Kui sulle meeldivad mäed ja matkamine, ei hakka sul Koreas kunagi igav. Umbes 70% Korea poolsaarest on kaetud mägedega ja näiteks siin, Busanis, on võrdlemisi raske leida kohta, kust poleks näha mõnda mäge. Busani kõrgeim künkake on tagasihoidlikud 801 meetrit merepinnast ja ühtlasi esimene tipp, mille siin ühel palaval augustilõpu päeval vallutasin, kinnitades nii oma staatust Kaljukitse ja teiste tagant utsitajana. 

Et Busan paikneb mere ääres ja mägede vahel, on iga linnaosa mõnes mõttes nagu väike omaette linn. Mina kutsun neid kõrvalküladeks, mis, arvestades, et iga linnaosa elanike arv ületab selgelt Tartu elanike arvu, on mõnevõrra eksitav. Aga lause „Lähme kõrvalkülla peole!“ kõlab liiga efektselt, et seda mitte kasutada. (Tähelepanek: kui sa käid kõrvalkülas rohkem või vähem kultuurselt aega veetmas ja ütled taksojuhile naastes balli balli (ruttu-ruttu), sest su ühika keelutund läheneb, on tegemist „Kiirete ja vihaste“ väärilise elamusega.)

*
Paar nädalat tagasi oli mul meeldiv võimalus käia oma ülikooli korraldatud ühepäevasel retkel Haeinsa templisse, mis on kohaliku levinuima seon-budismi üks olulisimaid pühakodasid. Ühtlasi on see väga ajalooline koht, kus on juba 14. sajandi lõpust saadik hoitud UNESCO pärandisse kuuluvat Tripitaka Koreanat, maailma vanimat säilinud terviklikku budistlikku pühakirja, mis on lõigatud 80 000 puitplaadile. Ajaloolane mu sees tantsis rõõmust. Selle postituse pealdise pildil võite näha hoonet, kus see hoiul on, ja ühtlasi meie giidi, kes oli üks muhe munk ja rääkis lisaks korea keelele vahepeal ka hispaania keelt (mis muidugi minu arusaamist tema jutust eriti ei parandanud).

Hetk enne 108 kummarduse algust. Meie põlved ei tea veel, mis meid ootab.

Tegelikult mul vedas, et ma üldse minna sain. Ainult 20 üliõpilast mahtus rühma ja registreerimine toimus kiirete näppude stiilis. Aga et mul oli kutse saabudes parasjagu tund algamas ja pärast läks see meelest ära, registreerisin end alles hilisõhtul. Esialgu ei saanudki kohta, aga päev enne retke saabus kiri, et keegi on loobunud ja ma olen nimekirjas järgmine. Nii et ikka tasus end viimasel hetkel kirja panna.

Hommikul kogunesime kõik bussi juurde ja olime elevil nagu algklassilapsed. Buss nägi välja, nagu läheks kohe raskemat sorti peoks, ainult diskopall oligi puudu. Sõit mägedesse (sest muidugi asub tempel mägedes) kestis üle kahe tunni ja kui me kohale jõudsime, ootas meid temple stay programm. Tegemist on Korea budismile iseomase külastuskavaga, kus tutvustatakse inimestele eri tegevuste kaudu budistlikku kultuuri ja tavasid. Saime süüa templitoitu (eranditult taimetoit, kõik tuleb vaikides nahka pista), käisime igasugustes hoonetes ja seejärel ühe munga juures, kes jagas meile õpetussõnu. Lõpetuseks ootas meid ees 108 kummarduse tegemine, kusjuures iga kummarduse juures tuli nööri otsa lükata üks helmes, nii et päeva lõpuks olin isiklike palvehelmeste verivärske omanik. Et olime veidi ajahädas, jäid meil viimased kummardused tegemata ja meil paluti lihtsalt oma palvehelmed valmis teha. Minu põlvedel ei olnud häda midagi ja kui ühel hetkel rütmi leidsin, oli tegemist päris hea meditatiivse tegevusega.

Täpselt 108 helmest, lugesin üle.

*
Ühel neljapäeva pärastlõunal mõtlesin, et lähen veidikeseks jalutama. Juhtus aga see, et asusin kogemata ülikoolitagust mäge vallutama ja jõudsin lõpuks samale kõrgusele, kuhu köisraudtee viib nõrgemaid matkaselle. Kohtusin rajal entusiastliku ahjussi’ga (onuga), kes mitte ainult ei juhtinud mind parimate vaadeteni, vaid viis ka kaljutemplisse Buddhat tervitama ning jagas minuga kuuma maguskartulit ja mandariine. (Et parajasti on hooaeg, saan ma endale isegi mandariine lubada, aga muidu on puuviljad nii kallid, et nutt tuleb peale.)

Korea ahjussi’d ja ahjumma’d ehk onud ja tädikesed on täitsa omaette tõug, keda visuaalselt võib eristada nende eklektilise riietusstiili järgi (naisi lisaks ka keemiliste lokkide järgi). Nad on valjud, naksi täis ja kõlavad nii, nagu nad õiendaks pidevalt (või on asi kohalikus busani dialektis). Nad teevad kambas kiirkõndi, matkavad mägedes, treenivad välijõusaalides musklit (et saaks ikka tänamatutele abikaasadele ja poegadele vajaduse korral matsu kuklasse anda) ja mängivad sellise hooga sulgpalli, et palli ennast pole õieti nähagi. Käime ühe sõbrannaga kord nädalas sulgpalli mängimas ja oleme lihtsalt lummatud sellest, kui head nad on. Eelmine kord sattusime mängima samal ajal kui mingi kohalik sulgpalliklubi ja saime kohe onudelt õpetust, et me löögid on liiga õrnad. Tädid aga jagasid meiega hurmaasid, mis oli neist lihtsalt hurmav. (Viimased hurmaad ja mandariinid kaunistavad praegu puulatvu. Iga kord möödudes heidan ma neile igatseva pilgu ja kahetsen, et ma selline könn olen. Ainult ühe sidruni olen suutnud siiani raksu panna.)

Vaade linnale ja taamal kumavale merele. Eriti tore boonus oli see, et onu lükanudki mind kaljuservalt kursitikku – mõte, mis paratamatult mu peast läbi lipsas.

Lisaks kohalikega suhtlemisele – või siis mõmisemisele, sest mu korea keel on halb – leian vaikselt tutvusi ka siinses välismaalaste kogukonnas. Meie linnaosa põhiline lääne stiilis pubi korraldas ühel nädalavahetusel matka. Et nõrgemaid kodanikke kohale meelitada, lubati tee lõpus makgeolli’t, mis on kohalik piimja konsistentsiga võrdlemisi lahja riisivein. Ühtlasi oli reklaamis kirjas, et retk kestab pool tundi kuni tund, mis pani mind muidugi kulmu kergitama, sest tegemist oli ilmselge valega, mis võib ära petta vaid totaalse algaja (ja mis seega täitis oma funktsiooni). Otse loomulikult kestis retk kauem, mis mulle isiklikult väga sobis, sest nagu ütleb meie kallis poola sõber: kui valida on kahe tee vahel, valib Liisa selle, mis viib ülespoole.

Makgeolli ja pajeon ehk sibula pannkook. Pulkadega mitte just kõige kergemini manustatav, aga igati maitsev.

Sügis on mägedes eriti kaunis ja kui me lõpuks jõudsime mägikülla, kus viimases õhtupäikselaigus ootasid meid makgeolli ja suupisted, olid ka kõige kurnatumad endaga rahul.

Möödunud nädalavahetusel sai viimaks käidud Soulis, ehkki universum üritas meile igati kaikaid kodaraisse loopida. Aga sellest retkest juba tulevikus.

Olge tublid ja hoolitsege kõik enda eest!

PS. Muide, 26. novembril tegin koos teiste eestlastega Skype’i vahendusel TÜ Korea kultuuriklubi ürituste raames ettekande oma ülikoolielust siin Busanis.