Alguses oli plaan. Plaan minna Chuseok’i ajal telkima. Seejärel kerkis me teele esimene takistus: meil pole telki. Järgnes tutvusvõrgustiku läbitöötamine, et välja selgitada, kas keegi saaks meile telki laenata. Selle all pean ma muidugi silmas, et meie kohalik sõber üritas leida kohalikku inimest, kellel on telk, sest ma olen täitsa kindel, et ükski vahetusüliõpilane ei lennanud kohale, kohver matkavarustust täis.

Kolmapäeval algaski Chuseok, mis tähendas pikka puhkust ja teoorias palju vaba aega, aga praktikas seda, et iga minut oli täidetud sotsiaalselt aktiivne olemisega. Seejuures, ehkki tunde ei toimunud, kasutasid õppejõud salakavalalt ära e-õpet ja riputasid ära jäänud loengute asemel meile ikkagi videotunnid üles.

Kolmapäeva õhtul kirjutas H., et ta ostis telgi (Liisa: „You crazy person!“), ning paistis, et plaanist oli saamas reaalsus. Kolm eestlast ja üks korealane lähevad telkima. Kõlab nagu anekdoodi algus.

Neljapäeval selgus, et oleme meisterplaneerijad ning kõik looduskaunid kohad olid juba kinni pandud, sest ikkagi Chuseok! Pealegi oli erakordselt soe ja ehkki kohalikud ütlesid, et taifuunidele meeldib Korea poolsaart just Chuseok’i ajal oma kohalolekuga austada, polnud seekord müstilisel kombel ühtegi neist saabumas. Lõpuks leidsime Miryangi-nimelise linnakese külje all, umbes tunnise sõidu kaugusel Busanist sobiliku telkimisala. Korealaste stiilis telkimisala.

Korea külatanum vibulasketiiru ja kasvuhoonetega. 2018. aasta korea filmis "Burning" ütleb üks peategelastest, et tema hobi on kasvuhoonete mahapõletamine; lause, mis omandab filmi jooksul märgatavalt halvaendelisema tähenduse. Igatahes oli huvitav näha kanti, mis oleks otsekui korea indie filmist välja astunud.

Korealased ei telgi nagu meie. Eestlane paneb telgi püsti üksikule saarele ja kui näeb kauguses teisel saarel lõkkevalgust, siis tunneb, et ta privaatsust on rikutud. Korealane paneb telgi püsti teise korealase telgi sisse.

Romantika missugune: jõgi ja sillaalune ja siis kõik need lugematud telgikesed, et mitte öelda minimajad, mille inimesed olid püsti pannud otse parkimisplatsile ja mõnel juhul ka täpselt silla alla ning mis pimeduse saabudes jõulutuledega kaunistatult särama löövad. Rahvas saalib pidevalt su kõrvalt mööda ning väiksed lapsed jooksevad su piknikulinale, et rohutirts kätte saada. Kõik ei tule sugugi ööbima – osa peab lihtsalt piknikku ja veedab looduses meeldivalt aega ning pakib siis pimeduse saabudes oma santlaagri kokku. Keegi grillib, inimesed mängivad sulgpalli ja onud püüavad korraga kümne õngega kala. Privaatsusest oli asi kaugel ja ka maalilisus jättis soovida, aga tunne oli hea, ilm nagu juulis ja isegi telk õnnestus ilma suuremate tülideta püsti panna.

Ma olen alati tahtnud silla all magada. (Me leidsime endale siiski eemal, ühe teise silla läheduses, aga mitte all, lapikese heinamaad, kuhu oma laager püsti lüüa.)

Õhtul istusime silla all ja imetlesime täiskuud. Mingil põhjusel jõudis mulle alles siis kohale, et Chuseok on ju täiskuupüha. Legendi järgi elavad kuu peal jänesed, kes valmistavad seal ttok’i ehk riisikooki. Rüüpasime soju’t (see on kohalik destilleeritud naps, millel kraade keskmiselt 20 ja maitse nagu veega lahjendatud viinal) ning vaatasime, kuidas tugevas kohalikus dialektis rääkivad tädikesed, lambid peas, jõevees sulberdavad, et mudast mingeid karbikesi püüda. Halb luule sündis nagu iseenesest ja elu veeres nagu riisikook.

Kureparv lendab
Õhtuvaikuses mõte
Pilk taevavõlvil
Kas sinagi vaatad üles
Selle sama kuu poole?

*
Päev enne pühi jõudsin käia ka esimeses tennisetrennis. Nimelt liitusin tenniseklubiga ja tundsin end kohe nagu anime tegelane. Siinses maailma otsakeses on ülikoolide juures tegutsevad klubid väga populaarsed ning nende tegevusalad on seinast seina. On spordi- ja muusikaklubisid, akadeemilisi klubisid, aga ka selliseid klubisid, mis sisututvustuse järgi paistavad koondavat pigem mingit sõpruskonda. Põnevaim klubi, mille nimekirjast leidsin, oli maagiaklubi (mitte küll musta maagia klubi, aga elu ei saa ju liiga „Ouran Host Club“ ka olla). Ise plaanisin esialgu liituda matkaklubiga, aga et Stella ja meie korea sõbrad olid sihiks võtnud tennise, ilmutasin spontaanset solidaarsust ja sain kohe ka karistatud. (Teised vahetusüliõpilased uurisid mult kohe, kuidas ma klubiga liitusin, kui kogu info on korea keeles, ja ma pidin neile ausalt tunnistama, et see juhtus kogemata ja mul pole õrna aimugi, kuidas ma seda tegin.)

Esimene tennisetrenn oli õudus, närveerimine ja surm. Ma ei oska tennist. Ma ei oska korea keelt. Ma ei oska midagi. Kogu juhendamine käis korea keeles ja mu aju otsustas, et just nüüd on õige hetk end välja lülitada ja unustada kõik, mida ma olen õppinud. Millegi uue omandamine on raske isegi emakeeles, aga teha seda võõrkeeles ja olukorras, kus sa oled niigi närvis, on üsna keeruline. Õnneks oli mu juhendaja kannatlik ja ma õppisin korea keeles selgeks vägagi vajaliku sõna: ranne. Seda hüüti mulle nende kahe ja poole tunni jooksul nii umbes 665 korda. (Mida ma aga selgeks ei õppinud, oli see, kuidas seda rannet siis ikkagi õigesti hoidma peab.)

„Et olla vormis, mängid teisipäeval tennist,“ laulab Vennaskond. Kui mitte muud, siis kindlasti hoiab see vormis mu närvikava.

Nüüd aga jääb paar nädalat trenni vahele. Järgmisel nädalal algab nimelt mid-term ehk semestri keskpaiga eksamid. Eksamid on siin kaks korda semestris, mis ühelt poolt vähendab semestrilõpu pinget ja töömahtu, aga samas tähendab seda, et kaks korda peab närvis olema ja kõik asjad tuleb võrdlemisi lühikese aja jooksul ära teha. Juba sel nädalavahetusel oli kohvikus raske kohta leida, sest hullunult eksamiteks valmistuvad üliõpilased olid hõivanud kõik toolid. Et me elame ülikoolilinnaosas, on kõik tänavad palistatud kohvikutega. Kui me reedel kunstimuuseumi läksime, jätsime oma kohaliku sõbra kohvikusse õppima, ja kui naasime, istus ta endiselt tublisti õpikutega akna all. Pole ime, et Korea õpitoad ja -kohvikud on terve omaette äri.

Meie tennisetiim ehk alatud olendid, kes mind sellele kannatuste rajale meelitasid.

Loodetavasti lähevad kõik eksamid edukalt! Seniks annyong~!

PS. Ma astusin matkates peaaegu mao peole. Ei teagi, kumb suurema trauma sai, kas mina või vaene madu, kes mu röökimist pidi taluma.

PPS. See kunstimuuseum oli otsekui loodud selleks, et endast võimalikult palju ilusaid pilte teha!