Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Uued vaktsiinid loodi niivõrd kiiresti mitmel põhjusel. Kõige tähtsamad neist olid raha (kui on rohkem raha, julgevad farmaatsiafirmad vaktsiinide arendamisega rohkem riskida) ja bürokraatia vähenemine (kasutusload anti kiirendatud korras ja tingimuslikult).       
Suur roll on ka pandeemial endal. Eelmise SARS-i puhangu järel (2003. aastal) hakati Aasias samuti kiiresti uusi vaktsiine tootma, kuid nende katsetusega ei jõutud kaugele. Põhjus oli lihtne: ühtäkki polnud enam nakatunuid, kelle peal uut vaktsiini katsetada – viirus seljatati juba eos rangete karantiinidega.

Praeguse pandeemia käigus on aga tekkinud miljoneid nakatunuid ja ka avalik huvi, seega oli kümneid tuhandeid katsealuseid lihtne leida ja inimkatsete faasid läbiti kiiremini. Tehnoloogiliselt pole nendes vaktsiinides midagi metsikult uut, need kontseptsioonid on bioloogias juba pikemat aega teada olnud. Pigem pole neile varem nii kiiresti sedavõrd tõhusat rakendust suudetud leida.

Loomkatsed

Esimene etapp oli vaktsiini väljatöötamine ja katsetamine laboris ning katseloomade peal. Kuna teadlastel oli varasem kogemus SARS-iga olemas, siis ei võtnud see kaua aega. Šnitti võetid ka teistelt vaktsiinidelt. Kiirendatud korras jõutigi inimkatseteni.

Inimkatsed

Esimese faasi inimkatsetes kaasatakse tavaliselt 20–40 julget noormeest ja katsetatakse vaktsiini ohutust nende peal. Kindlasti kasutati nende puhul ka palju kordi suuremaid doose, kui praegu süstitakse.

Teises faasis osaleb juba 200–400 inimest ning tehakse kindlaks süstide arv ja kogus. Muidugi jälgitakse ka kõrvaltoimeid ja toimeainet.

Kolmandas faasis on uurimise all juba kümneid tuhandeid inimesi, üldjuhul 30 000 – 40 000, kellest pooltele süstitakse vaktsiini ja pooltele platseebot – üldjuhul soolalahust. Seejärel võrreldakse kahe uurimisrühma haigestumust ja kõrvaltoimeid hoolikalt 3–4 kuud.
Siinkohal on tähtis mainida, et üldjuhul kestavad need faasid kokku vähemalt viis aastat. Seekord aga läbiti need üheksa kuuga, sest neid tehti samal ajal. Esimene faas ei olnud veel lõppenud, kui juba alustati teise faasiga. Sama lugu oli ka kolmanda faasiga. 
Kindlasti jälgitakse katsealuseid veel praegugi, sest neilt tuleb väärtuslikku infot – kaua antikehad püsivad, kui kaua on nad immuunsed jm.

Müügiluba

Kui kliinilised faasid on läbi, taotletakse müügiluba, mispeale hakatakse vaktsiini lõpuks tootma. 
Ka siin liiguti kiiremini – tehaseid hakati ehitama juba kolmanda faasi ajal ja tootmisliinid huugasid täie hooga, kui alles taotlustega Euroopa Ravimiameti poole pöörduti.

Euroopa Ravimiamet on andnud uutele vaktsiinidele tingimusliku müügiloa, mis tähendab, et tegelikult neid veel hinnatakse ega rakendata terve elanikkonna peal (nt ei vaktsineerita lapsi).

Tingimuslik müügiluba antakse välja juhul, kui suuremates inimkatsetes on juba tõestatud toote ohutust ja tõhusust. Samuti peab kasu uuest ravimist või vaktsiinist olema märkimisväärselt suurem kui võimalik kahju, mis tekib, kui seda toodet poleks saada. Ühtlasi tähendab see seda, et nende vaktsiinide ohutust kontrollitakse iga kuu (tavaliste ravimite ja vaktsiinide puhul tehakse seda üks kord aastas). 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Euroopa Liidus teevad kliiniliste katsete järelevalvet riikide enda ravimiametid ning USAs sealne Toidu- ja Ravimiamet. Nende ülesanne on kontrollida asutusi, kus katseid tehakse, suhelda uuritavatega nende õiguste teemal ja kontrollida ka katsete korraldajaid. Katsed toimuvad üldjuhul avalikes haiglates ja selleks kasutatakse sageli sõltumatut riiklikku meditsiinisüsteemi.

Kolmanda faasi katseid tehakse topeltpimedal meetodil: pooltele uuritavatele süstitakse soolalahust, pooltele vaktsiini, kusjuures ei uuritavad ega ka meditsiinipersonal tea, kumba süstiti. Seejärel jälgitakse uuritavate haigestumist ja kõrvaltoimeid 3–4 kuu vältel ning kontrollitakse mõlema rühma erinevusi.

Rohkem teavet leiab Ravimiameti lehelt. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Kindlasti on kõik uued vaktsiinid läbinud kõigepealt loomkatsed. Lääne maailmas ei luba ravimiametid inimkatseteni minna enne, kui loomade peal on vaktsiini ohutust tõestatud.   

Viited loomkatsete raportitele:
1. Pfizeri vaktsiin hiirtes ja makaakides
2. Moderna vaktsiin hiirtes.
3. Moderna vaktsiin makaakides.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Lühike vastus: ükski praegu Eestis kasutusel olev SARS-CoV-2-vastane vaktsiin ei sisalda rakkusid.

Pikk vastus: AstraZeneca vaktsiini põhimõte on see, et vaktsineeritava inimese rakke nakatatakse väikeste viiruseosakestega, mille sees on koroonaviiruse ogavalgu tegemise õpetus (DNA kujul). Inimese rakus väljub info-DNA viiruseosakesest ja on aluseks ogavalgu tootmise protsessile. Ogavalk on meie immuunsüsteemi jaoks nn antigeen ehk võõras osake, mille vastu peab võitlema.

Viiruseosakesi on info rakkukandmiseks mõistlik kasutada seepärast, et neil on loomulik võime inimese rakkudesse tungida. AstraZeneca kasutab infokandjana šimpansi adenoviirust, mida on muudetud nõnda, et see inimeses ei paljuneks. Kasutatavaid viiruseosakesi ei saa aga niisama kuskilt kokku koguda. Neid peab tootma laboritingimustes ja selleks läheb vaja rakke, mis on viiruseosakeste valmistamise vabrikud. Rakku viiakse viiruse geneetiline informatsioon (koos teabega koroonaviiruse ogavalgu tegemise kohta) ja raku sees tekivad selle põhjal viiruseosakesed. Need eraldatakse uuesti rakkudest ja alles siis saab neid vaktsiinina kasutada.

AstraZeneca kasutab viiruse tootmiseks HEK293 rakke. Lühendi taga on ingliskeelne nimetus „Human Embryonic Kidney 293“ ehk inimese embrüonaalsed neerurakud. Nende rakkude eellased eraldas abordi käigus eemaldatud embrüost Hollandi teadlane Alex Van der Eb 1970. aastate alguses Leideni Ülikoolis. Tema laboris töötanud järeldoktorant Frank Graham nägi kõvasti vaeva, et muuta need rakud justkui väikesteks valku tootvateks vabrikuteks. Oma 293. eksperimendi käigus see tal õnnestus – sellest ka see number rakkude nimetuses.

Laboris saab teha katseid ühest rakust koosnevate organismidega, näiteks bakterite ja pärmidega. Ehkki need annavad palju informatsiooni rakus toimuvate alusprotsesside kohta, erinevad need siiski oma olemuselt organismidest, mis koosnevad paljudest rakkudest (nagu hiir ja inimene). Seepärast kasutatakse laboris pigem rakuliine, mille hulka kuulub ka HEK293. Need on kas spetsiaalsetes mahutites või Petri tassidel kasvavad rakud, mida saab paljundada ja aastaid vedelas lämmastikus säilitada. Kui hiirtega saab eetikakomisjoni loal erinevaid katseid teha, siis inimene on katseloomana äärmiselt ebapraktiline – ta kasvab aeglaselt ja katse käigus ei saa temas püsivaid muutusi esile kutsuda. Inimspetsiifiliste protsesside uurimiseks laboris ongi seni parim lahendus rakuliinid. 

Margit Plakso, Ravimiameti müügilubade osakonna juhataja: Müügiloa andmisel kinnitatakse nõuded ehk spetsifikatsioonid, millele vaktsiini kvaliteet peab vastama. Vaktsiinide kontrollimisele enne müügile lubamist on kaks etappi. Esiteks testib vaktsiini tootja iga partiid kinnitatud nõuete suhtes. Lisaks peab iga vaktsiinipartiid läbima ametliku kontrolli ühes ravimiametite koostöövõrgustikku kuuluvas (OMCL) laboris. Vaktsiin lubatakse kastusse alles siis, kui testimine näitab, et see vastab kinnitatud kvaliteedinõuetele. Eestis Ravimiameti labor vaktsiinide kvaliteedianalüüse ei tee, tunnustame teiste liikmesriikide kontroll-laborite tehtut.

Vaktsiini tootja peab säilitama igast toodetud partiist näidised, et vajadusel, näiteks siis, kui tekib kahtlus, et ravimi kõrvaltoime võib olla seotud kvaliteediprobleemiga, saaks teha kordusanalüüsi.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Vaktsiinide eesmärk on imiteerida viirust. Me peame vaktsiiniga organismi ära petma, jätma talle mulje, nagu teda ründaks SARS-CoV-2. Immuunsüsteem õpib vaktsiini abiga viiruse ogavalke tundma ja viiruse vastu tõhusamini võitlema.

Ükski ravim ega vaktsiin ei ole 100% ohutu. Küll aga saab täie kindlusega öelda, et oht saada vaktsiinist raskeid kõrvaltoimeid on sadu, kui mitte isegi tuhandeid kordi väiksem kui oht jääda koroonasse ja seda raskelt põdeda.

Vaktsiinide kõrvaltoimed on ajutised ja siiani ei ole tuvastatud pikaajalisi kõrvaltoimeid. Covid-19 põhjustab aga tihti pikaajalisi kahjustusi. Seega on uute vaktsiinide kasutamine kaalutletud risk, mis on väga selgelt vaktsiinide kasuks.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Vaktsineeritud inimesed on märkimisväärselt vähem võimelised nakkust edasi kandma kui vaktsineerimata inimesed.

Esimesena tuleks mainida, et vaktsineeritud inimesel on risk nakatuda SARS-CoV-2-ga ligi neli korda väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Seega on meie vaktsineeritud ühiskonnaliikmetel märkimisväärselt väiksem oht haigus saada.
Kui aga vaktsineeritud inimene tõepoolest juhtub nakatuma, siis näitavad andmed, et neist kõige nakkusohtlikumad on sümptomaatiliselt nakatunud isikud. Samas asümptomaatiliselt nakatunud inimestel on uuringute järgi märkimisväärselt vähem viiruse RNA-d kehas, mistõttu on nad tõenäoliselt ka vähem nakkusohtlikud.

Viimasena peab meeles pidama, et isegi kui vaktsineeritud inimene juhtub sümptomaatiliselt haigestuma, siis üldjuhul kestab Covid-19 tema organismis märkimisväärselt lühemat aega ning tema sümptomid on leebemad. Seega on isegi sümptomaatiliselt nakatunud inimene natuke vähem nakkusohtlik kui vaktsineerimata inimene, sest vaktsiini tagajärjel on tema haigus (ja ka nakkusperiood) märksa lühem. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Kuigi noored inimesed tavaliselt ei haigestu Covidisse niivõrd raskelt kui vanemad, on ka noorte inimeste vaktsineerimisest kasu. See viirus on tulnud, et jääda, mis tähendab, et varem või hiljem puutume sellega kokku me kõik. Arvestades praeguseid haiglajuhtumeid, vajaksid ilma vaktsiinideta Eestis haiglaravi statistiliselt üle 1000 noore inimese (10¬–29-aastaste vanuserühmas). Seega välditakse laiapõhjalise vaktsineerimisega tervisekahjustusi sadadel noortel inimestel.

Ühtlasi peame meeles pidama, et vaktsineerimine kaitseb ka meie kogukonda. Eelmised lained ja ka selle sügise laine on meile näidanud, et suuremad nakatumisahelad saavad alguse just noortest. Nooremas generatsioonis tõusevad viirusenäitajad sagedamini esimesena, sest käiakse tihedamini üksteisega läbi (koolis, trennis, ülikoolis jms). Seejärel aga nakatatakse pahaaimamatult oma vanemaid perekonnaliikmeid, kes omakorda võivad haiguse meie ühiskonna kõige nõrgemate inimesteni edasi viia. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Ei, targem oleks ikka vaktsineerida. Vastab tõele, et vaktsineerimise korral esineb sageli ebameeldivaid kõrvaltoimeid, kuid need on ikka märkimisväärselt leebemad kui viiruse tekitatav kahju. See kehtib ka kõige nooremate inimeste kohta, keda praegu vaktsineerida lubatakse.

Ka Eesti statistikat vaadates näeme, et vaktsineerimisega tekib ühiskonnas noorte tervisele vähem kahju. Näiteks augustis käis uudistest läbi, et 25 000 vaktsineeritud alaealise hulgas on olnud ainult kaks tõsiseltvõetavat juhtumit, mil oli tarvis arstiabi (https://tervis.postimees.ee/7313896/). Sealjuures mõlemal juhtumil esinesid allergilised nähud ja need said ravitud. Samal ajal teame, et 10–19-aastaste vanuserühmas vajavad haiglaravi ligikaudu 0,25% haigestunutest ehk ligi üks neljasajast (andmed Tartu Ülikooli statistikast). Seega võime lihtsalt arve vaadates spekuleerida, et nende 25 000 noore inimese nakatumise korral oleks 62 vajanud haiglaravi ja kokkuvõttes oleks tekkinud hulganisti rohkem tervisekahjustusi. 

Natalia Pervjakova, geenivaramu, molekulaarse biomeditsiini doktor: See väide pärineb kliinilistest uuringutest. Vaktsiine guugeldades võib kirjutada otsinguaknasse „Pfizer vaccine ncbi“ ja esimene link, mis avaneb, sisaldab sellekohast teavet.
Haiguse põdemise raskusastme väljaselgitamiseks jagatakse suur hulk inimesi (nt 40 000) kahte rühma, kellest üks osa saab vaktsiini ja teine osa platseebot. Edasi elavad inimesed oma tavapärast elu, aga mitme kuu jooksul jälgitakse, kui paljud mõlemast rühmast nakatuvad viirusega. Uuritakse haiguse kulgu, võrreldakse seda populatsiooniandmetega ja saadud teave publitseeritakse.
Peast mäletan, et 20 000 inimesest, kes said Pfizeri vaktsiini, nakatus ainult kaheksa Covid-19-ga ja nendest ühel kulges haigus raskelt. Platseeborühmas sai viiruse umbes 160 inimest ja nad põdesid seda raskemalt kui enamik inimesi. AstraZeneca vaktsiini uuringutes oli rohkem neid, kes nakatusid ka pärast vaktsineerimist, kuid nende hulgas ei olnud neid, kes oleks seda raskelt põdenud.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Pfizeri vaktsiini tõhususe kohta saab lugeda peaaegu 600 000 iisraellast hõlmava uuringu kokkuvõttest. Nagu Eestiski, alustati Iisraelis vaktsineerimist vanemaealistest ja riskirühmadest. Uuring algas 20. detsembril 2020 koos vaktsineerimisega ja kestis tänavu 1. veebruarini. Juba jaanuari keskpaigaks oli näha, et haiglasse jõudnute arv kukkus kolmveerandi võrra.

Kui hästi vaktsiin kaitseb? Kaks-kolm nädalat pärast esimest süsti kaitseb Pfizeri vaktsiin üldiselt nakatumise eest 46%, sümptomaatilise Covid-19 tekke eest 57%, haiglasse sattumise eest 74% ja surmajuhtumite eest 72% tõhusamalt. Vähemalt nädal pärast teist süsti on üldine nakatumiskaitse 92%, sümptomaatilise Covid-19 tekke eest kaitseb vaktsiin 94% ja haiglasse sattumise eest 87% tõhusamalt. Suremuse kohta ütlesid autorid, et seda ei saanud liiga väikese surmajuhtumite arvu tõttu analüüsida. Seega hoiab Pfizeri vaktsiin selle suure uuringu tulemuste põhjal ära pea kõik kergemad ja ka raskemad juhud.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Praeguste seisukohtade järgi võivad vaktsineeritud inimesed omavahel vabamalt kokku saada. Kui vanaema on vaktsineeritud ja hoidub muidu kontaktidest, siis võiks ta ka lapselastega siseruumides kohtuda. Vastasel korral on kindlam hoopis koos jalutama minna.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Sellest on kasu nii sulle kui ka ülekoormatud meditsiinisüsteemile. Vaktsineerides saab vältida rasket haigestumist ja surma. Vaktsineerituna on väiksem risk ka kergelt haigestuda (vaktsiiniga saadav immunsus on 70–95% sõltuvalt vaktsiinist ja individuaalsetest näitajatest).

Kui sa oled vaktsineeritud ja juhtud haigestuma, on sul juba Covid-19-vastased antikehad ja keha on viiruse vastu paremini kaitstud. Viiruse tase sinu organismis on madalam, su keha eritab vähem viiruseosakesi ning šanss lähedasi nakatada väiksem kui vaktsineerimata haigel.

Vaadata tasub ka suuremat pilti. Ajapikku tekib ühiskonnas suurem immuunsus ning me saame koolid ja majanduse kiiremini käima tõmmata, väldime haiguse pikaajalist mõju ja langetame karmimate tüvede tekkimise ja liikumise tempot.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Kuna vaktsiinipuuduse tõttu ei saa me nagunii eelistatud vaktsiini valida, siis ei ole ka vahet, kas saame Pfizerit, AstraZenecat või Modernat. Kõige tähtsam on, et me võimalikult ruttu vaktsineeritud saaksime. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Jah. Vaktsineerimisega saavutame mitukümmend korda kõrgema antikehade taseme kui vaid viiruse läbipõdemisega. Seeläbi saame ka pikemaajalise immuunsuse.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Vaktsiini kasutamine on märkimisväärselt ohutum, kui loomuliku immuunsüsteemi peale lootma jääda. Küsimus ei ole meie enda immuunsüsteemi ebausaldusväärsuses. Immuunsüsteem kohtab lihtsalt täieti uut elukat – SARS-CoV-2 –, mis on temast sageli võimsam ja kavalam. SARS-CoV-2 ei ole naljaviirus – Eesti andmetel satub 7,5% diagnoositutest haiglavoodisse, samal ajal kui vaktsiini saanutest on raskeid juhtumeid ainult 0,02%. Isegi kui me usume enda immuunsüsteemi võimsusesse, on meie hulgas  märkimisväärne hulk inimesi, kes ei saa viirusele vastu.

Vaktsiinidel küll esineb kõrvaltoimieid, kuid need on üldjuhul märkimisväärselt leebemad kui Covid-19 läbipõdemine. Samuti on kõrvaltoimed ajutised. Koroonakahjustused võivad kesta kuid. On küll olemas mingi hulk inimesi, kes põevad haigust asümptomaatiliselt, aga nad on vähemuses. Oleks tore, kui saaksime ennustada, kes need asümptomaatilised inimesed on – siis ei peakski neid vaktsineerima ja neile asjatut ebamugavust tekitama. Paraku puudub meil info, mille abil neid asümptoomseid juhte ennustada.

Vaktsineerimata jätmine ajab haiglad umbe ja sellele järgnevad surmad nii Covidi kui ka muude kõrvaliste põhjuste tõttu (muud haiged ei saa enam õigeaegset ravi). Viimane aasta aega oleme ju sisuliselt loomuliku immuunsuse peale lootnud ja praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus haiglad on täiesti kriitilises seisus. Teiste Euroopa riikide kogemustest teame, kui halvaks selline olukord edaspidi võib kujuneda. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Seda saab teada ainult vaatluste käigus. Loomkatsete puhul on avaldatud aruandeid selle kohta, et immuunsus püsib vähemalt kuus kuud. Inimuuringute tulemusi ei ole veel näinud. On lootust, et kui tüved märkimisväärselt ei muutu, peaks revaktsineerima iga aasta-paari tagant. Täpsemalt näitab seda aeg.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Bioloogilise ravi saajaid ei vaktsineerita elusvaktsiinidega. Ent Covid-19 vaktsiinid ei olegi elusvaktsiinid ja seega on nad bioloogilise ravi korral ohutud. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Laias laastus jälgitakse vaktsiinide inimuuringutega kolme tahku: ohutust, tõhusust ja kestust. Ohutus on nüüdseks juba korrektselt tõestatud: nii käimasolevate uuringutega kui ka igapäevaste andmetega (praeguseks on maailmas süstitud 312 miljonit vaktsiinidoosi). Tänapäevastel vaktsiinidel pikaajalisi kõrvaltoimeid ei esine. Ka tõhusus on uuringutega suhteliselt hästi määratud. Tõhususnäitajad võivad erinevates ühiskonnarühmade pisut kõikuda, kuid üldjoontes on teada, et uued vaktsiinid töötavad kas väga hästi (AstraZeneca ja Johnson & Johnson) või väga-väga hästi (Pfizer ja Moderna).

Kindlasti jälgitakse inimuuringutes osalejaid järgnevate aastate jooksul edasi ja selle põhjal määratakse ka vaktsiinide kestus. See on ka põhjus, miks uutele vaktsiinidele antakse tingimuslikke müügilubasid ja nende üle peetakse rangemat järelevalvet kui tavaliste vanemate vaktsiinide puhul.

Kuna vaktsiinide kestuse küsimus pole praeguses kriisiolukorras otseselt esmatähtis, soovitataksegi vaktsineerida. Eks aeg näita, kui kaua nad kestavad (tõenäoliselt üks-kaks aastat).

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Teaduskirjanduses kohtab seda väidet oluliselt harvem kui tavameedias. Andmeid antikehade püsivuse kohta avaldatakse jooksvalt ning võimalik, et lihtsalt ollakse mingitesse vanadesse andmetesse kinni jäädud. Viimastest uuringutest on selgunud, et läbipõdenutel võivad antikehad püsida ka oluliselt kauem. Samas on tulemused vastakad selle koha pealt, et kui suurel osal põdenutest nad püsivad. Olenevalt uuringust ja riigist, kus uuring tehtud, kõiguvad need numbrid 50% ja 95% vahel. Vaktsiinide kaitse selle uue tüve suhtes on langenud, kuid kaitse sümptomitega tõve vastu on endiselt äärmiselt tõhus.

Toonitan, et vaktsineerimise abil saavad inimesed vajalikud antikehad oluliselt "lihtsama vaevaga". Sama teadustöö, mis vaatas antikehade püsivust 63s koroonat põdenud patsiendis leidis ka, et ligi pooled neist kannatasid pika COVIDi käes veel kuus kuud pärast diagnoosi. Aasta hiljem oli see protsent kukkunud 10 peale. Ja pikk COVID tekkis nii neil, kes olid kergete sümptomitega kui ka neil, kes tuli haiglasse paigutada.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Nagu kõigi ravimite puhul, nii kehtivad ka vaktsiinide tootmisel väga kindlad reeglid. Ravimitootjad peavad läbima kohalike ravimiametite inspektsiooni nii enne tootmisloa saamist kui ka tootmise ajal. Nad peavad tõendama, et tooted vastavad nõuetele. Lisaks peavad ravimitootjad ka ise endid auditeerima ja hea tava on tellida audit väljastpoolt.

Ravimi tootmisele kehtestatud nõuded on ära toodud Euroopa Liidu õigusaktides, mida koos rakendusaktidega nimetatakse heaks tootmistavaks (vt ka Ravimiameti kodulehe rubriik „Ravimite sh toimeainete tootmine“). Vaktsiinide puhul kehtib veel eraldi kvaliteedinõue, et iga partiid peab kontrollima sõltumatu labor. Sellised laborid tegutsevad tavaliselt ravimiametite juures. Kui vaktsiinipartii läbib kontrolli, tehakse selle kohta sissekanne üleeuroopalisse andmebaasi.

Kuna kõigile ravimitele annavad sisseveoloa ravimiametid, siis kontrollib ka meie Ravimiamet, kas sissetoodavale partiile on sõltumatu kontroll tehtud. Kui ei ole, siis sissetoomisluba ei anta. 

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Vaktsiinile vastab immuunsüsteem üldiselt samamoodi nagu viirusnakkustele. Seni kinnitatult on kõige raskem kõrvalnäht allergiline reaktsioon, mis ilmneb aga kohe. Seepärast palutaksegi, et vaktsiinisüsti saanud inimesed jääks arsti silma alla 15–30 minutiks, et neid saaks allergilise reaktsiooni puhul kergesti aidata.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Vaktsiinide toimimise põhimõte on kasutada antigeenina selle haigustekitaja osa, mille vastu me vaktsineerida soovime. Kuna varem pole SARS-CoV-2 vastu vaktsiine olnud, siis pole selle ogavalku ka senistes vaktsiinides kasutatud. Kui Teid huvitab, millistest ainetest praegu kasutusel olevad vaktsiinid täpselt koosnevad, saab seda lugeda Ravimiameti kodulehe rubriigist „Covid-19 vaktsiinid ja teised ravimid“.

Margus Punab, androloogia professor: Praegu ei ole sellel teemal uuringuid avaldatud ja tõenduspõhist vastust pole võimalik anda. Vaikselt kasvav kliiniline kogemus pole seni negatiivset mõju tuvastanud.

Marje Oona, peremeditsiini kaasprofessor: Tuharasse tehtav süst on sama valus, nii et selle poolesttegelikult vahet ei ole (ise õena töötanuna ütleksin pigem, et tuharapiiekonda tehtud süstid tegid inimestele rohkemgi valu). Covid-19 vaktsiin on mõeldud lihasesiseseks manustamiseks. Tuharapiirkonnas võib vaktsiin sattuda vabalt hoopis rasvkoesse ja siis on selle tõhusus väiksem. Õlavarde või reielihasesse süstitud vaktsiin on tõhusam.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Vaktsiinide pikaajalised kahjulikud kõrvaltoimed on äärmiselt harvad. Üldjuhul avalduvad vaktsiinide kõrvaltoimed kas vahetult pärast süsti (anafülaktiline šokk) või ühe-kahe nädala möödudes immuunsüsteemi toimel (trombotsütopeenia, müokardiit). Üldjuhul põhjustavad meditsiinis pikaajalisi kõrvaltoimeid kas iga päev ja pikka aega tarbitavad ravimid või äärmiselt mürgised ained (asbest, äärmiselt mürgised keemilised ühendid, radiatsioon), mille olemasolust on inimkond juba pikemat aega teadlik olnud.

Vaktsiinides selliseid aineid ei sisaldu ning vaktsiinides olevad komponendid lagundatakse või väljutatakse kehast suhteliselt lühikese aja jooksul. Noored inimesed peaksid ennast vaktsineerima, kuna uus viirus ohustab ka neid ja ka noored võivad saada Covid-19 tagajärjel tervisekahjustusi. Ühtlasi lõigatakse võimalikult laiapõhjalise vaktsineerimisega läbi ka viiruse nakatamisahelad. Mida rohkem inimesi on meie ühiskonnas vaktsineeritud, seda raskem on viirusel laialdaselt levida. Tuleb meeles pidada, et kõik inimesed ei saa vaktsineerida, nt nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed, väikelapsed, vähihaiged jne. Ühiskondlikult vaktsineerides kaitseme ka neid. 

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Läbipõdemine ja sellele järgnev vaktsineerimine ühe doosiga on praegusel hetkel võrdsustatud täieliku vaktsineerimisega. Arutelud kolmanda vaktsiinidoosi vajalikkusest alles käivad - kas, kes ja millal saama peaks. Läbipõdemine ja vaktsineeritus annavad teaduskirjanduse põhjal Delta-variandi vastu kõige tõhusama kaitse, nii et selles osas võiks Teil hästi olla.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Teile sobivad kõik praegu kasutusel olevad vaktsiinid. Ainsad allergiad, mille puhul inimesi pigem ei soovitata vaktsineerida, on allergiad vaktsiinikomponentide suhtes. Sellised inimesed on aga maailmas hirmus haruldased. Kui soovite teada, mis vaktsiini koostises on, siis Pfizeri vaktsiini koostis on eestikeelsena siin: https://vaktsineeri.ee/covid-19/covid-19-vaktsiinid/pfizer-biontech/#t-m.... Esimesed pikad nimetused on lipiidid, millesse on pakitud mRNA, seejärel erinevad soolad, suhkur ja vesi. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Immuunsus tekib sellises järjekorras:

kehasse süstitakse vaktsiinidoos;
vaktsiin siseneb inimese lihasrakkudesse õlas;
lihasrakud hakkavad tootma viirusele omast ogavalku ja seda väljutama;
immuunsüsteemi rakud patrullivad kehas ringi ning otsivad võõraid valke ja organisme. Kuna nad pole varem ogavalke kohanud, peavad nad neid ohuks;
rakud asuvad vasturünnakule. Immuunsüsteemis on palju rakke, kellel on erinevad ülesanded. Osa rakke hakkab uut ründajat eemaldama, osa võib rünnata koguni vaktsineeritud rakke (sellest ka kõrvaltoimena valu süstimiskohas). Mõningatel juhtudel võib immuunsüsteem ka natuke üle reageerida ja palub kehal palaviku tekitada (ka väga sage kõrvaltoime);
immuunrakkude järgmine tähtis ülesanne on õppida tundma võõraid viirusosakesi (dendriitrakud). Dendriitrakud liiguvad edasi meie lümfisõlmedesse, kus asuvad immuunsüsteemi põhilised võitlejad ja ka immuunmälu eest vastutavad rakud. Dendriitrakud tutvustavad ka lümfisõlmedes olevatele rakkudele uut sissetungijat ogavalku;
võitlejaid hakatakse ogavalgu vastu paljundama, samuti hakatakse tootma ogavalguvastaseid antikehi. See on üldiselt ka põhjus, miks lümfisõlmed paiste lähevad (nii vaktsineerimisel kui ka haigestumisel);
see protsess võtab mõne nädala aega. Vaktsiinis olev RNA ise aga lagundatakse selle aja jooksul juba kehas enamasti ära, seega ei toodeta uusi ogavalke üleliia juurde. Immuunsüsteem rahuneb maha ja saavutatakse ka kerge esmane immuunsus;
teise vaktsiinidoosiga tuletatakse immuunsüsteemile meelde, et ta ei tohi laisaks minna. Immuunsüsteemile jäetakse mulje, et ogavalgud on võõrad molekulid, millega keha pidevalt kokku puutub ja mille vastu on vaja ehitada üles pikaajaline mälu;
kui viirus järgmine kord kehasse siseneb, tuntakse viiruse pinnal olevad ogavalgud palju kiiremini ära. Organismil on olemas juba vajalikud antikehad ja rakud viiruse vastu võitlemiseks.

Toivo Maimets, rakubioloogia professor: Antikehad on vaid üks osa süsteemist, mis inimesele immuunsuse annab. Lisaks on rakuline immuunsus. Vaktsineerimise järel võib see olla sõltuvalt vaktsiinitüübist humoraalsest (antikehalisest) immuunsusest märksa suurem ja ilmselt ka pikaajalisem.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Praegu kasutatakse nn süsteemseid vaktsiine, st vaktsiine, mis pigem stimuleerivad vereringes paiknevaid immuunsüsteemi osi. Küll aga on vägagi piiratud uuringutes suudetud näidata ka märkimisväärset antikehade hulka vaktsineeritute ninaneelus (https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.05.06.21256403v1.full-text). Kindlasti saaks antikehade hulka limaskestal suurendada otse limaskestale kantavate vaktsiinide abil, kuid paraku pole maailmas veel selliseid vaktsiine Covid-19 vastu suudetud välja arendada.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Teoreetiliselt on võimalik, et me surume vaktsiinidega viiruse „evolutsioonilisse pudelikaela“. See tähendab olukorda, kus viirusel pole muud võimalust maailmas edasi eksisteerida, kui areneda vaktsiinile immuunseks. Kuid varasematest, teiste viiruste põhjustatud epideemiatest teame, et see pudelikael ei ole väga tõenäoline – näiteks mumps, punetised, tuulerõuged, leetrid, hepatiidid ei ole vaktsiinide kasutamise mõjul arenenud laialdaselt üliohtlikuks ja vaktsiinide suhtes immuunseks. Ka koroona puhul on praegu näha, et pigem arenevad uued ülivirulentsed tüved välja vaktsineerimata ühiskondades. Näiteks sel aastal laialdaselt levivad alfa-, beeta-, gamma- ja deltatüved arenesid kõik välja eelmisel aastal, enne vaktsiinide laialdast kasutuselevõttu (https://nextstrain.org/ncov/gisaid/global). Samal ajal pole aga teatatud uutest problemaatilistest tüvedest vaktsineeritud ühiskondades. Samuti tuleb meeles pidada, et sarnane evolutsiooniline pudelikael on võimalik ka lihtsalt läbipõdenute hulgas, seega jääb igasugune uute tüvede risk inimkonda veel pikaks ajaks jälitama. Seepärast on tähtis, et üle maailma jälgitaks viirusetüvede arengut, et vajaduse korral oleks võimalik vastata nendele tüvedele uute vaktsiinidega. 

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Kõigi kolme praegu kasutatava vaktsiini keskmeks on Covid-19 põhjustava viiruse ogavalk erinevate molekulidena. Pfizeri ja Moderna vaktsiinid erinevad teineteisest ainult pisiasjades ja mõnes riigis on antud luba kasutada üheks doosiks üht, teiseks teist, ehkki pigem erandjuhtudel, kui näiteks õiget vaktsiini käepärast ei ole.

Kui eri vaktsiinides oleksid erinevad viiruse valgud, ei anna nende kordamööda kasutamine tulu. Kordussüsti mõte ongi selles, et immuunsüsteem tunneks ära täpselt sama viiruseosakese, mille peale esimene reaktsioon tekkis. See aitab märgatavalt kaasa ka immuunmälu tekkele.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Kõik paljunevad genoomid siin planeedil muteeruvad igal paljunemiskorral. Keskeltläbi iga kord, kui SARS-CoV-2 paljuneb, siis tekib ühte uude viiruseosakesse keskmiselt üks uus mutatsioon. Üksikul viiruseosakesel ei ole vahet, kas ta paljuneb vaktsineeritud või vaktsineerimata inimese organismis. Küll aga tekib immuunsuseta organismis märkimisväärselt suurem hulk viiruseosakesi, mistõttu tekib seal ka suurem hulk mutatsioone. Kuna haigusperiood on mitteimmuunses organismis pikem, siis võib harvadel juhtudel tekkida haruldane mutatsioonide kombinatsioon, mis lubab sellel viirusel peremeesorganismi paremini nakatada ning ühiskonnas tõhusamalt levida. Sellise, meile ebasoodsa kombinatsiooni puhul ongi tekkinud uus murettekitav tüvi.

Matti Maimets, Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor: Kirjeldatud juhul võib vaktsineerida.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Ei AstraZeneca esimene ega ka teine süst ei anna kaitset nakatumise eest. Aga juba esimene süst kaitseb raske haigestumise eest. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) lehel oleva info põhjal loetakse AstraZeneca tõhususeks sümptomitega viirushaiguse ärahoidmisel 63,09% (09.04.2021 seisuga). Veel retsenseerimata andmete põhjal võib see protsent osutuda aga kõrgemaks – ametlikke andmeid peab veel veidi ootama.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Tõepoolest on teada, et vanematel inimestel ei teki vaktsineerimise järel nii tõhusat kaitset kui noorematel. Õnneks on aga koroonavaktsiinid piisavalt tõhusad, et kaitsta vanemaid inimesi vähemalt raskesti haigestumast.

Ka immuunsupresseeriva ravi foonil võib vaktsiinivastus jääda nõrgemaks. Just seetõttu on oluline, et vaktsineeritud saaks võimalikult palju elanikkonnast. See kaitseb nõrgemaid.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Kõige paremini on kaitstud läbipõdenud ja ühe süstiga vaktsineeritud inimesed. Samuti on üpris hästi kaitstud ka läbipõdenud inimesed, kellel on immuunmälu tekkinud. Tulemused selle koha pealt, et kui suurel osal põdenutest pikaajaline immuunmälu B- ja T-rakkude näol tekib, on aga vastakad. Olenevalt uuringust ja maast, kus uuring tehtud, kõiguvad need numbrid 50 ja 95% vahel. Vaktsiinide kaitse selle uue tüve suhtes on langenud, kuid kaitse sümptomitega tõve vastu on endiselt äärmiselt tõhus. Toonitan, et vaktsineerimise abil saavad inimesed need antikehad oluliselt "lihtsama vaevaga". Sama teadustöö, mis vaatas antikehade püsivust 63s COVID19t põdenud patsiendis leidis ka, et ligi pooled neist kannatasid "pika" COVIDi käes veel kuus kuud pärast diagnoosi. Aasta hiljem oli see protsent kukkunud 10 peale. Ja "pikk" COVID tekkis nii neil, kes olid kergete sümptomitega kui ka neil, kes tuli haiglasse paigutada.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Varasemate levinud viirusvariantide puhul kandsid vaktsineeritud inimesed viirust oluliselt vähem edasi. Delta tüve puhul hetkel andmed puuduvad. Küll aga on teada, et vaktsineeritud ja siiski koroona saanud inimestel langeb viiruse kogus nende ninaneelus oluliselt kiiremini, põevad haigust vähemate sümptomitega ning ka tervenevad vaktsineerimata inimestest rutem. 

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Seni, kuni ei ole tehtud vanuserühmade põhist uuringut, on sellele küsimusele raske vastata. Teoorias on Moderna ja Pfizer tõhusamad kui AZ või J&J. Just äsja avaldatud uudise kohaselt tuleb kõige rohkem viirus läbi AZiga vaktsineeritud inimestel. Kuid peab meeles pidama, et selle vaktsiiniga vaktsineeriti vanemaealisi. Ja immuunsüsteem vananeb inimesega koos ja muutub kehvemaks. Seega pole imestada, et just selle vaktsiiniga vaktsineeritutel on viirus end kaitsest kõige sagedamini läbi söönud.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Nakatumisel osutuvad tähtsaks mitu erinevat asjaolu, seega ei tohiks vaktsineeritud nakatunu kohe karta, et vaktsiin tema peal ei toiminud. Juhtumid, kus vaktsiinid üldse ei toimi, on vägagi harvad. Kuigi inimene võib olla vaktsineeritud, võib ta teatud tegurite kokkulangevuse tõttu ikka nakatuda ja isegi sümptomaatiliselt haigestuda.

Loetlen mõne teguri, millele võiks mõelda.
- Kui suur oli saadud viirusedoos? Kas kokkupuude teise nakatunuga toimus siseruumis? Kas ruumis oli korralik ventilatsioon? Kas nakatunu kandis maski? Kas nakatunu tegi midagi, mis suurendas tema väljahingatava õhu hulka (rääkimine, laulmine, sportimine, köhimine jms)? Kui pikk oli lähikontakt?
- Kui tugevad oli vaktsineeritud inimese kaitsemeetmed? Kas vaktsineeritu kandis maski? Kui kaua aega oli möödas viimasest vaktsiinidoosist? Kas inimesel oli mõni kaasuv haigus, mis nõrgestas immuunsüsteemi?

Need on vaid mõned asjaolud, mis määravad meie nakatumisriski õhus levivate nakkushaiguste suhtes. Tuleb ka meeles pidada, et aja jooksul vaktsiinist tulenev kaitse natuke raugeb. See tähendab, et kui viirus meie kehasse tungib, siis võib ta seal mõne päeva levida, enne kui vaktsiini väljatreenitud immuunrakud jõuavad viiruse hävitada. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Paratamatult ei ole ükski ravim ega vaktsiin 100% tõhus ja see kehtib ka Covid-19-vastaste vaktsiinide kohta. Eriti kehtib see reegel nende inimeste kohta, kellel on juba niigi nõrgenenud immuunsüsteem ja seetõttu ka nõrgem reageerimine vaktsiinidele.

Samuti on viirus viimase aasta jooksul muutunud: peamiselt levib nüüd deltatüvi, mis on algsest Wuhani tüvest mitu korda nakkavam. Ka see asjaolu tõmbab vaktsiinide tõhusust natukene alla. See aga ei tähenda, et vaktsiinid oleksid täiesti ebatõhusad. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Covid-19 vastu vaktsineerimise järel võib esineda ajutisi kergeid kõrvaltoimeid (palavik, peavalu jms). Need on kõikide vaktsiinide puhul ootuspärased ja näitavad, et immuunsüsteem reageerib vaktsiinile. Võrreldes Covid-19 sümptomitega on kõrvaltoimed enamasti köömes.

On ka ehmatavaid näidustusi (näiteks tuimus näos), kuid need äärmiselt haruldased, mööduvad ühe-kahe päeva jooksul ega ole püsivad.  See on ka üks põhjusi, miks palutakse pärast vaktsineerimist jääda arstide lähedusse 15 minutiks – nii saab veenduda, et esmaseid ja kõige raskemaid kõrvaltoimeid ei esine. Kui need peaksid tekkima, saavad arstid kohe abistada. Praeguseks on maailmas süstitud üle 300 miljoni Covid-19 vaktsiini ning laiaulatuslikest ohtlikest kõrvaltoimetest pole kuskil teada antud.

Liis Blevins, bioinformaatika järeldoktor:  Ühe või mitme gripilaadse sümptomi esinemine (väsimus, peavalu, lihasvalu, palavikulisus jne) pärast vaktsineerimist näitab keha immuunvastust viirusele, mida tegelikult kehas ei ole. See ongi vaktsiinide võlu – nad võimaldavad haigust läbi põdeda (ja immuunmälu luua) valdavalt väga kergel viisil, ilma tegelikku viirust kohtamata.

Kui rääkida tuntud hingamisteede haigustest nagu gripp ja koroona, siis tekivadki haiguse sümptomid suuresti keha immuunvastusest viiruse vastu, mitte viiruse otseselt põhjustatud raku- ja koekahjustuse tagajärjel.

Immuunsusest rääkides võiks kasutada sõnade „nõrk“ ja „tugev“ asemel pigem sõna „adekvaatne“, sest ülereageeriv immuunsüsteem ei ole kindlasti soovitav. Just see ülereageeriv immuunsüsteem vastutab tõsise allergia tekke eest, milleks on ka harvaesinev ülitundlikkus vaktsiinide suhtes. Õnneks on võimalik seda ülereageerimist (anafülaktililist reaktsiooni) kiiresti leevendada sama hormoonisüstiga, millega ka leevendatakse näiteks pähkli- ja mesilaseallergia reaktsiooni (epinefriin ehk adrenaliin). 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Tavalistel inimestel on üldjuhul pärast vaktsineerimist keskmise raskusega sümptomid. Siiski on väike šanss, et organism pole seni mõne vaktsiinikomponendiga kokku puutunud ja tekitab reaktsiooni. See on ka põhjus, miks paluvad arstid pärast vaktsineerimist 15 minutiks inimestel kabineti lähedusse ootama jääda. Ägedad reaktsioonid on aga pigem väga harvad.

Marje Oona, peremeditsiini kaasprofessor: Viljatuseteemalistel juttudel puudub igasugune alus. Vastupidi – koroonaviirusvaktsiinide kliiniliste uuringusse võtmise üheks tingimuseks oli, et uuritaval poleks uuringu ajal plaani rasestuda, ehkki rasedaks jäämisi on olnud ka üksjagu. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Pfizeri ja Moderna puhul pidavat teise süsti järel reaktsioone rohkemgi olema. Arvatakse, et AstraZeneca sagedasemad reaktsioonid pärast esimest vaktsineerimist on põhjustatud adenoviirusest. Looduslikud adenoviirused põhjustavad üldjuhul kergeid külmetushaigusi. On võimalik, et meie immuunsüsteem tunneb AstraZeneca adenoviiruses ekslikult ära mõne varasema haigustekitaja ja asub vasturünnakule.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Trombiohtu ei osata praegu ette ennustada, aga kuna selliseid üliharuldasi juhtumeid on AZ vaktsiiniga esinenud noortel naistel siiski pisut rohkem kui populatsioonis tavaliselt, siis hetkel ettevaatuse mõttes ja uute andmete laekumiseni, kasutatakse AZ vaktsiini üle 60-aastastel isikutel.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Sobib küll.

Ruth Kalda, perearst ja peremeditsiini professor: Kui kõrvaltoimed tekitavad küsimusi, võib alati pöörduda oma perearsti poole. Tema oskab öelda, mida konkreetsel juhul teha. Tavaliste kõrvaltoimete – palavik, süstekoha valu, peavalu, kõhuvalu, iiveldus – esinemisel tuleks võtta vajaduse korral sümptomeid leevendavaid ravimeid (paratsetamool, ibuprofeen, iiveldust vähendavad ravimid). Kui on aga midagi ebaharilikku, helistage kindlasti perearstikeskusesse või telefonil 1220.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Kui neli kuni 20 päeva peale vaktsineerimist tekib tugev peavalu, nägemishäired, jäsemete nõrkus või tundlikkuse häire, hingeldus, tugev rindkere valu või kõhuvalu või jäsemete turse ning verevalumid, siis tuleks kohe pöörduda arsti poole

Kadri Suija, peremeditsiini kaasprofessor: Kui tegemist on üldise enesetunde muutusega, näiteks on halb olla, esineb süstekoha punetus ja valu või turse, väsimustunne, peavalu, iiveldus või palavik, siis tuleks puhata, vajaduse korral võtta valuvaigistit ja jälgida enesetunnet. Kodused ravivõtted sobivad siin hästi. Kui enesetunne paari päevaga ei parane või palavik püsib väga kõrgena ning lisandub midagi muud, näiteks lööve, hingeldus või teadvusehäired, siis tuleks võtta ühendust oma perearstikeskusega või perearsti nõuandeliiniga.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Immuunsüsteemil eristatakse kahte osa: kaasasündinud immuunsus ja omandatud immuunsus. Kõrvaltoimeid, nagu palavik, nõrkus ja peavalu, põhjustab kaasasündinud immuunmehhanismide käivitumine. See reaktsioon on tavaliselt noortel inimestel tugevam. Immuunmälu ja pikaajalise kaitse tagab omandatud immuunvastus. Kõrvaltoimete puudumine ei tähenda immuunsüsteemi nõrkust.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Viirusi peetakse mitme autoimmuunhaiguse vallandajaks. Nad püsivad suhteliselt vaikselt peidus, nii et immuunsüsteem neist täielikult lahti ei saa, ja stimuleerivad immuunsüsteemi nii, et oma koed saavad kahjustada. Teine võimalus on see, et viirusel ja oma rakkudel on sarnaseid komponente. Sellist ristreageerimist, mida nimetatakse ka molekulaarseks mimikriks, tuleb ette, aga õnneks mitte väga sageli. Seetõttu on teoreetiliselt võimalik, et seda, mida põhjustab viirushaigus, võib tekitada ka vaktsiin.

Kuna koroonaviirus on väga nakkav ja vaktsineerimata inimesed põevad selle väga suure tõenäosusega siiski ühel hetkel läbi, tuleks mõelda, millised riskid on ühel või teisel juhul suuremad. Viirusel endal on palju rohkem komponente kui vaktsiinil, järelikult on tal palju enam võimalusi ristreaktsioone tekitada. Samuti põhjustab viirusnakkus paljude rakkude surma, mille käigus vabaneb oma organismi komponente. See võib immuunsüsteemi tähelepanu äratada ja vallandada autoimmuunse reaktsiooni. Seega on vaktsineerimise järel tunduvalt väiksem autoimmunhaiguse risk kui viirushaigust läbi põdedes.

Eesti Naistearstide Seltsi soovitused on järgmised: COVID-19 vastane vaktsineerimine on raseduse ja imetamise ajal lubatud ning soovitatav, sest tulenev kasu raske haigestumise ennetamisel ületab võimalikud vaktsineerimisest tulenevad riskid. Vaktsineerida võib kogu raseduse jooksul.

Raseduse ajal COVID-19 põdemine on riskantne:

- COVID-19 võib raseduse ajal kulgeda raskelt ning nakatunud rasedadvajavad võrreldes mitterasedatega sagedamini intensiivravi.
- COVID-19 põdemine suurendab enneaegse sünnituse ning surnultsünni riski.
- COVID-19 infektsioonist tingitud tüsistuste risk suureneb raseduse teises pooles.
- COVID-19 vaktsiinid kaitsevad tõhusalt raske kuluga nakkuse eest ka rasedaid

Rasedad peaksid läbima kindlasti kogu vaktsineerimiskuuri, sest rasedus eajal on immuunsüsteem nõrgem ning ainult üks doos ei pruugi olla kaitse tekkeks piisav. Kui esmasest vaktsineerimiskuurist on möödunud 6 kuud, on immuunvastuse uuendamiseks vajalik vaktsiini tõhustusdoos.

Vaktsineerimise tulemusena tekkinud antikehad kaitsevad ka loodet ning peale sünnitust rinnapiima kaudu ka vastsündinut.
 

COVID-19 vaktsiinid on rasedatele ohutud:

- Pole elusvaktsiinid ega sisalda aineid, mis kahjustaksid rasedat või loodet.
- mRNA vaktsiinid ei muuda DNAd ega põhjusta geneetilisi muutusi.
- Ei läbi platsentat ega mõjuta seega loodet.
- Ei mõjuta viljakust. Vaktsineerimine ning selle tagajärjel tekkiv immuunreaktsioon ei mõjuta platsentat ega munasarjade funktsiooni.
- Ei suurenda raseduskatkemiste, enneaegse sünnituse, surnultsünni, loote väärarengute ega teiste tüsistuste riski. Need andmed pärinevad 11 uuringust, kuhu on kaasatud üle 80 000 raseduse ajal vaktsineeritud naise andmed viiest riigist.

Käesolevad soovitused põhinevad järgnevatel ametlikel seisukohtadel ja teaduspublikatsioonidel.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: On teada, et rinnapiim sisaldab märkimisväärsel hulgal antikehi, mis tagavad imikule teatava kaitse haigustekitajate vastu, kellega ema on pidevalt või hiljuti kokku puutunud.

Kui vaktsineerimine põhjustab imetavas emas antikehavastuse, peaks ka laps saama mingil määral kaitstud. Äsja ilmunud eelretsenseerimata artiklis on see leidnud kinnitust: nii nagu teiste ema organismis ringlevate antikehade puhul, kanduvad ka Covid-19-vastased antikehad vaktsineeritud emalt lapsele üle.

Triin Laisk, genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor: Ei. Müüt, et Covidi-vaktsiin kahjustab platsentat, oli üks esimesi, mis laiemalt liikvele läks. Selle väite taga on endine teadlane Michael Yeadon, kes allkirjastas koos kaaslastega taotluse, et peatada Covidi-vaktsiini katsetused, sest väidetavalt kahjustab see viljakust. Väitele lisas kaalu tõsiasi, et Yeadoni endine tööandja oli vaktsiinitootja Pfizer. Nende taotlus põhines väitel, et koroonaviiruse SARS-CoV-2 ogavalk on sarnane platsentas esineva valguga süntsütiin-1 (ingl syncytin-1) ning seega võib viirusevastane immuunreaktsioon kahjustada ka platsentat ja olla raseduse seisukohast kahjulik.

Süntsütiin-1 koosneb 538-st aminohappe järjestusest, millest SARS-CoV-2 ogavalguga on ühine vaid kaks kahest aminohappest koosnevat järjestust. Arvestades, et kõik valgud koosnevad 20 aminohappe eri kombinatsioonidest, pole eriti üllatav, et tekivad mitmesuguse pikkusega lõigud, mis erinevates valkudes kattuvad. Järelikult saab öelda, et süntsütiin-1 ja SARS-CoV-2 ogavalk pole omavahel sarnasemad kui ükskõik millised kaks suvalist valku ning see vähene sarnasus ei ole piisav, et tekitada immunoloogilisi ristreaktsioone – seda on kinnitanud ka erinevad uuringud. 

Triin Laisk, genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor: Vaktsiinid ei põhjusta raseduse katkemist. See müüt põhineb raseduse katkemist puudutavatel teadetel, mis esitati kahele vaktsiini kõrvaltoimeid märkivale andmebaasile: VAERS-ile (Vaccine Adverse Event Reporting System) USA-s ja MHRA-le (Medicine and Healthcare Products Regulatory Agency) Suurbritannias. Need on tänuväärsed vahendid selleks, et tuvastada vaktsiinide harvemaid kõrvaltoimeid, mida esmased kliinilised uuringud ei pruugi oma väiksema mahu tõttu tabada. Samas ei ole ka need andmebaasid ideaalsed: teavet esitavad inimesed ise (seega ei pruugi põhjuslik seos vaktsiiniga olla tõestatud) ja võib tekkida ka andmete kallutatus, sest kõik inimesed ei teata tekkinud kõrvaltoimetest. Segadust tekitab hoopis tõsiasi, et raseduse katkemine on kahjuks väga sagedane. Varases staadiumis katkeb kuni 20% kõigist rasedustest, mis tähendab, et iga teine naine kogeb mingis eluetapis raseduse katkemist, ja raseduse katkemise tõenäosus suureneb koos naise vanusega. Seega ei tähenda näiteks VAERS-ile seoses SARS-CoV-2-ga teatatud raseduse katkemise juhtumid seda, et neid põhjustas vaktsiin, vaid tegu on ajalise kokkulangevusega. Lisaks näitas mainekas teadusajakirjas NEJM avaldatud uuring, et VAERS-ile teatatud katkemisjuhtumite sagedus vaktsineeritutel (13,9%) on väga sarnane sellega, mis on varasemast teada üldpopulatsioonis. MHRA augustikuise raporti kohaselt on Suurbritannias SARS-CoV-2 vaktsiini saanud üle 55 000 naise ja raseduskomplikatsioonide (sh raseduse katkemise ja surnultsünni) esinemissagedus ei erine üldpopulatsiooni näitajatest. 

Triin Laisk, genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor: Pole alust arvata ja puuduvad ka tõendid, et vaktsiiniosakesi koguneks munasarja märkimisväärsel hulgal. 2021. aasta mais sattus tähelepanu keskpunkti uuring, mille käigus manustati rottidele mRNA tehnoloogial põhinevat SARS-CoV-2 vaktsiini ja vaadati, kuidas vaktsiinis sisalduvad lipiidi nanoosakesed (mis transpordivad viiruse mRNA jupikest) jaotuvad organismis peale vaktsineerimist. Vaktsiiniskeptikute sõnul saab uuringuaruandest välja lugeda, et suurim kontsentratsioon on munasarjas ja seega on tegu viljakust kahjustava tehnoloogiaga.

Katsealustele rottidele süstiti tõepoolest lipiidi nanoosakesi, mis on identsed nendega, mida kasutatakse Covid-19 mRNA-vaktsiinides. Nanoosakesed tähistati radioaktiivse märgisega, mis võimaldab eri kudedes ja ajapunktides mõõta radioaktiivset signaali ja selle abil hinnata lipiidosakeste kontsentratsiooni. Aruannet on aga valesti tõlgendatud – tegelikult oli peale vaktsiinidoosi saamist suurim kontsentratsioon hoopiski süstekohas ja seejärel maksas (kus meie organism lagundab kehasse sattunud aineid). 48 tundi peale süsti oli süstekohas 24,6%, maksas 16,2% ning munasarjades kõigest 0,095% manustatud doosist. Arvesse tuleb võtta veel ka seda, et rottidele manustati 50 mikrogrammi lipiidosakesi, mis roti keskmise kaalu juures (umbes 200 grammi) teeb doosi suuruseks 250 mikrogrammi kilogrammi kohta. Inimestel kasutatavas mRNA-vaktsiinis on umbes 770 mikrogrammi lipiide, mis näiteks 70 kg kaaluval naisel teeb doosi suuruseks 11 mikrogrammi kilogrammi kohta. Seega manustati rottidele üle 20 korra suurem doos, mistõttu ei pruugi see peegeldada lipiidosakeste metaboliseerimist inimkehas. 

Triin Laisk, genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor: Vaktsiinid iseenesest ei saa naiste menstruaaltsüklit laialdaselt mõjutada.
Osa naisi on kogenud pärast vaktsineerimist muutuseid tavapärases menstruaaltsüklis: suurenenud vereeritust, ebaregulaarset tsüklit või ootamatut vaginaalset veritsust, mille põhjuseks arvatakse olevat Covid-19 vaktsiin. Väidetakse isegi, nagu mõjutaks vaktsineeritud inimese läheduses viibimine naise menstruaaltsüklit või suisa viljakust.

Mitmesugused menstruaaltsükli häired (tavapärasest lühem või pikem tsükkel, muutused veritsuse pikkuses või koguses, ebaselge veritsus tupest) on väga tavalised ja peamine põhjus, miks naised günekoloogile pöörduvad. Seega on enamikul naistel mingil eluetapil olnud tsüklihäire ja selline lühiajaline muutus tavapärases tsüklis ei ole midagi ohtlikku. Igas kuus küpseb ja vabaneb munasarjades üks munarakk, mis on seejärel valmis viljastumiseks ja emakasse pesastumiseks. Munaraku küpsemisega koos küpseb ka emaka sisemine limaskest ehk endomeetrium, et olla valmis pesastuvat embrüot vastu võtma. Selle küpsemise käigus muutub emaka limaskest paksemaks ja kohevamaks. Kui aga rasedust ei teki, siis muutub selle paksu ja koheva koe ülalpidamine raskeks ja see irdub, mille tagajärg ongi menstruatsioon. Menstruaaltsüklit reguleerivad meie geneetika ning ajuripatsi ja munasarjade toodetud hormoonid. Tsüklit ja selle regulaarsust võivad mõjutada ka stress (näiteks pandeemiatingimustes elamine), toitumine, trenn, unerežiim, haigused ja mõningad ravimid. Andmebaasi MHRA augustikuise raporti kohaselt on Suurbritannias naistele manustatud 45,5 miljonit vaktsiinidoosi. Ametlikke menstruaaltsüklit puudutavaid kaebusi on registreeritud 31 414 korral, mis on igati oodatav, arvestades tsüklihäirete üldist sagedast esinemist. Lisaks on enamik registreeritud kaebusi olnud ühekordsed häired, mis tähendab, et puudub pikaajaline mõju menstruaaltsüklile. Hetkeseisuga on maailmas kahe doosiga vaktsineeritud ligi kaks miljardit inimest. Seega, kui vaktsineerimine mõjutaks menstruaaltsüklit süstemaatiliselt, oleks sellekohased andmed juba olemas.

Kui pärast vaktsineerimist tekib tugev immuunvastus (palavik) või kõrvaltoimete leevendamiseks kasutatakse käsimüügiravimeid (ibuprofeen, paratsetamool), võib see tsüklit ajutiselt mõjutada, sest immuunsüsteem reguleerib ka menstruaaltsüklit. Tegu on siiski väga lühiajalise mõjuga ja sarnaseid menstruaaltsüklihäireid võib kogeda ka pärast Covid-19 või mõne muu ägeda infektsiooni läbipõdemist või mõne laialt levinud ravimi, näiteks valuvaigistite või teatud antidepressantide kõrvaltoimena.

Väide, et vaktsineeritud inimese läheduses viibimine mõjutab naise menstruaaltsüklit või viljakust, kaldub aga ulmekirjanduse valdkonda. Erinevalt viirusest ei kandu Covid-19 vaktsiinid ühelt inimeselt teisele. Ei ole ühtki levinud bioloogilist mehhanismi, mille abil ogavalguga vaktsineeritud inimene saaks kuidagi mõjutada end ümbritsevaid inimesi või nende menstruaaltsüklit. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Ei ole mitte mingit bioloogilist alust arvata, et mRNA vaktsiinid mõjutavad meie geene või kahjustavad loodet/rasestumist.

RNA ei ole DNA ja suvalised RNA osad ei ühine juhuslikult meie DNAga, muidu oleks meie rakkude genoomid kasvõi erinevate juurviljade geene täis. RNA ei ole midagi uut ja müstilist, vaid täiesti tavaline osa meie keha toimimisest. Absoluutselt igas elusolendis on „looduslikku“ RNA-d. Keskeltläbi on inimkehas sama palju RNA-d kui DNA-d.

RNA on inimkehas ebastabiilne ja see lagundatakse suhteliselt kiiresti. Vaktsiinides kasutatakse küll modifitseeritud RNAd, kuid ka see pole meie kehale midagi uut. See lihtsalt pikendab vaktsiini RNA eluiga mõne päeva jagu. Kui RNA oleks püsiv, siis ei oleks meil ju mitut süsti vaja.

Vaktsiini süstitakse lihasesse, seega ei lähe see laialdaselt mööda keha ringi „ujuma“. Oma olemuselt on vaktsiinide lipiidkestad väga kleepuvad ja rakkudele isuäratavad, seega tõmmatakse nad esimesel võimalusel nende sisse. Märkimisväärset kogust vaktsiini munasarja ei tohiks jõuda. Munarakud on pigem n-ö magavad rakud. Neil on väga väike energiakulu ning ka nende DNA ja kromosoomid on tihedalt kokku pakitud. See vähendab võimalust, et RNA saaks rakku siseneda, sealt edasi rakutuuma jõuda ning siis veel liituda „lahtise“ DNA-ga. Bioloogias on küll olemas mehhanisme, kuidas RNA-d DNA-sse viia, kuid see on märksa keerulisem ja nõuab lisamehhanisme, mida vaktsiinides kindlasti pole.

Kui geeniteraapia oleks nii lihtne, ei oleks meil ju vaja geneetiliste haiguste ravimisega nii väga vaeva näha.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Selle poolt ega vastu ei ole tõendeid, sest neid on teaduskatsega väga keeruline koguda. Tõendusmaterjali saamiseks peab läbipõdenud inimesi laboris nakatama ja see on eetiliselt kindlasti väga hägune ala. Kui me koguksime neid andmeid läbipõdenutelt juhuslikkuse alusel, ei saaks sellest jälle midagi otseselt järeldada, sest muutujaid on liiga palju – kust nad viiruse said, kui suur on see viiruse kogus, millega nad kokku puutusid, millal see kontakt oli, kui kaua kontakt kestis, mis tüved seal olid, milline oli osaleja eelmine haigestumine, tema individuaalsed omadused, antikehade tase jne.

Seepärast eeldame, et haiguse läbi põdenud (või vaktsineeritud) inimesel on risk haigust edasi kanda. Bioloogia on üks lõputu protsess. Viiruse paljunemine ja levik meie kehas ei toimu silmapilguga, vaid ta peab end vaikselt üles ehitama.

Kui juba läbipõdenud/vaktsineeritud organismi satub viirus uuesti, võib see seal kiiresti paljunema hakata. Immuunsüsteeme ei pruugi kohe uut nakatumist märgata ega sellele vastata, eriti kui antikehade tase on juba vaikselt langema hakanud. Seega võib tekkida ajavahemik, mil nakatunu kehas toodetakse viirust ja ta võib seda isegi mingil madalal tasemel väljutada, kuid immuunsüsteem pole veel pidurit tõmmanud.

Selline haiguse edasikandmise risk oleks küll kordades väikesem kui esmakordsel haigel, kuid sellegipoolest peaksime pandeemia käigus lähtuma pigem bioloogiliselt konservatiivsematest arvamustest. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Deltatüve ogavalgus on unikaalne mutatsioonide kombinatsioon, mis võimaldab sellel viirustüvel kiiremini meie rakke nakatada. Arvatakse, et kõige tähtsam mutatsioon deltatüve ogavalgus on P681R. See mutatsioon lubab inimkeha furiiniensüümil ogavalku tõhusamini töödelda, mis omakorda muudab ogavalgu tõhusamaks sissetungijaks (loe furiinist lähemalt siit).

Ogavalgu mutatsioonide tagajärjel paljuneb deltatüvi palju kiiremini ning suuremates kogustes kui varasemad alfa- ja Wuhani tüvi. Tuleb ka meeles pidada, et Covidiga nakatunud inimene võib olla nakkusohtlik juba 48 tundi enne sümptomite ilmnemist.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Vaktsiinis endas pole kindlasti midagi sellist, mis saaks põhjustada koroonasse haigestumist,. Vaktsiin sisaldab ainult väga konkreetseid viiruseosakesi, mitte tervet viirust. Pfizeri puhul on see ainult ogavalgu geen (u 14% viiruse genoomist), nakatumiseks on aga vaja kõiki kahtekümmet geeni (100% genoomi).

Eestis kasutusel olevates vaktsiinides ei kasutata tootmisprotsessis terveid viirusi (erinevalt Hiina vaktsiinidest), vaid selle osakesed toodetakse/kasvatatakse tehases eraldi. Seega on välistatud, et Pfizeri vaktsiin ise Covid-19 põhjustab. Saastumise vältimiseks säilitatakse vaktsiine väikestes kogustes (5–6 doosi) ja süstlaid hoitakse eraldi – seega on šanss, et materjalid ise kuidagi viirusega koos oleks, väike. Saastatuse puhul peaksid olema nakatunud ka ülejäänud 4–5 inimest, kes sama vaktsiinidoosi said. See aga hakkaks kindlasti perearstile silma.

Seega ei saa me kahjuks öelda, kust vaktsineeritud inimene selle haiguse sai. Viiruse peiteaeg on 2–12 päeva, seega ei ole välistatud, et inimesel oli viirusega kokkupuude koguni nädal enne esimese vaktsiinisüsti saamist või ka vaktsineerimise päeval.  See võis toimuda haiglas või muus kohas, kuhu inimene sattus (ühissõiduk, pood, lift, avalik WC ja muud avalikud kohad).

Kahjuks on viis päeva liiga lühike aeg, et vaktsiin annaks juba kaitse. Pfizeri kolmanda faasi katseandmed näitavad, et vaktsineeritute hulgas hakkas nakatumine märgatavalt vähenema alles 12 päeva pärast esimest süsti. Maksimaalne kaitse tekib alles nädal pärast teist doosi.

Uku Haljasorg, molekulaarbioloogia teadur: Tervishoiutöötajatel, kes teevad ebainimlikult pikki vahetusi, on tõesti kirjeldatud erinevaid maski kandmisega kaasnevaid hädasid: akne, naha koorumine, peapööritus jm. Seda on esinenud küll pigem N95-tähistusega maskide puhul. Peame arvestama, et tegemist on erakordsetes tingimustes töötavate erakordsete inimestega. Tavaelus tavalise meditsiinilise maskiga ringikäimisel ei ole teadaolevalt kõrvalnähte peale inimese isikliku vaimse ja füüsilise ebamugavustunde. Sellest võib muidugi välja kasvada ärevus ja vastumeelsus, mis hakkavad omakorda ebamugavustunnet võimendama.

Õues jalutades ei ole vaja maski kanda. Kui mask tagab selle kandjale turvatunde, siis loomulikult ¬– enese mugavus on äärmiselt oluline. Kuid väljas on nakkuse saamise tõenäosus väga väike, kui just sihilikult midagi terve mõistuse vastast ei tee. Ise kannan siseruumides maski, kuid niipea, kui värske õhu kätte saan, võtan selle eest ära. 

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogi teadur: Jah. Vaktsineeritud inimene saab olla viirusekandja. See on ka põhjus, miks tingimata peab täitma ühiskondlikult kehtestatud reegleid ka pärast vaktsiini saamist. Kõik kolm vaktsiini hoiavad ära raske haiguse tekke. Viimased teadustulemused viitavad, et lühidalt pärast vaktsineerimist viirusega kokku puutunud inimeste puhul leidub viirusosakesi nende limaskestadel kordades vähem kui keskmisel vaktsineerimata inimesel. Seetõttu võib loota, et vaktsineeritud inimese puhul on haiguse edasikandmine siiski vähetõenäoline.

Asümptomaatiliste inimeste kohta puuduvad veel andmed. Viirus võib nakatunud või vaktsineeritud inimese limaskestadel jõuda enne paljuneda, kui immuunsüsteem tööle hakkab. Vaktsineeritud ja varem põdenud inimeste immuunsüsteem suudab selle aga kõrvaldada enne, kui viiruse tagajärjel tekivad haigusnähud. Samal ajal võib see inimene olla siiski nakkusohtlik. Seetõttu ongi oluline, et vaktsineeritud saaks võimalikult suur hulk inimesi.

Korduvnakatumine on seni pigem haruldane, kuid seda esineb. Hiljutises tervishoiutöötajaid hõlmavas uuringus leiti, et u 0,5% neist said viiruse ka teist korda. Siin peab aga meeles pidama, et need inimesed töötavad keskkonnas, kus viirusekandjaid esinebki väga palju. Tavapopulatsiooni kohta ei oska praegu veel midagi öelda. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: See on pigem teadusfilosoofiline küsimus, mille üle on pikemat aega arutatud ja millele kindlasti ei saa ühest vastust anda. Kõik taandub tegelikult veel vanema ja fundamentaalsema küsimuseni: kuidas me üldse defineerime elu?

Kõik vist nõustuvad, et üks organism peab olema paljunemisvõimeline ja järglane peaks pärandama oma vanemalt saadud geneetilise järjestuse. Edasi on aga üks paras segadus. Mõned ütlevad, et elu on juba see, kui jupike RNA-d või DNA-d on võimeline end kopeerima. Teised on aga palju nõudlikumad ning nõuavad organismilt keerukamaid biokeemilisi protsesse, näiteks ainevahetust ja iseseisvat paljunemisvõimet. Need kaks aspekti on viirustel aga üldjuhul puudu. Enamasti kasutame viiruste puhul siiski elusa organismiga seotud termineid („elutsükkel“, „surmatud“ jms). Ju me siis peame neid piisavalt elavaks …

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: See sõltub kindlasti testist, kuid aasta jooksul on nad palju paremaks läinud. Antigeenide kiirtestidel märgitakse tavaliselt ära tundlikkus (sensitivity) ja spetsiifilisus (specificity). Tundlikkus näitab, kui palju see test antigeenidega inimesi keskmiselt tuvastab. Kui test on 97% tundlikkusega, leiab see 33 inimese hulgast 32 haiget üles, kuid märgib ühe haigestunu ka libaterveks. Spetsiifilisus näitab, kui palju ta suudab keskmiselt tuvastada antigeenideta inimesi. Kui spetsiifilisus on 99%, leiab test iga 100 antigeenideta inimese kohta ühe libanakatunu.  

Need näitajad on küll kenad, aga siin on üks suur AGA. Need kehtivad ainult juhul, kui viiruse tase on organismis kõrge. Kui antigeene on vähe (enne sümptomite teket või vahetult pärast haigust), kipuvad testid viperdama.    

Ajakirjast Nature saab vaadata graafikut viiruse taseme ja kiirtestide täpsuse kohta.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Selle kohta ei saa kahjuks kindlat vastust anda, sest immuunkaitse sõltub paljudest faktoritest. Kui näiteks inimesel on juba madalal tasemel antikehad ja ta puutub kokku suure hulga viirusega, võib ta ikka haigestuda.
Kirjeldan lühidalt mõningaid tegureid, mis võivad immuunsust mõjutada.

- Kas kehas on neutraliseerivad antikehad olemas?
- Kas kehas on rakuline immuunsus olemas?
- Kui suur viirusekogus sattus kehasse?
- Millise tüvega kontakt oli?
- Kas see oli pikaajaline kontakt?
- Millisel moel toimus kokkupuude viirusega (suu, nina, silmad?)
- Kas inimesel on mõni geneetiline, keskkondlik või tervislik eelsoodumus nakatumiseks?

Nagu näha, saab lihtsa küsimuse väga keeruliseks ajada, mistõttu on ka raske kindlat näitajat öelda. See on ka põhjus, miks palutakse ka vaktsineeritutel veel maske kanda ja muudest reeglitest kinni pidada.

Kindel on üks – mida kõrgem on antikehade tase, seda parem. Seda näitaks ka hiljutine Ameerika arstide ühenduse ajakirjas (Journal of the American Medical Association, JAMA) avaldatud uuring, mis tugines 3,2 miljoni inimese andmetele. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Kindlasti. Minu silmis muudab töötava RNA-vaktsiini tootmine kogu senist pilti. Me ei pruugi selle mõju lähiaastatel näha, aga sellel on palju potentsiaali ka muude haiguste vaktsiinina ja ravimina (kasvõi vähi vastu). Selle kohta saab lisateavet Tervisegeeniusest.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Kindlasti on gripi puhul soovituslik vaktsineerimisega oodata, kuni ollakse tervenenud. Vaktsiinide sagedasemaid kõrvaltoimeid on loidus, väsimus ja palavik. Need käivad peale gripi kaasas ka paljude teiste nakkushaigustega. Seega võib tekkida olukord, kus ei Teie ega arst ei suuda vahet teha, mis põhjusel Teie tervislik olukord muutunud on. See omakorda võib raskendada arstil raviotsuse tegemist.

Lokaalsete bakteriaalsete põletike puhul oskab perearst Teile kindlasti nõu anda.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Koroonavaktsiinidel on väga vähe vastunäidustusi. Kuna tegemist ei ole elusvaktsiinidega, siis sobivad nad ka immuunpuudulikkusega patsientidele. Mõne immuunsüsteemi mõjutava ravimi võtmist ajastatakse vaktsiiniga sobivalt, et selle toime oleks võimalikult hea. Varasemalt esinenud trombid ja ravi vere vedeldajatetega ei ole vastunäidustusteks. 

Matti Maimets, Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor: Kõiki erirühmi ei jõuta uurida, ent seni ei ole alust arvata, et vaktsiin mõjuks neile halvasti.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Praegu ei ole teada, et ükski vaktsiin põhjustaks autoimmuunhaigusi (sh reumatoidartriiti) põdevatel inimestel kõrvaltoimeid. Kui Teie haiguse kontrolli all hoidmine nõuab immuunsupressantide kasutamist, võib juhtuda, et vaktsiini toime on nõrgem, kuid peaks tagama siiski mõningase kaitse. Praegu arutletakse ka selle üle, kas peaks immuunsupressante saavatele inimestel tegema kolmanda süsti, kuid kokkulepet veel ei ole.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Praegu ei ole teada, et ükski vaktsiin oleks autoimmuunhaigusi põdevatel inimestel vastunäidustatud. Kui Teie haiguse kontrolli all hoidmiseks on vaja kasutada immuunsupressante, on oht, et vaktsiin ei ole nii tõhus, kui ta olla võiks. Raske haiguse eest peaks vaktsineerimine sellegipoolest kaitsma.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Valepositiivne tulemus on juhtum, kus proovis ei ole tegelikult viiruse geneetilist materjali, aga mingil tehnilisel põhjusel saadakse ikkagi selle kohta positiivne signaal. Oma varasemast teaduslabori kogemusest võin öelda, et valepositiivsed PCR tulemused tekivad ainult inimlike eksimuste tõttu: kas on proov kuidagi saastunud või on testi käigus kasutatavad materjalid kuidagi viirusega kokku puutunud. Ka testivõrja võib olla ise viirusega kokku puutunud ja see rikub tulemuse ära.

Selliste olukordade vältimiseks tehakse absoluutselt iga PCR-testiga paralleelselt kontrollproovid – näiteks tühi proov, kus on kõik PCR-iks vajalikud komponendid olemas, aga pole lisatud inimeselt võetud proovi, vaid selle asemel on lihtsalt vesi. Kui sellisest proovist tuleb positiivne signaal, siis viitab see mingisugusele saastusele laboris ja kõike tuleb uuesti alustada. Seda võib võrrelda kopsuröntgeniga, mis tehakse ilma patsiendita. Kui pildil on ikka mingi hägu, on järelikult probleem masinas/keskkonnas.

Diagnostilistes laborites teeb auditeid riik, kes kontrollib nõuetele vastavust. Minu andmetel pole Eestis valepositiivsusega laialdasi probleeme olnud, sest need selguvad kontrollproovidega alati kiiresti. On teada, et PCR-test võib anda positiivse tulemuse kuni 90 päeva jooksul pärast terveks saamist. Nimelt võib viirusest jääda kehasse jääke, mis tulevad PCRiga välja. Seega on täiesti võimalik, et inimene on tegelikult haiguse juba vaikselt või asümptomaatiliselt läbi põdenud, kuid ta pannakse ikka kümneks päevaks karantiini. Kui palju selliseid juhtumeid tekib, ei oska ma öelda. Üldiselt saadetakse inimesed PCR-testi tegema ju ikkagi siis, kui neil on sümptomid.

Kordustesti soovijatel soovitaksin ma teha antigeenide ja antikehade testi, sest PCRiga enam targemaks tõenäoliselt ei saa. Nende kahe teise meetodiga saab viiruse olemasolu kaudselt tuvastada, kuid need ei sõltu otseselt viiruse RNA-st. Pealegi saaks siis teada ka oma antikehade taseme nakatumise hetkel ja seejärel on huvitav selle taseme langust aja jooksul järgida. 

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Tavalist PCR-testi tehes ei saa teada, mis sorti viirustüvega tegu on. Viirusetüve teadasaamiseks peab määrama viiruse genoomi nukleotiidse järjestuse ehk selle sekveneerima. Eestis on SARS-CoV-2 täisgenoomide järjestamiseks ja analüüsimiseks algatatud teadusprojekt KoroGeno-EST. Selle käigus sekveneeritakse positiivseid proove, mis pärinevad Synlabi ja Terviseameti laboritest, kuid seda on võimalik teha vaid üsna väikse hulga proovidega.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: PCR-testiga tuvastatakse koroonaviiruse pärilikkusainet ja proov selleks võetakse ninaneelust. Vaktsiin sisaldab aga vaid üht osa viiruse pinnal olevast valgust (erineva molekuli kujul) ja see süstitakse lihasesse, kus selle korjavad üles immuunrakud. Selle tulemusena immuunsüsteem aktiveeritakse, et võõrast sissetungijat kehast kõrvaldada. Seega ei saa vaktsineerimine mingil moel PCR-testi tulemust mõjutada.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Praeguste andmete järgi ilmnevad umbes 90%-l inimestest sümptomid 2.–7. päeval pärast nakatumist ehk keskeltläbi viiendal päeval. Järele jääb umbes 10%, kelle puhul võib sümptomite teke langeda teise ajaskaalasse, sh ka hilisemaks kui 11 päeva (kuid tundub, et mitte üle kahe nädala). Seega on hilisema nakatumise võimalus on olemas, kuid mitte väga suur.

Natalia Pervjakova, geenivaramu, molekulaarse biomeditsiini doktor: Senikaua kui meil on pandeemia, tuleb hoida distantsi, vähendada kontakte, pesta käsi ja kanda maski (imikud loomulikult mitte). Seega tuleb käituda nii, nagu me viimase aasta jooksul käitunud oleme.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogi teadur: Kui kommenteerin seda küsimust teadurina, siis vastan, et üldiselt põevad lapsed koroonaviirust kergemini. Kuid kindlasti ei soovitaks selliseid lastepidusid, nagu tuulerõugete puhul läbi aegade on tehtud, sest viirusest tulenevaid pikaajalisi komplikatsioone on laste puhul väga vähe uuritud.
Riskirühma kuuluvad alla üheaastased imikud, sest nende immuunsüsteem alles kujuneb välja. Nagu ka täiskasvanutel, raskendavad haiguse kulgu ülekaal ja kroonilised haigused, näiteks diabeet, astma, kroonilised kopsupõletikud.
Lapsevanemana vastan natuke teistmoodi. Mu laps on üldiselt terve ja ma ei tea, et tal oleks mõnda kroonilist haigust. Reguleerin oma suhtlusringi ja kohtumisi paljuski just seetõttu, et ta terveks jääks.

Ruth Kalda, perearst ja peremeditsiini professor: Kõik seni tehtud uuringud näitavad, et väikelastel kulgeb Covid-19 palju kergemini kui täiskasvanutel. Rasked juhtumid, mis vajaksid haiglaravi, on laste hulgas harvad, ja nende suremus üliharv. Mida väiksem laps, seda kergemini ta põeb. Pisut raskemini võib haigus kulgeda lastel, kellel esinevad muud tõsised kroonilised haigused, ja nemad võivad vajada ka haiglaravi. Üldjuhul aga koroonaviiruse läbipõdemine lastele ohtlik pole.

Lasteaia- ja algkooliealistel lastel võib mõningatel juhtudel esineda mõni nädal pärast haiguse läbipõdemist tugev põletikureaktsioon, mis vajab ka haiglaravi. Tekib kõrge palavik, lööve kätel ja jalgadel, labakäte ja -jalgade turse, võib esineda kõhulahtisust ja oksendamist, peavalu. Selliste sümptomite ilmnemisel tuleb kindlasti pöörduda kas perearsti poole või otse haiglasse.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Eestis kasutatakse tõenduspõhist ravi. Ivermectin Covid-19 ravimite hulka ei kuulu, sest tal pole vajalikku toimet. D-vitamiini soovitatakse võtta talvekuudel ja see soovitus ei ole kuhugi kadunud. Nii ahvatlev kui see mõte ka ei tundu, ei ole D-vitamiini abil pandeemiast väljapääsu. D-vitamiini puudus ei ole hea, aga ohtlik on usk, et kui võtta D-vitamiini, siis viirus külge ei hakka.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Kahjuks puudub praegu Eestis täielik ülevaade Covidi pikaajalisest mõjust, kuid raviarstid ja taastusravispetsialistid kinnitavad, et meil on sarnane olukord mujal maailmas toimuvaga. Praegu on teada, et kuni 80%-l läbipõdenuist on niinimetatud pikk Covid, s.t neil esineb veel nädalaid pärast haigust mõningaid kestvaid sümptomeid. Ligi 10–20%-l läbipõdenutest on sümptomid isegi kolm kuud pärast haigust. Kõige sagedasem sümptom on väsimus (58% läbipõdenuist), seejärel tulevad peavalud (44%) ja tähelepanuhäired (27%). Märkimisväärsel hulgal esineb ka hingeldamist ja õhupuudust (24%), liigesevalusid (19%) ning lõhna- ja maitsekadu (21% ja 23%).

Pikem inglisekeelne joonis on saadaval siit. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Eelmisel kevadel (2020) kerkis tõesti Prantsusmaal üles kahtlus, et ibuprofeen võib tõsta angiotensiini muundava ensüümi 2 (ACE2) retseptori taset kopsudes ja seega raskendada otseselt Covid-19 kulgu. Tänaseni pole uuringud seda hüpoteesi suutnud tõestada ja haiguse sümptomite leevendamiseks ei peeta väikeseid ibuprofeenikoguseid vastunäidustatuks. Seda kinnitavad ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Euroopa Ravimiamet. Seega kehtib tavareegel, nagu ravimite puhul ikka – võib võtta piisavalt, et toimiks, aga nii vähe kui võimalik.

Anne Kallaste, Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhataja: Erialakirjanduses avaldatud andmete põhjal on praegu kokku lepitud, et inimene ei ole enam nakkusohtlik, kui haiguse algusest on möödas vähemalt kümme päeva, palavikku ei ole 72 tundi ja respiratoorsed sümptomid on taandunud. Suur osa inimesi paranebki selle ajaga ära ja nakkusoht möödub. Harvadel juhtudel – väga raske haiguskulu ja immuunpuudulikkuse korral – võib nakkusoht kesta ka pikemalt.

Ägeda hingamisteede haiguse põdemise järel võib aga jääda kestma postiinfektsioosne köha, mis võib kesta ka kuni kaks kuud. See ei ole seotud üksnes Covid-19-ga, vaid võib esineda ka teiste respiratoorsete viirusinfektsioonide korral. Selle põhjus on pärast haiguse põdemist tekkiv hingamisteede ärritus, mitte enam äge haigus. Seega võib respiratoorsete sümptomite lõplik taandumine vahel võtta aega ja seetõttu on nakkusohu kestuse hindamine mõnel juhul keeruline.

Järjest enam kirjeldatakse pikaajalisi kaebusi pärast Covid-19 põdemist. Seda, kellel need tekivad, on hetkel raske ette ennustada. Sagedasemad kaebused on koormustaluvuse vähenemine ja väsimus, kuid selleks võib olla ka rindkere valu ja püsima jäänud köha. Praeguste uuringute (2021. a märtsi seisuga) põhjal võivad kuni pooltel haigust põdenutel olla pikemaajalised kaebused. Need ei ole seotud nakatumisvõimelise viiruse püsimisega – kroonilist viirusinfektsiooni Covid-19 puhul ei esine. 

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Antibiootikumid on ette nähtud bakteriaalsete haiguste raviks ja neid võib tarvitada juhul, kui teil on samal ajal mõni bakteriaalne nakkus ja teie arst on selle ravi teile määranud. Covid-19 põhjustab SARS-CoV-2, mille vastu antibiootikumid on kasutud.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Jah, kõikide veregruppidega inimestel on risk jääda koroonasse. On küll täheldatud natuke väiksemat riski 0-veregrupiga inimestel, kuid see on pigem statistiline nähtus ja tavameditsiinis see meid veel aidata ei saa. Kindlasti ei soovita ma 0-grupiga inimestel nüüd selle pärast lohakamaks minna. Praeguse seisuga pole me veel tuvastanud ühtegi üksikut geenivarianti, mis kaitseks tõhusalt SARS-CoV-2-ga nakatumise eest.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Me kõik eelistame lihtsat sõnumit (veel parem lihtsalt kirjeldatud ravimit), mis aitaks kiiresti pea väljakannatamatust olukorrast pääseda. Kuid teadus pole loosung. Kliinilised uuringud vajavad hoolikat planeerimist ja lugejalt oskuslikku tõlgendamist, aga meedia, poliitikud ja sageli ka teadlased ise tahavad edevat edulugu. Kui mingid tulemused on kahtlaselt head, siis nad on enamasti kahtlased, mitte head.
Kliiniliste ravimiuuringute tegemiseks on omad reeglid, et oleks võimalik tagada tulemuste usaldusväärsus. See ei käi lihtsalt nii, et annan patsiendile rohtu ja vaatan, mis temaga edasi juhtub. Tartu Ülikooli juures on näiteks kliiniliste uuringute keskus, kust saab abi ja nõu oma uuringu planeerimisel. Kliiniliste uuringute hea tavaga saab tutvuda ka näiteks siin.

Siin on mõned näpunäited, kuidas teha vahet heal ja halval uuringul.
1. Tõendid ennekõike. Esmamulje peaks jääma katsete ja andmete põhjal, mitte uurijate-arstide karismaatilisuse ja veenmisoskuse alusel. Olge ettevaatlik iseäranis siis, kui uuringutulemuste usaldusväärsuse esitlemiseks kasutatakse tugevalt ühe (või paari) inimese mainet („rahvusvaheline ekspert“, „peaaegu et Nobeli preemia laureaat“ jne).
2. Juhuvalik ehk randomiseerimine. Ravimiuuringus on ülioluline, et ravi- ja kontrollgrupp oleksid võimalikult sarnased. Selleks on oma kindlad reeglid. Kui neid eiratakse, on tulemused kallutatud ja neid ei saa usaldada. Teadlased peavad selgelt kirjeldama, kas ja kuidas nad tegid patsientide juhuvaliku.
3. Pimendamine. Kõige usaldusväärsemad on topeltpimedad katsed – sellised, kus ei uuritav ega uurija tea uuringu lõpuni, kes sai ravimit ja kes platseebot.
4. Ravi edukuse näitaja. Igal kliinilisel uuringul on selgelt määratletud tulemusmõõdik, mis kirjeldab, kui hästi uuritud ravi toimis (nt suremus, intensiivravi vajadus). Kas see oli täpselt määratletud juba uuringuplaanis (on kirjas kliiniliste uuringute andmebaasis https://clinicaltrials.gov/) või muudeti seda uuringu käigus? Kas see mõõdab midagi, millest on päriselt kasu? Kas seda on üldse võimalik objektiivselt hinnata? Kui selline mõõdik valitakse alles tulemuste analüüsimise käigus, on kallutatuse oht väga suur – kiusatus kirjeldada vaid oma soovidega sobivaid tulemusi võib osutuda vastupandamatuks.
5. Andmete terviklikkus. Uuringuaruanne peab näitama patsientide tegelikku arvu eri ravigruppides ja erinevate kliiniliste tulemustega. Kui kõik, mida näete, on suhtarvud ja protsendid, siis tasub olla ettevaatlik. Usalduspiiride ja statistilise analüüsi puudumise korral on samuti tegu ebakvaliteetse uuringuga.
6. Suurus loeb. Mida suurem on valim, seda asjakohasem on uuring. Suured uuringud (sadade ja tuhandete uuritavatega) mitmes haiglas on asjakohasemad kui väikesed uuringud (kümnete uuritavatega) ühes haiglas. Kahjuks ei ole abi metaanalüüsidest, mis pannakse kokku paljude uuringute tulemustest, kui nendesse haaratakse palju väikesi halvasti planeeritud ja kallutatud tulemustega uuringuid.
7. Ohutus. Ärge kunagi usaldage kedagi, kes ütleb, et ravimil pole kõrvaltoimeid. Neid võib olla isegi vee joomisel. Ausad teadlased räägivad alati võimalikust kahjust. Kui ravimi soovitamisel on peamine mantra ohutus, siis on põhjust asja lähemalt uurida. Milleks tarvitada midagi, mis on küll suhteliselt ohutu, kuid tõenäoliselt ilma soovitud toimeta?
8. Kitsaskohad. Head teadlased ütlevad, mis on nende töö plussid ja miinused. Igasse teadusartiklisse on kohane lisada tugevuste ja nõrkuste aus kirjeldus. Tuleks olla valvas, kui teadlased ei suuda mõelda millelegi, mida nad järgmisel korral paremini teeksid.
9. Eelretsenseerimine. Iga teadustööd peavad enne ajakirjas avaldamist kritiseerima teised teadlased. Eelretsenseeritud artiklid on palju usaldusväärsemad, kuid kahjuks on olemas ajakirju, mis näevad välja justkui päris, aga tegelikult nende artikleid ei eelretsenseerita. Neid kutsutakse inglise keeles predatory journals ja nende kohta saab infot otsida internetist. Ka tunnustatud ajakirjades juhtub apsakaid, aga vigased artiklid õnneks eemaldatakse. Tasub uurida, ega teadustöö ole märgistatud sõnaga retracted (ametlikult tagasi võetud).

Veljo Kisand, molekulaarse ökoloogia kaasprofessor: Reoveeproovidest on võimalik leida viiruse jälgi enne, kui esimesed nakatunud haigustunnustega testima jõuavad. Reoveeseire annab varajast infot ka nakkuse piirkondliku leviku kohta. Uuringu eesmärk on avastada varjatud kolded ja jälgida puhangudünaamikat, et võtta vajadust mööda varakult lisameetmeid või saada kinnitust viirusepuhangu lõppemisele.

Viiruse nakkusohtlikkus kaob reovees kiiresti, kuna inimese nakatumiseks vajalikud ogavalgud lagunevad sellistes ebasoodsates tingimustes lühikese aja jooksul. Samas on viiruse määramiseks kasutatav geneetiline materjal kaitstud suhteliselt tugeva kestaga, mida nimetatakse kapsiidiks. SARS-Cov-2 kapsiidid võivad madalal temperatuuril (+4) olla stabiilsed päevi ja nädalaid.