmärkide püstitamiseks. See aga tähendab, et jõusaali tekivad jaanuaris suured rahvamassid, kes usinasti oma eesmärkide poole püüdlevad. Õnneks kuu lõpuks paljud loobuvad ja jõusaal muutub kevadeni taas tühjemaks, sest siis on vaja rannavormi saada.
Mis on minu eesmärk 2019?
Tahan saavutada 2019. aastal eesmärgi, mille püstitasin 2018. aastaks, mille tegelikult oleksin pidanud saavutama juba 2017. aastal, sest ma lubasin, et saavutan selle 2015. aastal, kuigi ma plaanisin seda juba 2011. aastal? Kõlab nagu plaan. Äkki 2071. aastal saan eesmärgi täidetud.
2018 on tänu ülikoolile olnud kindlasti mu kõige põnevam ja tutvuste rohkem aasta üldse. Kevadel, kaheteistkümnenda klassi lõpusirgel, oli elu väga igav ja mõtted stagneerunud. Tunne oli väga küps, tark ja valmis, et rohkem arenema ei pea. Ülikoolis jõudis kohale, kui üldse mitte valmis ma tegelikult olen ja kui kontrolli alt väljas võib elu olla, mis ongi tegelikult põnev.
Lisaks rahvamass, kes silme alt tänavu läbi on käinud, on olnud väga suur. Eriti arstiteaduskonnas, kus juba ainuüksi meie enda kursusel on jube palju inimesi. Muidugi seda erilisemana ma end tunnen, kui õppejõud mu nime mäletab. Hetkel on selliseid õppejõude lausa kaks. :D
Mille üle ma ülikoolis veel õnnelik olen, on loengute ajad. Ma saan ärgata kell 10 või siis üldse mitte, kui voodi tol päeval liiga hea on. Oh seda õnne, kui juhtun ärkama lausa päikesekiirte saatel. Eestlasele kohaselt hindan ma igat sekundit sellest haruldasest nähtusest, kui meil päike paistab.
28. november
Esmakordselt jätsin anatoomia praktikumi minemata, sest andsin Tallinnas seksuaaltervise loenguid. Õnneks praktikumist puudumine ei huvita ülikoolis küll mitte kedagi, tegelikult ei huvita mitte kedagi, kas sa seal üldse õpid.
Seksuaaltervise loengutest rääkides oli tore, et need toimusid Tallinnas. Sain tavalistest oludest väljapoole ja oma mõtteid värskendada. Seekord andsin kaks loengut järjest ja juba nende kahe loengu vahel oli minus lektorina toimunud märgatav areng.
1.-2. detsember
Osalesin vaimse tervise lektorite koolitusel.
Sain teada, et vaimsed probleemid mind ei huvita. Huvitab küll vaimne tervis, näiteks kuidas mentaalselt olla võimekas, aga sellest väga ei räägitudki. Räägiti ainult vaimsetest häiretest: depressioonist, ärevushäiretest, söömishäiretest, psühhoosist, skisofreeniast ja natuke loengu pidamisest. Oeh.
Tahaksin nagu natuke unustada seal õpitu, sest ei taha edaspidi endal ja teistel inimestel pidevalt vaimsete häirete sümptomeid otsida. Muidu võib terve inimese panna uskuma, et ta on haige ja viimaks ta jääbki haigeks.
Vaimsete häirete sümptomeid on tegelikult mingil määral absoluutselt kõigil ja see on normaalne. Probleem algab siis, kui need muutuvad pikaajaliseks. Näiteks stress. Stress on hea. Mingi stressitase on vajalik, et funktsioneerida ja areneda, aga kõik teavad, mis kõik võib juhtuda, kui inimene on pikaajaliselt stressis. Haiguste nimekiri on lõputu.
13. detsember
Ma olen jõudnud poolele teele oma sügissemestri arvestuste ja kontrolltöödega. Sellest ei ole mitte midagi põnevat rääkida. On õppeaine, on materjal, ajan materjali pähe, teen töö, saan läbi ja unustan ära. Niiviisi üksteist korda kolme nädala jooksul.
Mahu mõttes on muidugi tore täheldada, et kui materjali on ainult 20 lehekülge, siis see on „pff.. hommikul vaatan“. Ikka jätkuvalt tänu anatoomiale, kus need mitukümmend lehekülge tuleb sõna-sõnalt pähe tuupida.
Lisaks bioloogia kontrolltööle oli too päev ka väga elamusterohke, sest käisime rühmavanematega kinos „Bohemian rhapsody’t“ vaatamas. See film... võttis sõnatuks. Kes veel pole näinudminge kindlasti vaatama. Istuge saali keskele ja nautige.
14.detsember
Tänu e-mailidele, mis jõuavad tudengite postkasti, sattusin taaskord ühele konverentsile. EIT Health training day’le. Iseenesest polnud kõige huvitavam üritus, kuid mis tegi sellest ühe meeldejäävaima päeva, oli samasse lõunalauda sattumine Tartu Ülikooli kliinikumi esimehe ning uroloogia kirurgiga, kellele ma kunagi isegi töövarjuks olin. Ajasime lihtsalt meditsiiniteemal juttu ja see polnudki pealtnäha midagi erilist, aga juba ainuüksi selliste tegijatega ühes lauas viibida oli ülivinge. Pärast seda olin terve päev nii motiveeritud ja särasin kõigile näkku. :D
15. detsember
Medicina treeningpäev 2018.
EAÜSi spordigrupp korraldas Tartu Ülikooli akadeemilises spordiklubis treeningpäeva, kus kõik said oma „müofibrille lõhkuda ja kreatiini kontsentratsiooni veres suurendada“. Mina sain ennast poksimise ja seinaronimisega välja elada. Midagi väga teistsugust vahelduseks oma tavalisele rutiinile. Sain tõelise koormuse ülakehale, mida tavalise bodypump’i või Nike Training Clubiga kätte ei saa. Kui soovite lõuatõmmet treenida, soovitan ronimisega tegeleda. Lõbusam viis enda proovile panekuks, kui lihtsalt jõmmis ennast üles-alla-üles-alla-üles-alla jõnksutada. Ülihea tunne on jõuda seina tippu, seal natuke kõlkuda, vaadet nautida ja alla laskuda. Tegin seda kolm korda ja pärast ei suutnud telefonigi kätte võtta.
16. detsember
Oma pühapäeva sisustasin Jaani kirikus Vanemuise traditsioonilise jõulukontserdiga. Mitte midagi erilist. Muusika, mida mängiti ei kõnetanud kuidagi. Vähemalt sõbrale meeldis üks lugu. Ma istusin lihtsalt tund aega ja vaatasin kiriku seinu. Inspireerituna eelmise päeva seinaronimisest kujutasin ette radu, kust saaks mööda kiriku seina üles ronida. Mõned rohkem välja ulatuvamad telliskivid oleks seda kindlasti võimaldanud.
18. detsember
Sooritasin oma selle semestri viimased anatoomia ja esmaabi tööd. Seega esmaabiga on igaveseks kõik, anatoomiaga on selleks semestriks kõik.
Tööde ajal on tore jälgida, kuidas mõnel kaastudengil on kujunenud välja rituaalid töö sooritamiseks. Näiteks lööb mõni enne igat tööd risti ette. :D
Õhtul osalesin kunstiteraapias, mis oli taaskord EAÜSi korraldatud üritus. Kunstiteraapia oli päris lõõgastav pärast stressirohket ööd, kus urogenitaalsüsteemi mõisted peas ringi keerlesid. Ikka bulbus penis, glans penis, pars spongiosus, ductus ejaculatorius jne... (ladina keeles erinevad peenise osad, mis väga hästi eesti keelde tõlgitavad ei ole). Igatahes kunstiteraapias me kõik lihtsalt joonistasime ilma mõtlemata kõike, mis hetkel paberile tuli. Eesmärk oli olla hetkes ja lõõgastuda (olla mindful). Tekkis päris hea õhkkond ja üle pika aja sain maalida. Tundsin end nagu lasteaias, sest seal sai joonistada ükskõik mida, mis pähe tuli. Joonistamine ja eriti maalimine on väga head viisid lõõgastumiseks.
Mind ootavad järgmisena ees kaks eksamit bioloogias ja biofüüsikas, seejärel kuu aega puhkust ja uus semester veebruaris.
Seniks soovin kõigile jõule täis jõule! :)