Kevad, kirsid, karantiin
Elu lill ja elu piin

Tervitused Busanist!

Kuidagi märkamatult on kätte jõudnud aprill. Magnooliad ja ploomid on ammu õitsemise lõpetanud ning kirsid poetasid oma viimased õielehed nädalapäevad tagasi. UV-kiirgus on keskpäeval seitse ja temperatuur kõigub 15–22 kraadi vahel, mis tähendab, et hommikul ja õhtul on tunne nagu tüüpilisel jaanipäeval, aga lõuna ajal tahaks plaažile siruli visata, nina taeva poole lüüa ja lihtsalt peesitada (kenasti päikesekaitsekreemiga kokku määritult muidugi, muidu saab veel maskipäevituse).

Kevad tuli äkki. Veebruari lõpus olin ma Busanist nädala ära, põhja pool, kus loodus on pea kaks nädalat maas, ja kui ma naasin, olid magnooliad ja ploomid just uhkelt õide puhkenud. Metsaalune oli täis tundmatuid lillasid õisi ja see müstiline põõsas, mis vahelduva eduga novembrist saadik õilmitsenud on, ajas taas uusi vaarikapunaseid õienuppe. Korraga ei olnud vaja enam vatijopet, siis polnud vaja karvast jakki ja lõpuks oli isegi mantel liiast.

Ja siis, märtsi lõpus, nad saabusidki. Kirsiõied.

Kirsiõied on miski, mida vist enamik seostab Jaapaniga. Midagi ülimalt stereotüüpselt Aasia-pärast. Jaapanisse mu tee paraku mind veel viinud ei ole, nii et puudub võrdlusmoment, aga minu panid kohalikud õiedki õnnest õhkama. Puid on igal pool: ülikoolilinnakus, parkides, metroo kõrval, tänavail. Ja nad on harva üksi – enamasti kulgevad nad pikkade pilkupüüdvate alleedena. Nende varjus aga patseerivad heledates suvekleitides tütarlapsed, ülesmukitud noormehed, ahjumma kübarates prouad ja kõike hullunult pildistavad ahjusshi’d. Sest kõik on tulnud välja ilu imetlema, ja mis veelgi olulisem – end selle ilu keskel jäädvustama. Kui asi puudutab endast piltide tegemist, puudub korealastel igasugune valehäbi. Kohvikutes ja poodides on tihti spetsiaalsed pildistamiskohad ning üks viisakas tualettruum on kaunistatud nii, et peegli ees saaks endast kas või troonipilte teha.

Et algas uus semester, saabusid kohale ka värsked õienupud Euroopast ehk uued vahetusüliõpilased ja mina, kes ma olin elanud detsembri lõpust saadik oma toas üksi, sain viimaks uue toakaaslase – Olga Poolast. Veetsime kohe esimese õhtu rääkides Poola 16.–17. sajandi ajaloost ja Poola kuningate seiklustest Liivimaa pinnal. Oli väga ühendav tegevus. Et Olga oli täis värsket energiat, tegi ta ettepaneku sõita päevasele retkele Jinhae-nimelisse linna, mis on kuulus oma kirsiõiefestivali poolest. Mina olin muidugi kohe rõõmuga valmis minema, eriti kui vahelduse mõttes organiseeris kogu logistika ja päevakava keegi teine.

Liisa kleidis: Selleks et modelli kombel antud kohas poseerida, tuli seista sabas. Eriti armas oli üks noor perekond, kes vahetult enne meid oma pisikese beebi ja ohtrate roosade õhupallidega poseeris. Ilmselgelt olid nad pildistamiseks valmistunud. Palusid Olgal endast pilti teha ja kui Olga paar pilti tegigi, olid nad kohe: ei, ei, klõpsi ikka rohkem.

Teekond Jinhaesse, mis arvestades selle lähedust Busanile kestis alatult kaua, tõi mulle meelde selle lastelaulukese, mida mu vend koolis õppima pidi: „Mäest üles ja alla viib vallatu tee“. Üles ja alla ta tõesti viis ning ehkki teeääred olid palistatud õitsvate puudega, oli seda ilu paraku väga raske nautida, kui iga mu mõte oli palve, et hommikusöök ikka sees püsiks (ega see eelmisel õhtul tenniseklubis toimunud team building ka väga aidanud).

Tänavapilt: Kõik Jinhae tänavad olid eranditult kirsipuudega palistatud. Ehkki rahvaarvult Tartust suurem, jättis linnake aga väljaspool põhivaatmisväärsusi natuke väljasurnud mulje.

Kannatusi kroonis aga vääriline autasu, kui selgus, et õites kirsipuid polnud mitte ainult populaarsetes imetlemispaikades, vaid et kogu linn oli üks suur valgeroosakirju õievaht. Enne koroonat olla seda linna õiteajal külastanud umbes kaks miljonit turisti. Arvestades, et isegi nüüd oli peamine kirsipromenaad rahvast tulvil, ei kujuta ma ette, milline sagimine siin veel varem on olnud. Korravalvurid pidasid muidugi valvet, et inimesed populaarsemates pildistamiskohtades maske ära ei võtaks. Andsime ka oma panuse suurde pildistamisorgiasse, ehkki see oli mõnetine väljakutse, eriti kui sul on ühes käes kott, teises mantel, kolmandas jook ja neljandas kaamera, millega üritad pildistada nii, et kõik need kolmsada tädikest korraga fotole ette ei jookseks.

Toit: Humanitaarabi linnaosalt. Toodi mulle kenasti kastiga ukse taha. Kohe selline tore jõulutunne tuli peale. Ma olen nüüd nädalateks kui mitte paariks kuuks ramyeon'i ja riisiga varustatud.

Busani õitega jõudsin napilt hüvasti jätta. Tuli tuul, tuli vihm ja ka aeg tegi oma töö. Aga lumena maad katvat õiget õievaipa ma ei näinudki. Enne püüdis mind kinni kuri saatus.

Suurel reedel nautisin ilmakest ja lugesin õues raamatut. Telefoni aku sai tühjaks ja vedelesin muretult pargipingil, teadmata midagi sellest, et minust on saanud vahepeal Korea valitsuse poolt taga otsitud isik. Kui koju jõudsin, sain alguses sõbrannalt sõnumi, et ma talle KOHE kirjutaks, ja mõne aja pärast saabuski Busani linnavalitsuselt dramaatiline kõne: kohvikus, kus olin pühapäeval täiesti juhuslikult käinud, viibis minuga samal ajal keegi koroonahaige kodanik, ja lausa kõrvallauas. Et kõik kohviku- ja restoranikülastused tuleb QR-koodiga registreerida või jätta oma telefoninumber, sai minust sai paugupealt lähikontaktne ja potentsiaalne bioloogiline relv, kes tuli suunata karantiini.

Esimesel õhtul suheldi minuga inglise keeles, aga edaspidi sain ma kas koreakeelseid kõnesid (ma tänan, ma tänan, mu närvikavale tuli see kindlasti kasuks!) või segakeelseid sõnumeid ametnikult, kes määrati mu järelevaatajaks. Ta saatis mulle BTS-i reaction gif’e ning kirjutas päevas vähemalt kolm korda, et ma kodust ei lahkuks, sest mu stalkimisäpi GPS näitas talle aiateibaid. Lõpuks sain loa äpp maha laadida ja andsin lihtsalt sõnumite teel oma tervislikust olukorrast ülevaadet.

Sanitaarnänn: Karantiinis olijale on linnaosavalitsuse poolt ette nähtud väike pakike, mis sisaldas muu seas kolmeteist maski, hunnikut desinfetseerimisvahendeid, hambaharja, kraadiklaasi ja tundmatut sinist junni, mille otstarbe välja nuputamine põhjustas palju elevust

Stressi oli muidugi alguses palju. Mind tuli kolida uude ruumi ja ühikas küsis selle eest üsna krõbeda summa, mis mind muidugi nördimusega täitis, sest olin ju oma majutuse eest juba maksnud. Koroonatesti negatiivse vastuse sain juba järgmisel päeval, aga Korea reeglite järgi ei tähenda see vabanemist: karantiinis tuleb istuda ikka 14 päeva alates kontaktist ja üks päev enne vabanemist tuleb teha ka teine test. Õnneks oli ka teine test negatiivne, nii et vabadus, siit ma tulen! Ainult et mul puudub nüüd pikka aega igasugune soov kohvikusse minna, olgu seal kui tahes kaunis vaade tuledes merelahele.

Ja lõpetuseks veidi enesepromo! 23. aprillil Eesti aja järgi kell 15.00 toimub UT Korea kultuuriklubi veebiseminar, kus räägime koos teiste Busanis õppinud ja õppivate kaaskannatajatega oma seiklustest ja katsumustest siin kaunil maal, kus alkohol on odav, inimesed ilusad ja koroona laseb isegi veidike elada. Jagame ka näpunäiteid ja soovitusi, kuidas oma vahetusaastat organiseerida, mida ette valmistada, mida peljata, mida oodata. Kõik huvilised on teretulnud! Rohkem infot leiad siit. 

Kirsiallee: Ja see läks aina edasi ja edasi. Tunne nagu oleks Ghibli filmi sattunud.

Järgmise korrani!