Taanit mainitakse tihti eduloona ja sealjuures väidetakse, et tegemist on parima riigiga, kus elada. Olgugi, et üldiselt maksavad nad kõige rohkem makse maailmas ja riik koosneb kokku neljasaja kuuest saarest, ei heiduta see neid, sest uuringud on kuulutanud: taanlased on õnnelikemate rahvaste seas.

Kui eelmisel aastal juhtus, et nad jäid õnnelikuks olemise võistlusel teiseks, siis sellel aastal proovis üks kuulsamaid šokolaadipiimatootjaid taanimaalaste tuju tõsta – iga nädala teisipäeval jagati siinses suurimas metroojaamas Nørreportis tasuta šokolaadipiima. Tegemist on Taani rahvarohkeima jaamaga, millest ühes päevas (normaalolukorras) lippab läbi keskmiselt 165 000 inimest. Jooki jagati loosungi all „Make Denmark happy again!“ ja kuigi ma ise õigel ajal õiges kohas ei olnud, nägin ma siltides kollaseks võõbatud jaama  ikkagi ära. Ehkki tegemist oli reklaamitrikiga, võib ju tõesti olla, et täielikust õnnest on puudu vaid dessert pudelis.

Seekordses postituses piilume struktuuridesse, mis seda rahvust üleval hoiavad, ja uurime, kuidas konstrueerida/süüa õigesti smørrebrød’i (hääldus foneetilise transkriptsiooni lugejatele: [ˈsmɶɐ̯ˌpʁœðˀ]) ehk avatud võileiba, kuidas toimib elu ülikoolis ja mis on Taani ehituskunsti põhitalad.

Lasin Kopenhaageni järvedest ja majadest pilti teha, aga ise jäin kogemata peale! Kopenhaageni topograafiliselt väga iseloomulike nurklike kõrvuti paiknevate järvede nimed on Püha Georgi järv, Õpilase järv ja Musta Tiigi järv.

Võileivale võib käia terve toidupüramiid

Arvasin, et teadsin enne siia tulekut, mis on võileib. Et see on umbes midagi sellist nagu juustuviil tomati-kurgiga leival, mille valmistamise ajal oled juba poole jalaga uksest välja lendamas, või kui aega üldse pole, siis fooliumisse keeratud ja kotti susatud pala, mida hiljem nosida. Oh seda keskpäevaks soojaks ja pehmeks läinud kurki ja juustu! Aga ei, enam mitte! Siin on see midagi palju märkimisväärsemat ja seda süüakse lausa noa ja kahvliga. Valdavalt on võileivakatteks meilegi tuttavlik: lihatükid või kalapalad, krevetid, juustud, võided, munad, pasteedid, valik salateid, lisaks marineeritud ja marineerimata köögiviljad ja muud garneeringud. Siiski on sellise võileiva konstrueerimisel oluline variatsioon ja komplementeerivad maitsed, mis jõuavad tihti ühele ja samale leivale. Leivaviil ise võib tihtilugu selle kõige alla päris ära kaduda.

ESN ehk erasmuslasi ühendav organisatsioon korraldaski meile semestri algul ühe võileivalossi ehitamise õpitoa, kus me siis võtsime leivaviilu ja hakkasime laduma, ise pingsalt valvates, et jengalik lisandite torn mauhti ümber ei kukuks. Enne ülikooli hoonete sulgemist käisin pisteliselt huupi siin-seal lisaloenguid kuulamas. Taani toidukultuuri ajalugu käsitlenud õppejõu esitlusest sain teada põhimõttelised reeglid, kuidas süüa smørrebrød’i: „Alati kala enne liha, alati külm (võileivakate) enne kuuma ja alati võta rukkileiba (mitte valget saia, see on vaid nt lõhe jaoks), ja viimaseks, et kala peaks „ujuma“ – ja seda rohkes õlles.“

Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata ehitatav võileiva konstruktsioon!

Ülikool, mis praegu istub vaid arvutis

Kopenhaageni Ülikool on oma nelja kampusega mööda linna laiali, linnakud on suured ja neid jagub pea igasse ilmakaarde. On 6 valdkonda ja 38 osakonda ehk instituuti 37 000 (!) üliõpilase jaoks. Instituudid on üpris iseseisvad ja struktuurikorralduselt erinevad. Oi, te ei kujuta ette, millist peavalu valmistasid aastavahetuse paiku läbitud formaalsused – ühte fakulteeti pidi registreerima detsembriks meili teel, teise pidi saatma jaanuariks ankeedi, kolmandas pidi pöörduma akadeemilise sekretäri poole jne, kusjuures vahetusüliõpilastele mööndusi ei tehtud! Ma ei teadnud varem, kui suur õnn on ülikooliülene ainetele registreerimise kuupäev! Vahel ei märka seda, mis sul oli, enne kui sul seda enam pole! Sain seda teada siinsest bürokraatiast läbi sumbates. Aga siin ma olen!

Huvitava puit sisearhitektuuriga humanitaarvaldkonna söökla- “puude” taha jääb vaid vegantoitu pakkuv restoran nimega Jänes ja teisele poole klaver, millel möödujad esitavad tavaliselt repertuaari Koerapolkast Brahmsini!

Ja juba peagi algab mul taani keele eksam – mitmevõistlus, kus saan oma oskusi esitleda. Taani keelt oli mul lausa kuus tundi nädalas. Õppejõud on minuga enam-vähem samavanune ja kaasõppijad on kõik vahetustudengid, kes viimastel nädalatel lülitusid tundi juba igaüks oma kodust: kes südaöisest Singapurist, kes hommikusest Kanadast.

Olin väga positiivselt üllatunud, et peale esimest õhtust valitsuse pressikonverentsi, mil kehtestati eriolukord ja lõpetati kontaktõpe, oldi juba järgmiseks päevaks minu Euroopa Liidu välispoliitikat käsitlevas aines lahendus leitud. Kõik toimus väga kiiresti, olgugi et aine hõlmas grupitöid, väitlusi ning paljut muud. Nii saingi just ärganuna ja vaid viis minutit enne loengu algust teada, et ongi aeg online-tundi lülituda.

Kohaneja kohaneb kohaga

Taanile on omane uuenduslikkus – kuna ressursse ja ruumi jagub, siis ei kardeta hüpata üle senise normi. Seda on väga selgelt tunda näiteks arhitektuuris. Minu jaoks on selle sümboliks Copenhill, mis on elektrijaam, kus muundatakse igal aastal puhtaks energiaks 440 000 tonni jäätmeid. Ühtlasi tehti sellest suusamägi, millelt saab alla liuelda lausa 400 meetrit. Vaade kohalikule metall-Munamäele jääb minu siinsest kodust nurga taha. Vahel harjutan ennast selle kentsaka moodustisega  – jalutuskäigud viivad ikka ja jälle mind seda imeehitist uurima. Erinäoliste arhitektuuriliste maamärkide nimetamiseks jääb vist tähemärkidest puudu, igatahes jõuab sellesse nimekirja ka Sydney ooperimaja, mis on samuti taanlaste ja taani mõttelaadi vili.

Tasandeid ja valgust jätkub, taamal suitsev mäetipp ongi Copenhill - mõjub kui kohalik Etna.

Kui rõhuda kestlikkusele ja lähtuda inimkogemusest kõrgemal tasandil, saab palju ära teha. Tavalisuse piiride nihutamine ei piirdu vaid pompoossete rajatistega. Nii olen tihti märganud, et vaatan kummastusega kortermaju, sest miski nende proportsioonis, perspektiivis ja üldises loogikas pole üldse tavapärane, kuid kõik kokku toimib ja lausa kutsub elama! Igatahes on minu jalutuskäikude peamiseks alustalaks eesmärk minna iga kord eri tänavast. Sellest on ühtaegu saanud ka inspireerivate majanägude aardejaht. Siin tundub, et ka vanemate ehitiste keskseks põhimõtteks on erineda; vististi on reegliks, et kaks kõrvuti seisvat maja ei tohiks olla sama värvi. Võrdluseks on mul Itaalia, kus tundus, et omavalitsuse etteantud värvikaardil on vaid valik paari kollase vahel. Ja see erinevus, pelgalt viidates vaid fassaaditoonile, räägib meile ju ikkagi miskit olulist rahvuslikust iseloomust!

Majade iludusvõitlus - kõik värvid on alati moes ja lemmikut ei suuda valida!

Aga jah!

Eestisse saan võtta mõttelise paunaga nii uue arusaama võileibadest kui ka uue teadlikkuse ruumitunnetusest. Liumägesid ma tulevikus siiski vist elektrijaamadeks muutma ei hakka, aga selle kui potentsiaalse reaalsuse olemasolu on ju ülimalt oluline. Piiriks on vaid taevas (ja mäed saab ise kokku vedada)! Kuigi praegu keskendusin resultaatidele, väidan, et teekond sinna on taanlase jaoks vähemalt sama oluline. Ja kuidas siis mitte õnnelik olla?

Ikka heaga
teie Pipi

PS. Võime kirjutada ja jagan veel pilte Instagramis @emmapipipenelope!