Vanne antud. Täieõiguslik arstitudeng.
Praegu on mul hea olla, tööd on sooritatud ja uusi töid kohe peale ei tule – alles järgmisel nädalal. Saime ka ristitud ning erilisi üritusi, kuhu on kahju mitte minna, ka ei toimu. Saan rahulikult kodus oma elu korda seada, magada ja riideid laibahaisust puhtaks pesta. Positiivse üllatusena olen enam-vähem harjunud ka anatoomia mahuga, mälu on justkui natuke arenenud, lihaste töö sain „A“ ja elu on ilus.
Mälu arengut täheldasin esmakordselt tantsutrennis, kus liigutuste järjekorra mäletamisega polnud enam üldse probleeme. Ja teistes õppeainetes peale anatoomia on paarkümmend lehekülge materjali korraga pähe ajada juba kökimöki. Inimene harjub kõigega. Isegi formaliinilehk muutub tähelepandamatuks. Loodan, et ei hakka päris selliseks, kes peab lahangusaalis laiba kõrval söömist enesestmõistetavaks ...
25. oktoober: rahvusvaheline konverents
Osalesin rahvusvahelisel konverentsil „Becoming a medical specialist in the 21st century“, kus oli ainulaadne võimalus kuulata näiteks Cambridge’i Ülikooli dekaani loengut. Tema jutu põhisisu oli meditsiinitöötajate enda tervis ja areng, mis on praegu päris halvas seisus.
Arstid on stressis. Nad töötavad väljaspool tööaega, sest inimesed ei haigestu ainult 9.00–17.00, vaid ööpäev läbi. Kuid arstid peaksid magama piisavalt, sööma tervislikult ja olema valmis vajaduse tekkides töötama. Kõik need vastuolulised tingimused, mida arst peaks arvestama, tekitavad probleeme, kuid neid probleeme endale pigem ei tunnistata, ja see on omakorda probleem. Kõneleja mainis ka arstide enesetappude määra, mis on hirmuäratavalt kõrge ja pigem tõusuteel. Konverentsist võis järeldada, et probleemidega tegeletakse, kuid lahenduseni on veel võimatult pikk maa.
29. oktoober: algas kauaoodatud rebastenädal
Päev algas põneva keemiapraktikumiga, kus mõõtsime piima, kokakoola ja „maohappe“ pH‑d. Sellele järgnes üllatavalt meeldiv rebaste hommikuvõimlemine, juhendajaks 5. kursuse tudeng, kes oli mulle juba varasemast tuttav Nike Training Clubist. 
Vahemärkusena, kui kedagi huvitab minu isiklik elu või et miks ma hommikul nii palju lõkerdan ja poole päeva pealt ära kustun ja uinakut soovin: nimelt käin peaaegu igal tööpäeva hommikul 6.45 Nike Training Clubis trennis.
Meie õppekoormuse juures on varahommikune treenimine vaat et kõige optimaalsem aeg – siis saab lõunal magada ja õhtul ennast vaimselt kurnata. Kindlasti motiveerivad 5.50 voodist tõusma ka Nike’i templid, mida trennis saab, et pärast ostlema minna.
30. oktoober
Lugesin vastukaja oma eelmisele blogipostitusele (Tartu Ülikooli Facebooki lehel 29. oktoobrist) ning ei saa sellest üle ega ümber. Kindlasti pidin üllatuma, et mu blogi üldse loetakse ja isegi kommenteeritakse. Sain päris palju vastakaid kommentaare, mis on minu jaoks uudne olukord, ja ma ei tea, kuidas asjasse suhtuda. Oli ka positiivset tagasisidet, kuid kindlasti olid negatiivsed kommentaarid suurema mõjuga ja tegid mu ettevaatlikuks. Millegipärast on negatiivsusel alati suurem mõju kui positiivsusel, ja see on kehtinud minu elus senimaani igas valdkonnas. Mis puutub kommenteerijatesse, siis ma tahaks loota, et nad ei ole minu vastu, vaid lihtsalt enda nägemuse poolt.
31. oktoober
Otsustasin hakata veredoonoriks. Osalt sellepärast, et selle eest sai rebastenädalal oma rühmale lisapunkte koguda, teisalt tahtsin teada saada, mis seisus mu veri on ja kas nad seda üldse vastu võtavad. Võtsid.
Edaspidi olen nõus veel verd andma. Naised võivad verd anda iga kolme kuu tagant, mehed iga kuu tagant. Kui Sul tekkis ka huvi teada saada, mis seisus on vere hemoglobiinitase või milline on vererõhk ja veregrupp, siis verekeskus ootab kõiki terveid inimesi, kel vanust 18–65 ja kehakaalu üle 50 kg. :)
1. november: saime ristitud 
Gümnaasiumist tuttava ristimisega seoses olid mul kujunenud omad eelarvamused ja kartused. Gümnaasiumis toimus rebaste ristimine tavapärase linnas ringi jooksutamise, koirohu söömise, küüslaugumögina tarbimise ja igasuguste muude ebameeldivate ja alandavate tegevustega. Seetõttu eeldasin, et arstiteaduskonnas võib ristimine olla midagi veel hullemat. Aga võta näpust, hoopis väga meeldiv oli.
Vanemad tudengid olid tõesti vaeva näinud, et korraldada meile midagi meeldivat ja meeldejäävat. Korraldus oli suurepärane, eriti neljapäevaõhtusel ristimisel, kus kõik toimis minuti täpsusega. Mulle avaldas see tõesti muljet, sest 180 üliõpilase kantseldamine biomeedikumis on omaette ooper.
Sel õhtul oli iga 5. kursuse rühm korraldanud mingisuguse töötoa, kus me pidime ülesandeid täitma. Näiteks pidi igaüks oma rühmaga sea sõrga õmblema, kanüüli voolikusse torkama, sisekõrva närvid ja luud järjekorda panema, günekoloogilisi vahendeid ära tundma, kiirabi varustuses „teadvuseta“ inimesi peolt ära tassima, „katastroofiolukorras“ inimeste seisundit hindama ja abi osutama, pimesi siseelundeid ära tundma, kompides neid prügikotiga ümbritsetud ämbris (mulle tundus iga ämbri sisu nagu maks), röntgenipiltidelt patoloogiat tuvastama, „uriiniproove“ määratlema, süstlaid loopima ja tegema palju muud.
(Hea, et ma enam kirjandeid kirjutama ei pea. Sellise lause eest võetaks gümnaasiumi arutlevas kirjandis mult 60 punkti maha. :D)
Õhtu lõppes vande andmisega, mis oli üpris muljetavaldavalt sätitud. 5. kursuse üliõpilased olid jaotunud biomeedikumi igale korrusele ning vannet lugedes valgustasid nad meid oma telefoni välguga. Selle pildi tegin enne, kui nad välgud tööle panid, kuid mingi ettekujutuse saab.
3. november
Ema vedas mind teatrisse „Romeo ja Julia” balletietendust vaatama. Mind hoiatati küll, et on moderniseeritud versioon, kuid ma ei tea, kas on tarvis klassikalist süžeed nii abstraktselt kujutada. Surm kinda nuusutamisest? Miks? Kloroform? Ei? Pigem mitte …
Kindlasti oli see üks vähestest ebakõladest, sest etendusest sain ikkagi nauditava elamuse ja inspiratsiooni hakata ise uuesti iluuisutamisega tegelema.