Teretus sulle, lugeja!

Oleme seljatanud tibukollased-maasikavahused kevadpühad ja käes on see imeline aeg, kus kõigil on energiat sama palju kui visadel võililledel, kes võidu päid tõstavad. Seega hakkab palju juhtuma – ma tunnen seda oma sõrmeotstega. Praeguseks on nädalapäevad hoopis kadunud ja me tunneme end justkui igaveses laupäevas, kuhu jagub ka töiseid tegemisi. Tänases postituses jagan oma kogemusi eluproosa vahele sattunud tähtpäevadest, kuhu mahuvad nii Taani kuninganna 80. juubel kui ka taanlaslikud lihavõtted. Sellest, kuidas pühi Taanimaal tähistatakse ja mil viisil ma seda ise tegin, juba hetke pärast!

Pidupäevaks Dannebrogi all sõitvad sinised CO2 neutraalsed ehk rohelised sinised bussid! Veel meil ka sinepikollased vesibussid ehk siis kesklinna praamiliiklus! :)

Lihavõtted jõudsid minuni ühel jalutuskäigul, mil leidsin ühe punguva jalaka oksal rippumas helelilla siidlipsuga seotud lillelise pühademuna. Asjaolu, et keegi „vandaal“ oli otsustanud muna muna haaval linnaruumi kaunistama asuda, kõnetas mind, ning jalutuskäigult naasin koju erinevate kevadiste okstega, millega lasin kevadel ametlikult tuppa tulla. Süvenesin seejärel taani kombestikku ja leidsin nii mõndagi huvitavat.

Vägagi taanlaslikud on gækkebrev ja påskebryg. Esimene kujutab endast anonüümsete kirjade vahetamist. Kirja saatja nime asemel on nii mitu täppi, kui nimes tähti. Tembu põhirõhk on saatja äraarvamisel ja kui see läheb õigesti, saab saatja kirja saajalt auhinnaks šokolaadimuna. Teine mainitu on aga lihavõttepruul. Taanlased ei eita oma õllelembust. Näiteks kui õppisime taani keele tunnis midagi tellima, oli õpetaja esimene näitelause „palun mulle klaas õlut“’. Pühadepruul ei ole au sees mitte ainult lihavõttepühade, vaid ka jõulude ajal. Kui see novembri esimesel reedel kell 8.59 poelettidele jõuab, tähistab terve linn ja pidustused on valla isegi linna raeväljakul!

Lihavõttepühade ajal võtsime ette seikluse linnaservas. Endil pikniku jagu kraami, sh värvilised munad ja påskebryg’id ühes, jõudsime keset looklevaid rohtniite ja hirvekarju asuva Dyrehaveni jahilossi ehk kohaliku kuningliku ermitaažini. Heiskasin kaasa võetud Taani lipu murumättase piknikuräti kõrvale ja peaaegu kuninglikku mõõtu pühadeeine mekkis värskes õhus hää. Meie kõrval kükitav jahiloss, mis oma Peterburi nimekaimuga väga ei võistle, ehitati omal ajal kuninglikeks bankettideks. Maja on saanud nime ühe detaili järgi – nimelt oli söögilauda võimalik otse keldrist saali heisata, ilma et seda oleks näinud mõni teener või teenijanna, ja einestada en ermitage (pr ’erakluses’).

Dyrehavenis lipuga ühes teel lihavõttepiknikule! Taustal ehk paistab ka mõni hirveke ja metsatuka taga maailma vanim lõbustuspark Bakken- sinna peab veel jõudma!

Tänapäevane kuningapere on rahvale palju lähemal. Kuninganna Margrethe on oma maalähedusega võitnud paljude taanlaste südamed, kuigi sel aastal jäeti tema mitmepäevane sünnipäevapidustuste programm eriolukorra tõttu ära. Mul endalgi oli olnud kindel plaan sel aastal pidustustest osa võtta ja mu bucket list’is oli ka Daisy (nagu teda rahva seas kutsutakse) ära näha. Sel aastal kutsus kuninganna üles saatma iga-aastased lillebuketid ohutusse üksindusse (loe: isolatsiooni) jäänud Taani vanainimestele, sest jagatud rõõm on ju poole suurem!

Ühislaulmine kuningannale toimus hoopiski telesilla vahendusel. Sajad tuhanded taanlased olid liitunud üleskutsega laulda üheskoos kuningannale keskpäeval sünnipäevalaulu. Programm oli mitmetunnine ja selles käidi külas nii pidurõivais äärelinnades kui ka Gröönimaal. Otselülituses näidati ka oma elutoa diivanil istuvat Tema Kõrgeausust, kes jälgis seda pillerkaaritamist naerusui. Oma jalutuskäigul kaitsevalle ümbritsevate järvede ehk kohaliku Snelli tiigi ümber laulsin minagi kuningannale taani sünnipäevalaulu, mis on neljasalmiline ja mille iga salm lõpeb sõnadega „koos imelise šokolaadi ja koogiga“. Päev enne Margrethe 80. aasta täitumist kohtasin taanlast, kellel on Tema Kõrgeaususega samal päeval sünnipäev ja kes mäletab erakordselt eredana seda elumuutvat aastat, mil keegi talle, poisikesele, lõpuks ütles, et kuueteistkümnendal aprillil polegi liinibussid tema auks lippudega ehitud.

Margrethe II mitmed näod ja nimed! Sh on nähtud kuningannat supermarketist väljumas hotdog käes ja sigaret näpus ja Tema ei häbene.

Riigilipp on siinmail sümbolina kasutuses teisiti kui Eestis – juba tavalises tänavapildis kohtab seda palju tihedamini. See on keskne ehe ka üldisemalt igal sünnipäeval. Igas väiksemas toidupoeski on eraldi riiul Dannebrogi ehk Taani lipuga kaunistatud salvrättide, küünalde, pakkepaberi, topside ja lipukettide jaoks. Võib juhtuda, et lapsed teavadki seda kui sünnipäevalippu ammu enne, kui riigi mõiste neile selgeks saab.

Peaaegu poetäis Taani lipuga kaunistusi, mis igal hooajal kuum kaup, ennekõike aga siis sünnipäevadel.

Taani lipp kukkus ju legendi kohaselt taevast 801 aastat tagasi Tallinna lähedal Lindanise lahingus. Selle sündmuse aastapäeva puhul väisas Taani kuninganna meid mullu pidustusel Tallinnas. Siin olles olen vahel taanlastele ja välisõpilastele nii muuseas neid fakte jaganud ja Eesti seeläbi pisut kindlamini nende maailmakaardile asetanud.

Taanlane armastab tähistada ja näeb võlu argises. Üks esimestest asjadest, mis Taani eluolust vist kõigile meenub, on hüügetamine. Sellest on saanud maailmas kaubamärk, sest tõesti, kuidagi peab ju üritama jäljendada seda rahvast, kes on statistika andmetel üks õnnelikemaid. Hygge on sõna, mida saab kasutada nii tegu-, omadus- kui ka nimisõnana. Loodan väga, et suudan selle sisu ja mõtte kokku võtta minu siinveedetud kuude lõppedes.

Ja tõesti, nüüd on kõigil kõigeks ka aega! Näiteks on mahti tutvuda jälle oma pereliikmetega, mitte ainult teha õhtusöögilaua taga päevakokkuvõtteid. Igatahes saan öelda, et olgu hommiku- või lõunasöögi aeg, olenemata sellest, kas taevas lõõmab päike või särab kuu, on laual põlemas küünal – jah, just elav tuli on taanlasel ikka põlemas ning puhkeaeg ja püha on tema jaoks endiselt eluliselt oluline!