Hei!

Ma küll eelmise postituse lõpus lubasin, et seekord räägin Ameerika korporatsioonidest, aga ehhee! Nalja tegin! Tegelikult räägin ma neist kunagi tulevikus küll, aga täna on mul tuju rääkida hoopis kevadvaheajast.

Eesti kõrgharidussüsteemis ei lähe tudengid keset märtsi puhkama nagu gümnaasiumis, kuid siinsetele tudengitele on kevadvaheaeg juba jaanuarist saati miski, mida on kaua oodatud ja planeeritud. Niisiis kuulub kevadsemestril tavalistesse vestlusteemadesse alati küsimus: „Mis sa kevadvaheajal teed?“

Vastuseid sellele küsimusele on erinevaid, aga üks on kindel – seda aega kasutatakse targalt puhkamiseks. Näiteks kirjutan ma seda postitust hetkel Mehhikos, 30-kraadises kuumuses ja kerge päikesepõletusega. Kuigi nii mõnigi minu tuttav hoiatas, et Mehhiko on ohtlik ja siia reisimine pole kuigi tark mõte, otsustasime sõpradega, et millal siis veel Mehhikosse ikka saab.

Me viibime Cancúni turismipiirkonnas ehk kogu siinne ümbrus on ehitatud turistidele puhkamiseks ja raha kulutamiseks. Lisaks motiveeris mind siia tulema imeilus loodus, täiesti erinev kultuur ja no kuulge – millal ma järgmine kord Eestist üle ookeani lendan? Ilmselt alles siis, kui Tartu Ülikooli sammaste vahelt bakalaureusediplomiga välja kõnnin.

Kuigi kevadvaheaja stereotüübi järgi peaksime me siin iga päev rannapidudel käima ja meeletus koguses alkoholi tarvitama, siis reaalsus on tegelikult erinev. Meie siinne plaan on külastada Chichén Itzát, mis on üks seitsmest maailmaimest; snorgeldada kristallselges vees ja nautida kohalikku toitu. Kuna Mehhiko elatustase on ikka päris madal, siis on see turistide paradiis, sest kõik on odavam kui kodus. Teisalt tekib aga oht, et tahaks osta kõike ja proovida kõike, sest nii odav on ju! Kokkuvõttes aga kulutatakse tegelikult rohkem raha, kui algselt plaanitud.

Oma siin viibitud aja jooksul oleme jõudnud vaid sisse elada ja rannas päikese käes peesitada. Ja tuleb tõdeda, et ikka jube mõnus on! Enne vaheaega pidin ma veel viimastel päevadel sooritama eksameid ja esitama töid, seega stressitase tõusis üle pea ja närvid olid kuni reede õhtuni veel täitsa pingul. Nii et kui me järgmise päeva varahommikul lennukile astusime, tundsime kohe vabadust – lõpuks ei pea mõtlema koolile, muretsema tähtaegade pärast ega vara ärkama!

Ma ise arvan, et tegelikult ei ole Eesti süsteemis kevadvaheajale erilist kohta, sest koolisüsteemid siin ja kodumaal on päris erinevad. Kui Ameerikas algab kevadsemester juba jaanuaris, siis Eestis tullakse talvepuhkuselt ja eksamitelt tagasi alles veebruaris, seega kõlab märtsikuine puhkus ebavajalikuna. Küll aga leian, et Eesti koolisüsteemis on kõige väsitavam just kevadsemestri lõpp, sest see muudkui venib ja venib, tihti kuni jaanipäevani.

Aga mis seal ikka, siinne kevadvaheaeg on kindlasti miski, mida kohalikud noored pikisilmi ootavad ning mida ka mina uudishimust väga ootasin, sest see on kohaliku ülikoolielu üks eripärasid. Ja tuleb tõdeda – siin kuumal liival peesitades väga kurta ei saa, täitsa tore on ... Ja soe ka!

Et ikka natuke kiusu tekitada, siis jätan teile nautimiseks mõned pildid rannast ja elust.

Hoiame ühendust!

Katria Helena