Ühikaelu võlud ja valud
Oktoober on kulunud kiiremini kui raha mu pangaarvel. Kätte on jõudnud november ning puu, mida me oma ühika aknast näeme ja mis pikka aega oli ainus märk sellest, et ka Busani jõuab ühel hetkel sügis, on oma viimasedki lehed kaotanud. Pool semestrit on läbi, eksamid tehtud ja nüüd võib jälle rõõmsalt kuukese jagu lulli lüüa, et siis detsembris taas üllatusega avastada, et mu esseed ei olegi võluväel end ise valmis kirjutanud.
Mu lemmik tänavatoidu koht kohe kämpuse servas. Lisaks tavapärasele tädikesele, oli tol päeval tööl eriti nunnu kokapoiss. Kogu ülikooli ümbrus on täis hulkuvaid kasse, keda õpilased õhtuti toitmas käivad, ning kes oma olemuselt on võrdlemisi rääbakad, kirjud ja tihti kõigest poole sabaga (kassid eks, mitte õpilased).
Eksamite toimumisel kaks korda semestris on omad plussid ja miinused. Pluss on kindlasti see, et õpitavat materjali on vähem ja ühest eksamist ei sõltu kõik (kontseptsioon, mis ühe ajalootudengi jaoks on võrdlemisi uudne). Miinus on aga see, et eksamid on surutud ühte nädalasse ja kannatused peab läbi tegema kaks korda. Lisaks eksamisüsteemile on ka tunniplaan mõneti teistmoodi üles ehitatud. Nimelt toimuvad kõik ained kaks korda nädalas ja loeng kestab 75 minutit. Praegu õpin viit ainet, mis annavad mulle kohalikud 15 ainepunkti, mis omakorda võrdub 30 EAP-ga. Kontaktõppes on kaks ainet. Selleks, et õppehoonesse pääseda, tuleb ukse kõrval piiksutada oma kampuse äppi ja lasta masinal oma kehatemperatuuri mõõta. Õpetussõnad tulevikuks: samal ajal ei maksa hoida käes kuuma teetassi.
Sügisene kampus on imeilus. Et see paikneb otse mäenõlval, avaneb igalt poolt hurmav vaade puna-kuldsesse lehemerre mattunud mägedele. Tundi minek tähendab üldiselt ronimist ning kui su õppehoone peaks asuma kampuse ülemises servas, saad oma igapäevase trenni kergelt kätte. Ilmad on püsinud pikalt päikselised ning temperatuur kõigub kusagil 10 ja 20 kraadi vahel, pakkudes võrdlemisi vaheldusrikast tänavamoodi. Oktoobris ilmusid välja ülikooli jakke kandvad üliõpilased ja ehkki meie kohalik sõber kommenteeris, et see on rohkem esmakursuslaste teema, tahan siiski endale ka ühe muretseda.
Et hoida ülal kombekust ja avalikku moraali, elavad poisid ja tüdrukud erinevates ühiselamutes. Poiste omad asuvad kõrgel mäe otsas, kust avaneb imeilus vaade tuledes linnale (või kui sa juhtud teisel pool maja elama, siis vaade metsale, kust karantiinipäevil tungisid tubadesse tsikaadid). Ühtlasi aga tähendab see, et enne keelutundi koju jõudmiseks peavad noorhärrad peolt kümmekond minutit varem lahkuma. Tütarlaste ühiselamu on sündsalt kampuse alumisel tasandil ning erinevalt poiste omast ümbritsetud traataia, hulkuvate kasside, toidukullerite ja oma tüdrukuid ära saatvate poisudega. Tuld purskava lohe asemel on sõbralik valvurionu, aga tundmatu meesterahvas, kes sulle värava taga pulgakommi annab ja palub mingi küsitluse täita, on valitsusametnik.
Keelutund kestab öösel kella ühest hommikul viieni. See ei tähenda, et sel ajal ei oleks võimalik ühiselamusse siseneda. Muidugi on. Aga see tähendab kahte miinuspunkti ja kui neid koguneb kokku kümme, siis hüvasti, ühikaelu! Reegleid on palju ja osa neist on mõnevõrra kahtlased. Vastassoost isiku tuppa toomine tähendab automaatselt kümmet miinuspunkti. Samuti tulekahju korraldamine. Alkoholi omamise eest saab kaks, aga purjus peaga laaberdamise eest kümme (kõlab nagu loetleks ma vanglakaristusi). Pitsat võid süüa nii palju, kui kulub, kana aga ühikasse tuua ei või. Kui sa omad elektrilisi lokitange, peaksid need teoreetiliselt valvurionu juures ära registreerima. Igasugused keedukannud, priimused ja riisikeetjad on keelatud (see on reegel, mis kohe kindlasti ei leia sajaprotsendilist kinnipidamist). Miinustest saab vabaneda, kui teed ühiskondlikult kasulikku tööd. Pealekaebamine annab samuti ühe plusspunkti, aga ma loodan, et nii madalale me laskuma ei pea.
Poistega sotsiaalteaduste hoone pargis joomas. Tartu üliõpilane leiab endale ikka kohaliku Pirogovi.
Sest vaatamata mõningatele piirangutele, on ühikaelu mugav. Mu õppehooned on viie minuti kaugusel, samuti poed ja söögikohad. Lähim pood asub ühika esimesel korrusel. Kliimaseade lülitati septembri lõpus välja, nii et ma ei pea enam muretsema, et mu kallis toakaaslane mind öösel surnuks külmutab. Selle asemel pandi tööle ondol ehk põrandaküte. On midagi kummaliselt rahuldust pakkuvat käia paljajalu mööda põrandat ja otsida nagu nõid neid kohti, kust jooksevad kuumajooned.
Kööki meie ühikas ei ole, mis on mõnevõrra nukker. On halal-köök, aga sinna pääsemiseks on vaja esitada paber, mis tõestaks su kuulumist islamiusku. Kui arvestada seda, et leedu tüdrukul on arstitõend, mis kinnitab, et ta ei saa vürtsist toitu (ja seega enamikku sööklas pakutavat) süüa, aga ühikas ei tunnista seda, sest see ei ole Korea arsti poolt kirjutatud, siis on võrdlemisi kahtlane, kuidas peaks paberil kinnitama oma võimalikke religioosseid tõekspidamisi.
Nälga me aga ei jää, sest köögi asemel on söökla, kus saab omal valikul kas kaks või kolm korda päevas süüa. Mina maksin oma hommikusöökide ja lõunate eest ning olen üldjoontes rahul (karta on, et ma kuulun vähemuse hulka). Ma käin söömas pigem hilja, mil sööklas pole eriti suurt tunglemist. Selleks et toidule ligi pääseda, tuleb esiteks piiksutada oma kaarti, seejärel desinfitseerida käed, tõmmata kätte kilekinnas ja alles siis võib suunduda toiduleti ette, kus võid vastavalt oma isule ja ahnusele kühveldada endale ette nii palju riisi, suppi ja banchan’e (ehk kõrvalroogi), kui su kõht ja südametunnistus lubab. Ainult lihakraam on üldiselt arvu järgi, aga kui lähed sööma piisavalt hilja, siis on piirang tihti juba kaotatud. Vahel tõstavad sööklatädid sulle ise mingit lihasousti ette, mis minu puhul tähendab seda, et ma seisan silmitsi umbes kolm korda suurema portsuga, kui minule tavapärane.
Näidismenüü heast päevast. Iga kord, kui ma näen kartulit, täidab mu hinge soe tunne. Isegi, kui need kartulid on meega üle kallatud.
Kui toit käes, suundub igaüks oma kuubikusse. Nimelt on koroona tõttu kinnitatud laudadele vaheseinad, et vähendada pläkutamist ja lähikontakte. Algul olid seinad papist, kuid paar nädalat tagasi asendati need peenemate plastseintega, mis paistavad kergelt läbi, aga intiimsemat meeleolu just ei loo.
Tõelise meeleolu loob hoopis ühikamood. Või õigemini selle puudumine. Pidžaamades ja nunnude tegelastega kaunistatud plätudes tüdrukud loivavad üle ühika hoovi, peas juukserullid või nokamüts. Kohutavalt mugav! Heidad end pärast sööki hoovis toolile pikali, imed endasse viimast sügissoojust ja tunned, et elu on lill.
Niimoodi õpitakse eksamiks
Ah jaa, ja ilmselt on kogu Korea Vabariigis vaid üks koht, kus wifi on kehv: nimelt meie ühikas.
Järgmise korrani~!