Tulised tervitused Busanist! Kooli lõpuni on jäänud veel loetud päevad ning Liisa üritab viimasel hetkel kõik, mis veel tegemata, ära proovida, sealhulgas muidugi ka igasugust head-paremat nosida. Seega – hoiatuseks kõigile näljastele – seekordne postitus tuleb toidust.

Tänavatoit: Friteeritud mereannid, korea pannkoogid, kimbap, aurutatud mandu, vürtsikas teokbokki, pulga ostas kalakoogid...igale maitsele midagi.

Traditsiooniline korea eine koosneb supist, riisist ja banchan’itest ehk kõrvalroogadest, mis serveeritakse eraldi väikestel taldrikutel. Toitu süüakse pulkade ja lusikaga, ning pole sugugi imelik riisi lusikaga suhu kühveldada. Kui laual on ka liha, võidakse selle lõikamiseks tuua käärid, aga kindlasti mitte nuga. Korea toit on üldiselt vürtsine, värviline ja pigem magedapoolne. Samuti on neil kombeks panna suhkrut kõige ebaharilikumatesse kohtadesse. Ükspäev ostsin sibula-juustusaia ja palvetasin mõttes, et see ikka soolane oleks. Harukordne juhus, aga oligi. Lisaks muidugi veidike suhkruglasuuri, et ma ikka ära ei unustaks, mis riigis olen.

Korealastele meeldib süüa. Samuti meeldib neile rääkida seedimisest, kehakaalust ja uuest trendikast dieedist, mida nad parasjagu katsetavad. Arvestades, kui palju nad suudavad süüa, pole ime, et viimane teema nii popp on. Kui korealased lähevad välja sööma, ei piirdu nad tihti vaid ühe kohaga. Süüakse näiteks kahes kohas ja siis liigutakse jookideks veel kolmandasse, mis, kui tegemist on Korea stiilis joogikohaga, tähendab seda, et tellida tuleb ka anju’t ehk midagi sakuskalaadset. Meile, vahetusüliõpilastele, oli selline komme algul väga harjumatu. Esimest korda karantiinist välja saanud, tegime selle vea, et käisime algul Korean BBQ’d söömas, mis tähendab, et baari jõudes olid kõhud täis, nii et tellisime kohalike kombel joogi kõrvale ananassi. Tõele au andes, parim ananass, mida saanud olen.

Korea stiilis laud: Tüüpiline korea eine. Tegemist on vegan restoraniga, mis oskab lihtsalt imemaitsvat vegan-liha valmistada. Hoiatus, ülesöömise oht on tõsine.

Kui lähed poodi ja näed, kui palju tooraine maksab ning kuidas seda korraga vaid kartulikoti mõõtu pakkide kaupa müüakse, mõistad, miks väljas söömine nii populaarne on. Toidukohti on iga nurga peal ja ehkki on võimalik väga kallilt süüa, on toit restoranides keskmiselt odavam kui Eestis. Kõrvalroad on hinna sees ja neid võib lasta endale korduvalt ette tuua. Hüüa ainult chogiyo (umbes nagu tähelepanu saamiseks „vabandust“) või shajangnim („boss“) ning juba saabubki ahjumma uue kimtšitaldrikuga. Aga kui sa oled häbelik välismaalane nagu mina, siis ajad end püsti ja lähed piilud, kus tädi on, sest sul on liiga piinlik teda korealaste kombel enda juurde kutsuda.

Ramen: Liisa valimas kiirnuudleid, mis riietega kõige paremini kokku sobiksid.

Kõrvalroogadest tuntuim on ilmselgelt kimtši, millest on lugematuid variatsioone, aga popimad on kindlasti valmistatud kapsast ja valgest redisest. Kui veel karantiinis olime, saatis Mathias meile oma toidust pildi ja uuris, mis see oranž veel on. „See on kimtši, mu poiss,“ vastasin mina kõiketeadvalt.  „Ja korealastele on see nagu must leib meile.“ Mathias vastas ausalt: „See ei meeldi mulle.“ Ühtlasi on tegemist esimese Korea toiduga, millest ma juba sügisel ära tüdinesin. Jah, olen reetur.

Sööklatoit: Näide koolisöökla einest paremal päeval. Selle tühja koha peal peaks olema muidugi kimchi, mida ma reeturlikult toitu ette kühveldades ignoreerisin.

Muuseas, kui korealased pilti teevad, siis nende pildistamissõnaks on kimchi. Kui palume matkates mõnel kohalikul meist grupipilti teha, kasutame ikka seda.

Chimek. Ehk siis chicken ja mekju, maakeeli kana ja õlu. Minu üks isiklik lemmik. Korea küpsetatud kana on klass omaette, seda leidub igasugusel kujul, eri vürtsikusastmetes ja kõige kummastavamates maitsepalettides (näitkeks võrdlemisi avangardne kohvimaitseline kana). Ja kohe kindlasti tuleb seda õige elamuse saamiseks tarbida koos lahja heleda õllega. Arutasime just teiste eestlastega, kuidas sellel kombinatsioonil oleks kodumaal kenasti turgu.

Korean BBQ ei ole mitte ainult kulinaarne, vaid ka kultuuriline elamus. Ideaalis lähed seda sööma kuhugi, kus maksad kindla summa ja siis sööd, palju kulub. Lauale on asetud grill ning sellel küpsetad oma lihakest ise või teeb seda töötaja (näiteks kui sa oled rumal välismaalane). Korean BBQ’d soovitan isegi taimetoitlastele, sest kõrvalroogi on palju ja üldiselt on võimalus küpsetada ka näiteks mingit juurvilja või seenekest.

Mai alguses oli lastepäev, mis on riigipüha. Saime siis hommikul sõbrannaga kokku, et veidike sulgpalli mängida, aga enne, kui üldse mängimiseni jõudsime, tõid ahjumma’d meile isetehtud ttokk’i. Tegemist on riisikoogiga, millest on palju versioone ja mida süüakse traditsiooniliselt pühade ajal. Meile toodud ttokk oli maitsestatud pujuga, mis andis sellele iseloomuliku rohelise värvuse, ja kaetud oapulbriga, parajalt nätske, aga mitte magus.

Hakkasime siis mängima, aga peagi kutsusid tädikesed meid taas enda juurde, pistsid meile pihku kuumad keedumunad ja pakkusid kalakoogiga suppi. Väljas oli 24 kraadi sooja, mets lõhnas eelmise õhtu vihmasaju järele ning nina all oli kausitäis kodust suppi – paradiis! Pärast toimus muidugi väike sulgpallitund, kus sain teada, et olen kogu oma maise eksistentsi jooksul reketit valesti käes hoidnud.

Nädalavahetusel käisin viimaks värsket toorest kala söömas. Tänu Busani asukohale on mereannid siin küll soodsamad, aga ühe üliõpilase jaoks ikkagi võrdlemisi – et mitte öelda alatult – kallid. Seega kasutasin võimalust, kui mu majanduslikult võimekamad matkasemud mind mere äärde kala sööma kutsusid. Elamus oli Busani-vääriline. Sõitsime ühele saarele ja laskusime siis alla rannakaljudele, kus tädikesed värsket kala ja mereande puhastasid. Õnneks teadsid mu sõbrad täpselt, mida tellida (ma ise oleks väga segaduses olnud). Seadsime end kohe mere äärde kaljunukkidele asetatud plaatidele sisse, nautisime vaadet, kuulasime lainete müha ja mekkisime värsket kala, mis imekiirelt me ette ilmus. Meie kõrval istuvad daamid manustasid taldrikul ikka veel vingerdavat kaheksajalga ning meie kõigi ees olid soju-pitsid ja õlled, sest toores kala tuleb ikka alkoholiga alla loputada. Idüll missugune.

Edukat koolilõppu kõigile!

Loodetavasti jõuan enne lahkumist veel korra kirjutada. 19. juunil visatakse meid ühiselamust välja, aga selle asemel, et otse koju põrutada, kavatsen veel veidi aega mööda Koread tuuritada.