Teadlaste vastused koroonaküsimustele

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Uued vaktsiinid loodi niivõrd kiiresti mitmel põhjusel. Kõige tähtsamad neist olid raha (kui on rohkem raha, julgevad farmaatsiafirmad vaktsiinide arendamisega rohkem riskida) ja bürokraatia vähenemine (kasutusload anti kiirendatud korras ja tingimuslikult).       
Suur roll on ka pandeemial endal. Eelmise SARS-i puhangu järel (2003. aastal) hakati Aasias samuti kiiresti uusi vaktsiine tootma, kuid nende katsetusega ei jõutud kaugele. Põhjus oli lihtne: ühtäkki polnud enam nakatunuid, kelle peal uut vaktsiini katsetada – viirus seljatati juba eos rangete karantiinidega.

Praeguse pandeemia käigus on aga tekkinud miljoneid nakatunuid ja ka avalik huvi, seega oli kümneid tuhandeid katsealuseid lihtne leida ja inimkatsete faasid läbiti kiiremini. Tehnoloogiliselt pole nendes vaktsiinides midagi metsikult uut, need kontseptsioonid on bioloogias juba pikemat aega teada olnud. Pigem pole neile varem nii kiiresti sedavõrd tõhusat rakendust suudetud leida.

Loomkatsed

Esimene etapp oli vaktsiini väljatöötamine ja katsetamine laboris ning katseloomade peal. Kuna teadlastel oli varasem kogemus SARS-iga olemas, siis ei võtnud see kaua aega. Šnitti võetid ka teistelt vaktsiinidelt. Kiirendatud korras jõutigi inimkatseteni.

Inimkatsed

Esimese faasi inimkatsetes kaasatakse tavaliselt 20–40 julget noormeest ja katsetatakse vaktsiini ohutust nende peal. Kindlasti kasutati nende puhul ka palju kordi suuremaid doose, kui praegu süstitakse.

Teises faasis osaleb juba 200–400 inimest ning tehakse kindlaks süstide arv ja kogus. Muidugi jälgitakse ka kõrvaltoimeid ja toimeainet.

Kolmandas faasis on uurimise all juba kümneid tuhandeid inimesi, üldjuhul 30 000 – 40 000, kellest pooltele süstitakse vaktsiini ja pooltele platseebot – üldjuhul soolalahust. Seejärel võrreldakse kahe uurimisrühma haigestumust ja kõrvaltoimeid hoolikalt 3–4 kuud.
Siinkohal on tähtis mainida, et üldjuhul kestavad need faasid kokku vähemalt viis aastat. Seekord aga läbiti need üheksa kuuga, sest neid tehti samal ajal. Esimene faas ei olnud veel lõppenud, kui juba alustati teise faasiga. Sama lugu oli ka kolmanda faasiga. 
Kindlasti jälgitakse katsealuseid veel praegugi, sest neilt tuleb väärtuslikku infot – kaua antikehad püsivad, kui kaua on nad immuunsed jm.

Müügiluba

Kui kliinilised faasid on läbi, taotletakse müügiluba, mispeale hakatakse vaktsiini lõpuks tootma. 
Ka siin liiguti kiiremini – tehaseid hakati ehitama juba kolmanda faasi ajal ja tootmisliinid huugasid täie hooga, kui alles taotlustega Euroopa Ravimiameti poole pöörduti.

Euroopa Ravimiamet on andnud uutele vaktsiinidele tingimusliku müügiloa, mis tähendab, et tegelikult neid veel hinnatakse ega rakendata terve elanikkonna peal (nt ei vaktsineerita lapsi).

Tingimuslik müügiluba antakse välja juhul, kui suuremates inimkatsetes on juba tõestatud toote ohutust ja tõhusust. Samuti peab kasu uuest ravimist või vaktsiinist olema märkimisväärselt suurem kui võimalik kahju, mis tekib, kui seda toodet poleks saada. Ühtlasi tähendab see seda, et nende vaktsiinide ohutust kontrollitakse iga kuu (tavaliste ravimite ja vaktsiinide puhul tehakse seda üks kord aastas). 

Signe Värv, rakubioloogia teadur: SARS-CoV-2 genoomi nukleotiidne järjestus määrati (genoom sekveneeriti) 2020. aasta alguses. Sellest infost täitsa piisab, et luua nii mRNA-l kui ka DNA-l põhinevaid spetsiifilisi vaktsiine.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Euroopa Liidus teevad kliiniliste katsete järelevalvet riikide enda ravimiametid ning USAs sealne Toidu- ja Ravimiamet. Nende ülesanne on kontrollida asutusi, kus katseid tehakse, suhelda uuritavatega nende õiguste teemal ja kontrollida ka katsete korraldajaid. Katsed toimuvad üldjuhul avalikes haiglates ja selleks kasutatakse sageli sõltumatut riiklikku meditsiinisüsteemi.

Kolmanda faasi katseid tehakse topeltpimedal meetodil: pooltele uuritavatele süstitakse soolalahust, pooltele vaktsiini, kusjuures ei uuritavad ega ka meditsiinipersonal tea, kumba süstiti. Seejärel jälgitakse uuritavate haigestumist ja kõrvaltoimeid 3–4 kuu vältel ning kontrollitakse mõlema rühma erinevusi.

Rohkem teavet leiab Ravimiameti lehelt. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Kindlasti on kõik uued vaktsiinid läbinud kõigepealt loomkatsed. Lääne maailmas ei luba ravimiametid inimkatseteni minna enne, kui loomade peal on vaktsiini ohutust tõestatud.   

Viited loomkatsete raportitele:
1. Pfizeri vaktsiin hiirtes ja makaakides
2. Moderna vaktsiin hiirtes.
3. Moderna vaktsiin makaakides.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Lühike vastus: ükski praegu Eestis kasutusel olev SARS-CoV-2-vastane vaktsiin ei sisalda rakkusid.

Pikk vastus: AstraZeneca vaktsiini põhimõte on see, et vaktsineeritava inimese rakke nakatatakse väikeste viiruseosakestega, mille sees on koroonaviiruse ogavalgu tegemise õpetus (DNA kujul). Inimese rakus väljub info-DNA viiruseosakesest ja on aluseks ogavalgu tootmise protsessile. Ogavalk on meie immuunsüsteemi jaoks nn antigeen ehk võõras osake, mille vastu peab võitlema.

Viiruseosakesi on info rakkukandmiseks mõistlik kasutada seepärast, et neil on loomulik võime inimese rakkudesse tungida. AstraZeneca kasutab infokandjana šimpansi adenoviirust, mida on muudetud nõnda, et see inimeses ei paljuneks. Kasutatavaid viiruseosakesi ei saa aga niisama kuskilt kokku koguda. Neid peab tootma laboritingimustes ja selleks läheb vaja rakke, mis on viiruseosakeste valmistamise vabrikud. Rakku viiakse viiruse geneetiline informatsioon (koos teabega koroonaviiruse ogavalgu tegemise kohta) ja raku sees tekivad selle põhjal viiruseosakesed. Need eraldatakse uuesti rakkudest ja alles siis saab neid vaktsiinina kasutada.

AstraZeneca kasutab viiruse tootmiseks HEK293 rakke. Lühendi taga on ingliskeelne nimetus „Human Embryonic Kidney 293“ ehk inimese embrüonaalsed neerurakud. Nende rakkude eellased eraldas abordi käigus eemaldatud embrüost Hollandi teadlane Alex Van der Eb 1970. aastate alguses Leideni Ülikoolis. Tema laboris töötanud järeldoktorant Frank Graham nägi kõvasti vaeva, et muuta need rakud justkui väikesteks valku tootvateks vabrikuteks. Oma 293. eksperimendi käigus see tal õnnestus – sellest ka see number rakkude nimetuses.

Laboris saab teha katseid ühest rakust koosnevate organismidega, näiteks bakterite ja pärmidega. Ehkki need annavad palju informatsiooni rakus toimuvate alusprotsesside kohta, erinevad need siiski oma olemuselt organismidest, mis koosnevad paljudest rakkudest (nagu hiir ja inimene). Seepärast kasutatakse laboris pigem rakuliine, mille hulka kuulub ka HEK293. Need on kas spetsiaalsetes mahutites või Petri tassidel kasvavad rakud, mida saab paljundada ja aastaid vedelas lämmastikus säilitada. Kui hiirtega saab eetikakomisjoni loal erinevaid katseid teha, siis inimene on katseloomana äärmiselt ebapraktiline – ta kasvab aeglaselt ja katse käigus ei saa temas püsivaid muutusi esile kutsuda. Inimspetsiifiliste protsesside uurimiseks laboris ongi seni parim lahendus rakuliinid. 

Margit Plakso, Ravimiameti müügilubade osakonna juhataja: Müügiloa andmisel kinnitatakse nõuded ehk spetsifikatsioonid, millele vaktsiini kvaliteet peab vastama. Vaktsiinide kontrollimisele enne müügile lubamist on kaks etappi. Esiteks testib vaktsiini tootja iga partiid kinnitatud nõuete suhtes. Lisaks peab iga vaktsiinipartiid läbima ametliku kontrolli ühes ravimiametite koostöövõrgustikku kuuluvas (OMCL) laboris. Vaktsiin lubatakse kastusse alles siis, kui testimine näitab, et see vastab kinnitatud kvaliteedinõuetele. Eestis Ravimiameti labor vaktsiinide kvaliteedianalüüse ei tee, tunnustame teiste liikmesriikide kontroll-laborite tehtut.

Vaktsiini tootja peab säilitama igast toodetud partiist näidised, et vajadusel, näiteks siis, kui tekib kahtlus, et ravimi kõrvaltoime võib olla seotud kvaliteediprobleemiga, saaks teha kordusanalüüsi.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Vaktsiinide eesmärk on imiteerida viirust. Me peame vaktsiiniga organismi ära petma, jätma talle mulje, nagu teda ründaks SARS-CoV-2. Immuunsüsteem õpib vaktsiini abiga viiruse ogavalke tundma ja viiruse vastu tõhusamini võitlema.

Ükski ravim ega vaktsiin ei ole 100% ohutu. Küll aga saab täie kindlusega öelda, et oht saada vaktsiinist raskeid kõrvaltoimeid on sadu, kui mitte isegi tuhandeid kordi väiksem kui oht jääda koroonasse ja seda raskelt põdeda.

Vaktsiinide kõrvaltoimed on ajutised ja siiani ei ole tuvastatud pikaajalisi kõrvaltoimeid. Covid-19 põhjustab aga tihti pikaajalisi kahjustusi. Seega on uute vaktsiinide kasutamine kaalutletud risk, mis on väga selgelt vaktsiinide kasuks.

Natalia Pervjakova, geenivaramu, molekulaarse biomeditsiini doktor: See väide pärineb kliinilistest uuringutest. Vaktsiine guugeldades võib kirjutada otsinguaknasse „Pfizer vaccine ncbi“ ja esimene link, mis avaneb, sisaldab sellekohast teavet.
Haiguse põdemise raskusastme väljaselgitamiseks jagatakse suur hulk inimesi (nt 40 000) kahte rühma, kellest üks osa saab vaktsiini ja teine osa platseebot. Edasi elavad inimesed oma tavapärast elu, aga mitme kuu jooksul jälgitakse, kui paljud mõlemast rühmast nakatuvad viirusega. Uuritakse haiguse kulgu, võrreldakse seda populatsiooniandmetega ja saadud teave publitseeritakse.
Peast mäletan, et 20 000 inimesest, kes said Pfizeri vaktsiini, nakatus ainult kaheksa Covid-19-ga ja nendest ühel kulges haigus raskelt. Platseeborühmas sai viiruse umbes 160 inimest ja nad põdesid seda raskemalt kui enamik inimesi. AstraZeneca vaktsiini uuringutes oli rohkem neid, kes nakatusid ka pärast vaktsineerimist, kuid nende hulgas ei olnud neid, kes oleks seda raskelt põdenud.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Pfizeri vaktsiini tõhususe kohta saab lugeda peaaegu 600 000 iisraellast hõlmava uuringu kokkuvõttest. Nagu Eestiski, alustati Iisraelis vaktsineerimist vanemaealistest ja riskirühmadest. Uuring algas 20. detsembril 2020 koos vaktsineerimisega ja kestis tänavu 1. veebruarini. Juba jaanuari keskpaigaks oli näha, et haiglasse jõudnute arv kukkus kolmveerandi võrra.

Kui hästi vaktsiin kaitseb? Kaks-kolm nädalat pärast esimest süsti kaitseb Pfizeri vaktsiin üldiselt nakatumise eest 46%, sümptomaatilise Covid-19 tekke eest 57%, haiglasse sattumise eest 74% ja surmajuhtumite eest 72% tõhusamalt. Vähemalt nädal pärast teist süsti on üldine nakatumiskaitse 92%, sümptomaatilise Covid-19 tekke eest kaitseb vaktsiin 94% ja haiglasse sattumise eest 87% tõhusamalt. Suremuse kohta ütlesid autorid, et seda ei saanud liiga väikese surmajuhtumite arvu tõttu analüüsida. Seega hoiab Pfizeri vaktsiin selle suure uuringu tulemuste põhjal ära pea kõik kergemad ja ka raskemad juhud.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Praeguste seisukohtade järgi võivad vaktsineeritud inimesed omavahel vabamalt kokku saada. Kui vanaema on vaktsineeritud ja hoidub muidu kontaktidest, siis võiks ta ka lapselastega siseruumides kohtuda. Vastasel korral on kindlam hoopis koos jalutama minna.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Sellest on kasu nii sulle kui ka ülekoormatud meditsiinisüsteemile. Vaktsineerides saab vältida rasket haigestumist ja surma. Vaktsineerituna on väiksem risk ka kergelt haigestuda (vaktsiiniga saadav immunsus on 70–95% sõltuvalt vaktsiinist ja individuaalsetest näitajatest).

Kui sa oled vaktsineeritud ja juhtud haigestuma, on sul juba Covid-19-vastased antikehad ja keha on viiruse vastu paremini kaitstud. Viiruse tase sinu organismis on madalam, su keha eritab vähem viiruseosakesi ning šanss lähedasi nakatada väiksem kui vaktsineerimata haigel.

Vaadata tasub ka suuremat pilti. Ajapikku tekib ühiskonnas suurem immuunsus ning me saame koolid ja majanduse kiiremini käima tõmmata, väldime haiguse pikaajalist mõju ja langetame karmimate tüvede tekkimise ja liikumise tempot.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Kuna vaktsiinipuuduse tõttu ei saa me nagunii eelistatud vaktsiini valida, siis ei ole ka vahet, kas saame Pfizerit, AstraZenecat või Modernat. Kõige tähtsam on, et me võimalikult ruttu vaktsineeritud saaksime. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Jah. Vaktsineerimisega saavutame mitukümmend korda kõrgema antikehade taseme kui vaid viiruse läbipõdemisega. Seeläbi saame ka pikemaajalise immuunsuse.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Vaktsiini kasutamine on märkimisväärselt ohutum, kui loomuliku immuunsüsteemi peale lootma jääda. Küsimus ei ole meie enda immuunsüsteemi ebausaldusväärsuses. Immuunsüsteem kohtab lihtsalt täieti uut elukat – SARS-CoV-2 –, mis on temast sageli võimsam ja kavalam. SARS-CoV-2 ei ole naljaviirus – Eesti andmetel satub 7,5% diagnoositutest haiglavoodisse, samal ajal kui vaktsiini saanutest on raskeid juhtumeid ainult 0,02%. Isegi kui me usume enda immuunsüsteemi võimsusesse, on meie hulgas  märkimisväärne hulk inimesi, kes ei saa viirusele vastu.

Vaktsiinidel küll esineb kõrvaltoimieid, kuid need on üldjuhul märkimisväärselt leebemad kui Covid-19 läbipõdemine. Samuti on kõrvaltoimed ajutised. Koroonakahjustused võivad kesta kuid. On küll olemas mingi hulk inimesi, kes põevad haigust asümptomaatiliselt, aga nad on vähemuses. Oleks tore, kui saaksime ennustada, kes need asümptomaatilised inimesed on – siis ei peakski neid vaktsineerima ja neile asjatut ebamugavust tekitama. Paraku puudub meil info, mille abil neid asümptoomseid juhte ennustada.

Vaktsineerimata jätmine ajab haiglad umbe ja sellele järgnevad surmad nii Covidi kui ka muude kõrvaliste põhjuste tõttu (muud haiged ei saa enam õigeaegset ravi). Viimane aasta aega oleme ju sisuliselt loomuliku immuunsuse peale lootnud ja praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus haiglad on täiesti kriitilises seisus. Teiste Euroopa riikide kogemustest teame, kui halvaks selline olukord edaspidi võib kujuneda. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Seda saab teada ainult vaatluste käigus. Loomkatsete puhul on avaldatud aruandeid selle kohta, et immuunsus püsib vähemalt kuus kuud. Inimuuringute tulemusi ei ole veel näinud. On lootust, et kui tüved märkimisväärselt ei muutu, peaks revaktsineerima iga aasta-paari tagant. Täpsemalt näitab seda aeg.

Natalia Pervjakova, geenivaramu, molekulaarse biomeditsiini doktor: Meil ei ole praegu sellele küsimusele ülitäpset vastust. Proovin aga seletada, mida me juba teame.

Kliiniliste uuringute hea tava on uurida, kui kaua püsivad antikehad inimestel, kes said uuringu jooksul vaktsiini. Tavaliselt tehakse seda kaks-kolm aastat ja pärast seda lastakse vaktsiin turule. Pandeemia puhul ei ole aega nii kaua oodata. Teadlased teavad juba, et vaktsiin on tõhus ja ohutu. Seepärast otsustati praeguse pandeemia puhul vaktsineerida inimesi isegi siis, kui keegi ei tea, kui kaua kaitse täpselt püsib.
Samad uuringud näitavad, et võrreldes haiguse läbipõdemisel tekkinud antikehadega püsivad vaktsiinist saadud antikehad kauem ja neid esineb rohkem. Haigestumise korral kahaneb antikehade arv kolme kuu jooksul märkimisväärselt ja need püsivad keskmiselt kaheksa kuud. Vaktsineeritud inimestel on aga antikehade tase väga kõrgel ega kao nii järsult. Selle põhjal on arvutatud, et vaktsiin kaitseb umbes kaks aastat.
Võin lisada, et uurisime Narva haigla meditsiinipersonalil tekkinud antikehade arvu. Läbipõdenud inimestel oli neid u 5000, vaktsineeritutel 35 000 – 50 000. Üle 50 000 antikeha test lihtsalt ei näita.

Seega ei usu mina isiklikult, et vaktsineerida tuleb iga kuue kuu tagant.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Bioloogilise ravi saajaid ei vaktsineerita elusvaktsiinidega. Ent Covid-19 vaktsiinid ei olegi elusvaktsiinid ja seega on nad bioloogilise ravi korral ohutud. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Laias laastus jälgitakse vaktsiinide inimuuringutega kolme tahku: ohutust, tõhusust ja kestust. Ohutus on nüüdseks juba korrektselt tõestatud: nii käimasolevate uuringutega kui ka igapäevaste andmetega (praeguseks on maailmas süstitud 312 miljonit vaktsiinidoosi). Tänapäevastel vaktsiinidel pikaajalisi kõrvaltoimeid ei esine. Ka tõhusus on uuringutega suhteliselt hästi määratud. Tõhususnäitajad võivad erinevates ühiskonnarühmade pisut kõikuda, kuid üldjoontes on teada, et uued vaktsiinid töötavad kas väga hästi (AstraZeneca ja Johnson & Johnson) või väga-väga hästi (Pfizer ja Moderna).

Kindlasti jälgitakse inimuuringutes osalejaid järgnevate aastate jooksul edasi ja selle põhjal määratakse ka vaktsiinide kestus. See on ka põhjus, miks uutele vaktsiinidele antakse tingimuslikke müügilubasid ja nende üle peetakse rangemat järelevalvet kui tavaliste vanemate vaktsiinide puhul.

Kuna vaktsiinide kestuse küsimus pole praeguses kriisiolukorras otseselt esmatähtis, soovitataksegi vaktsineerida. Eks aeg näita, kui kaua nad kestavad (tõenäoliselt üks-kaks aastat).

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Karjaimmuunsuse protsent erineb viiruseti ja sõltub peamiselt nakatumiskordajast R (kui mitut inimest nakatab üks haigestunu edasi). Kui viiruse R on madal, võib ka vaktsineeritute protsent madalam olla. Covid-19 puhul on see hinnanguliselt 70% ühiskonnast. Kui tulevad karmimad tüved, mis nakatavad kiiremini (Ühendkuningriigi tüvi) või mis suudavad ka vaktsineerituid nakatada (Brasiilia tüvi), tõuseb ka R ja sellega karjaimmuunsuse protsent. Leetrite puhul on R kuskil 15 kandis, seega on leetrite karjaimmuunsuseks vaja 95% vaktsineerituid.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Ei AstraZeneca esimene ega ka teine süst ei anna kaitset nakatumise eest. Aga juba esimene süst kaitseb raske haigestumise eest. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) lehel oleva info põhjal loetakse AstraZeneca tõhususeks sümptomitega viirushaiguse ärahoidmisel 63,09% (09.04.2021 seisuga). Veel retsenseerimata andmete põhjal võib see protsent osutuda aga kõrgemaks – ametlikke andmeid peab veel veidi ootama.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Tõepoolest on teada, et vanematel inimestel ei teki vaktsineerimise järel nii tõhusat kaitset kui noorematel. Õnneks on aga koroonavaktsiinid piisavalt tõhusad, et kaitsta vanemaid inimesi vähemalt raskesti haigestumast.

Ka immuunsupresseeriva ravi foonil võib vaktsiinivastus jääda nõrgemaks. Just seetõttu on oluline, et vaktsineeritud saaks võimalikult palju elanikkonnast. See kaitseb nõrgemaid. 

Ruth Kalda, perearst ja peremeditsiini professor: Praegune ekspertide soovitus on vaktsineerida haiguse läbipõdenuid ühe doosiga kuni kuue kuu jooksul pärast tervenemist. See on vajalik seetõttu, et pole täpselt teada, kui kauaks läbipõdemine kaitse annab.

Matti Maimets, Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor: Praegu soovitatakse läbipõdenutel ühe doosiga vaktsineerida. See pole seotud ohtlikkusega, vaid kõikidel läbipõdenutel pole piisavalt antikehi. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: See üle 90% näitaja on küll tõsi, aga see saavutatakse alles teise doosi järel. Pfizeri puhul on reaalsed andmed hakanud näitama, et esimesest doosist saadud kaitse tõhususe saavutamine vajab veidi aega ja kõige suurem kaitse saabub 4.–5. nädalal (u 85%). Pärast kuuendat nädalat hakkab kaitse aga vaibuma, mistõttu planeeritaksegi sellesse aega teine doos. Seega pole väike ajapikendus vastunäidustatud.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Nagu kõigi ravimite puhul, nii kehtivad ka vaktsiinide tootmisel väga kindlad reeglid. Ravimitootjad peavad läbima kohalike ravimiametite inspektsiooni nii enne tootmisloa saamist kui ka tootmise ajal. Nad peavad tõendama, et tooted vastavad nõuetele. Lisaks peavad ravimitootjad ka ise endid auditeerima ja hea tava on tellida audit väljastpoolt.

Ravimi tootmisele kehtestatud nõuded on ära toodud Euroopa Liidu õigusaktides, mida koos rakendusaktidega nimetatakse heaks tootmistavaks (vt ka Ravimiameti kodulehe rubriik „Ravimite sh toimeainete tootmine“). Vaktsiinide puhul kehtib veel eraldi kvaliteedinõue, et iga partiid peab kontrollima sõltumatu labor. Sellised laborid tegutsevad tavaliselt ravimiametite juures. Kui vaktsiinipartii läbib kontrolli, tehakse selle kohta sissekanne üleeuroopalisse andmebaasi.

Kuna kõigile ravimitele annavad sisseveoloa ravimiametid, siis kontrollib ka meie Ravimiamet, kas sissetoodavale partiile on sõltumatu kontroll tehtud. Kui ei ole, siis sissetoomisluba ei anta. 

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Vaktsiinile vastab immuunsüsteem üldiselt samamoodi nagu viirusnakkustele. Seni kinnitatult on kõige raskem kõrvalnäht allergiline reaktsioon, mis ilmneb aga kohe. Seepärast palutaksegi, et vaktsiinisüsti saanud inimesed jääks arsti silma alla 15–30 minutiks, et neid saaks allergilise reaktsiooni puhul kergesti aidata.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Vaktsiinide toimimise põhimõte on kasutada antigeenina selle haigustekitaja osa, mille vastu me vaktsineerida soovime. Kuna varem pole SARS-CoV-2 vastu vaktsiine olnud, siis pole selle ogavalku ka senistes vaktsiinides kasutatud. Kui Teid huvitab, millistest ainetest praegu kasutusel olevad vaktsiinid täpselt koosnevad, saab seda lugeda Ravimiameti kodulehe rubriigist „Covid-19 vaktsiinid ja teised ravimid“.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Jah, see info on osaliselt õige. Praegu tundub, et AstraZeneca vaktsiin ei suuda ära hoida kergekujulist ja mõõdukat haigestumist. Selle tõhusus on u 10%. Kuid raskekujulise haigestumise peaks ta siiski ära hoidma. Eestis on selle tüve osakaal õnneks väike, kuid kindlasti tuleb selle levimuse suurenedes hakata mõtlema varuvariantide peale. AstraZeneca teeb praegu tööd selle nimel, et sügiseks oleks neil olemas ka selle tüve vastu kaitset pakkuv vaktsiin. 

Matti Maimets, Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor: Ei pea kandma, kuna tegemist ei ole veenisisese protseduuriga.

Margus Punab, androloogia professor: Praegu ei ole sellel teemal uuringuid avaldatud ja tõenduspõhist vastust pole võimalik anda. Vaikselt kasvav kliiniline kogemus pole seni negatiivset mõju tuvastanud.

Matti Maimets, Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor: Kirjeldatud juhul võib vaktsineerida.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogi teadur: Kõigi kolme praegu kasutatava vaktsiini keskmeks on Covid-19 põhjustava viiruse ogavalk erinevate molekulidena. Pfizeri ja Moderna vaktsiinid erinevad teineteisest ainult pisiasjades ja mõnes riigis on antud luba kasutada üheks doosiks üht, teiseks teist, ehkki pigem erandjuhtudel, kui näiteks õiget vaktsiini käepärast ei ole.

Kui eri vaktsiinides oleksid erinevad viiruse valgud, ei anna nende kordamööda kasutamine tulu. Kordussüsti mõte ongi selles, et immuunsüsteem tunneks ära täpselt sama viiruseosakese, mille peale esimene reaktsioon tekkis. See aitab märgatavalt kaasa ka immuunmälu tekkele.

Marje Oona, peremeditsiini kaasprofessor: Tuharasse tehtav süst on sama valus, nii et selle poolesttegelikult vahet ei ole (ise õena töötanuna ütleksin pigem, et tuharapiiekonda tehtud süstid tegid inimestele rohkemgi valu). Covid-19 vaktsiin on mõeldud lihasesiseseks manustamiseks. Tuharapiirkonnas võib vaktsiin sattuda vabalt hoopis rasvkoesse ja siis on selle tõhusus väiksem. Õlavarde või reielihasesse süstitud vaktsiin on tõhusam.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Immuunsus tekib sellises järjekorras:

• kehasse süstitakse vaktsiinidoos;
• vaktsiin siseneb inimese lihasrakkudesse õlas;
• lihasrakud hakkavad tootma viirusele omast ogavalku ja seda väljutama;
• immuunsüsteemi rakud patrullivad kehas ringi ning otsivad võõraid valke ja organisme. Kuna nad pole varem ogavalke kohanud, peavad nad neid ohuks;
• rakud asuvad vasturünnakule. Immuunsüsteemis on palju rakke, kellel on erinevad ülesanded. Osa rakke hakkab uut ründajat eemaldama, osa võib rünnata koguni vaktsineeritud rakke (sellest ka kõrvaltoimena valu süstimiskohas). Mõningatel juhtudel võib immuunsüsteem ka natuke üle reageerida ja palub kehal palaviku tekitada (ka väga sage kõrvaltoime);
• immuunrakkude järgmine tähtis ülesanne on õppida tundma võõraid viirusosakesi (dendriitrakud). Dendriitrakud liiguvad edasi meie lümfisõlmedesse, kus asuvad immuunsüsteemi põhilised võitlejad ja ka immuunmälu eest vastutavad rakud. Dendriitrakud tutvustavad ka lümfisõlmedes olevatele rakkudele uut sissetungijat ogavalku;
• võitlejaid hakatakse ogavalgu vastu paljundama, samuti hakatakse tootma ogavalguvastaseid antikehi. See on üldiselt ka põhjus, miks lümfisõlmed paiste lähevad (nii vaktsineerimisel kui ka haigestumisel);
• see protsess võtab mõne nädala aega. Vaktsiinis olev RNA ise aga lagundatakse selle aja jooksul juba kehas enamasti ära, seega ei toodeta uusi ogavalke üleliia juurde. Immuunsüsteem rahuneb maha ja saavutatakse ka kerge esmane immuunsus;
• teise vaktsiinidoosiga tuletatakse immuunsüsteemile meelde, et ta ei tohi laisaks minna. Immuunsüsteemile jäetakse mulje, et ogavalgud on võõrad molekulid, millega keha pidevalt kokku puutub ja mille vastu on vaja ehitada üles pikaajaline mälu;
• kui viirus järgmine kord kehasse siseneb, tuntakse viiruse pinnal olevad ogavalgud palju kiiremini ära. Organismil on olemas juba vajalikud antikehad ja rakud viiruse vastu võitlemiseks.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Teie esitatud infost saan aru, et vanaemale pakkus vaktsiini arvatavasti perearst, kes ei näe seega põhjust, miks vanaema ei peaks vaktsiini saama. Moderna vaktsiin on vanemas eas inimestele näidustatud ja vaktsineerima tullakse ka koju.
Kirjutate, et vanaema ei käi väljas ja tal pole palju kokkupuuteid teiste inimestega. Siiski on tal välismaailmaga kontakt hooldaja kaudu ja usun, et soovite ka ise temaga väga kohtuda. Ka need kokkupuuted on potentsiaalsed ohuallikad.

Ärevushäired on tõsine mure. Ehk aitaks rahulik läbiarutamine, mis on ühe või teise otsuse (vaktsineerida või mitte) tulemused pikema aja jooksul? Mida võib endaga kaasa tuua haiguse põdemine, mida vaktsineerimine? Teie vanaemal on pikk elukogemus ja arvatavasti on ta ise näinud, kuidas vaktsiinid on maailmas inimeste elu muutnud. Ka seda võib arutada. Pean vaktsineerimise puhul väga tähtsaks ka kõrvaltoimetest rääkimist ja nende pidamist tavapäraseks. Võib-olla on tarvis rääkida sellest mitu korda – ka see on normaalne. Lisaks soovitan seoses ärevusega külastada ka peaasi.ee lehte, kus ärevushäiretest ning nendega toimetulemisest (ning ärevushäirega inimeste toetamisest) on põhjalikult kirjutatud.

Marje Oona, peremeditsiini kaasprofessor: Vaktsineerimiskuur on oluline lõpuni viia, sest maksimaalne kaitse tekib kahe doosilise vaktsiini puhul pärast teist vaktsiinidoosi. Üldiselt on AstraZeneca vaktsiini (Vaxzevria) teise doosi järgselt kõrvaltoimeid vähem kui esimese doosi järgselt ning need on leebemad. AstraZeneca vaktsiiniga (Vaxzevria) vaktsineerimise järel on esinenud valdavalt alla 55-aastastel inimestel väga harvad ja eripärased trombotsüütide vähesusega tromboosijuhud, mille ravi on tavapärasest erinev.

Alla 60-aastastel inimestel on neid juhtusid esinenud sagedusega 1–2 juhtu iga 100 000 vaktsineeritu kohta. Kõik seni teadaolevad juhud on esinenud 1. vaktsiinidoosi järgselt. Ekspertide hinnang on, et kui selline reaktsioon esimese doosi järgselt ei tekkinud, siis on väga väike tõenäosus, et see teise doosi manustamise järgselt ka tekib.

AstraZeneca (Vaxzevria) vaktsiiniga vaktsineerimine ei suurenda ei eakatel ega noorematel patsientidel üldist trombiriski, sealhulgas ei suurenda vaktsineerimine alajäsemete süvaveenitromboosi riski, kopsuarteri trombemboolia riski ega arteriaalse tromboosi (infarkti, insuldi) riski.

Hetkel puuduvad andmed erinevate tootjate COVID-19 vaktsiinide kombineerimise ohutuse ja tõhususe kohta, seetõttu soovitatakse 2-doosilise vaktsineerimiskuuri puhul teine doos manustada sama COVID-19 vaktsiiniga. 

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Mõistan Teie frustratsiooni, sest uut infot ning teemasid, millega end kursis hoida, on viimase aasta jooksul tekkinud palju ning need kipuvad meie inforuumis üle erinevate kanalite laiali olema. Aga hea uudis on see, et kogu Teid huvitav teave on siiski olemas ja kõigile ligipääsetav.
Kui mul endal tekib küsimusi mõne vaktsiini kõrvaltoimete või koostise kohta, lähen Ravimiameti kodulehele ja saan abi lingi „Covid-19 vaktsiinid ja teised ravimid“ alt (ülal, vasakus nurgas). Seal on PDF-failidena vaktsiinide infolehed, mida jagatakse ka kõigile vaktsineerimisele tulnud inimestele. Samuti saab Ravimiameti lehelt infot selle kohta, mida tähendab tingimuslik müügiluba (ettevõte peab ka pärast müügiloa saamist esitama ravimi kohta uuringust kogutud andmeid – see on ainult tervitatav!), ning loetletud on kõik kõrvalnähud, millest inimesed ise on teada andnud. Paratamatus on see, et nagu kõigi ravimitega, käivad kõrvalnähud kaasas ka vaktsiinidega. Aga vaktsiini ei pea me manustama aastast aastasse ja päevast päeva – tänu sellele on vaktsiinid ühed kõige turvalisemad ravimid ning kui nendega kaasneb tõsisemaid kõrvaltoimeid, ilmnevad need kohe, mitte aastate pärast.
See, et meil on tõesti vähem grippi, näitab eelkõige, kui hästi toimivad senised piirangud viirushaiguste (näiteks ka kõhuviiruste) leviku tõkestamisel – vähem kokkupuuteid ning suurem tähelepanu hügieenile tähendab vähem haigestunuid. Gripp ja teised viirushaigused ei ole täiesti kadunud, viirust testivatesse laboritesse saadetakse endiselt gripidiagnoosiga inimeste proove, kuid neid on palju vähem kui varasematel aastatel. Lisaks meenutagem, et 2020. aasta sügisel tekkis paljudes kohtades lausa gripivaktsiini puudus, sest tavalisest suurem osa rahvastikust laskis end gripi vastu vaktsineerida, ning seegi on abiks olnud.
Süljeteste katsetatakse ja ellu on viidud ka katseprojekte koolilastega. Siin-seal maailmas on need testid juba kasutusel. Olen isegi pidanud andma ninaneelust koroonaproovi ning see pole eriti meeldiv elamus, kuid õnneks mitte nii ebameeldiv, kui ette olin kujutanud. Samas on see end tõestanud meetod ja selle tõhususes võib kindel olla. Tasapisi hakkavad meieni jõudma (või on juba kasutuses) kõik alternatiivsed proovi kogumise viisid, kuid pandeemia tingimustes on kindlasti esialgu mõistlik kasutada seda, mille töökindlus on teada.

Soovitan vaadata ka kodulehele „Kust sa tead?“, kus on esitatud nii üldisemat infot kui ka viiteid lehekülgedele, mis pakuvad usaldusväärset teavet viiruse ning vaktsiinide kohta. 

Toivo Maimets, rakubioloogia professor: Antikehad on vaid üks osa süsteemist, mis inimesele immuunsuse annab. Lisaks on rakuline immuunsus. Vaktsineerimise järel võib see olla sõltuvalt vaktsiinitüübist humoraalsest (antikehalisest) immuunsusest märksa suurem ja ilmselt ka pikaajalisem.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Kasutatavad vaktsiinid ei sisalda otseselt ogavalke. Need sisaldavad „juhendeid“, et süstitud kohas asuvad lihasrakud ise ogavalke toota saaksid. Need ogavalgud tükeldatakse juba lihasrakus ära ja „söödetakse“ väikeste osadena ette immuunrakkudele, kes omakorda õpivad nende abil ogavalkude vastu võitlema. Sellised reaktsioonid on enamasti lokaalsed, seega enamik ogavalkudest üldisesse vereringesse ei jõua. Ka ei ekspresseerita lihaskoes ACE2 retseptorit, seda toodetakse pigem kopsudes ja soolestikus, seega ei saa vaktsiini ogavalk seal otseselt oma kahju tekitada.
Mainin veel ära, et selles uuringus viidi ogavalke loomade kopsudesse, kuid kopsudesse vaktsiini ogavalgud küll laialdaselt jõuda ei tohiks. Kui vaktsineeritud inimestel tõepoolest peaksid ogavalgud hoogsalt süsteemis levima, siis tuleksid tõenäoliselt nende antigeenitestide tulemused positiivsed – ehkki ma ei ole kohanud tõendeid, et nad positiivseid tulemusi annaks.
Samuti pole kuskil kuulda olnud, et viimase nelja-viie kuu jooksul oleks laialdaselt kirjeldatud vaktsiini tagajärjel tekkinud veresoonkonnahäireid. Tuleb meeles pidada, et esimeste inimestena vaktsineeriti meie ühiskonna kõige nõrgemaid, neil oleks rasked kõrvaltoimed kindlasti kohe välja löönud. Nende immuunsüsteem on hapram, seega oleksid ogavalgud saanud ulatuslikumalt kahjustusi tekitada. Tuleks ka märkida, et selles uuringus kasutati pseudoviirust, mille pinnal ogavalgud olid. Ogavalk on tegelikult keerulise funktsiooniga valk, mis peab täitma erinevaid ülesandeid. Näiteks peab see ennast esmalt lahti pakkima, kui soovib end ACE2 retseptoriga siduda. Seda on lihtsam teha, kui valk on ankurdatud mingi viiruse pinnale (mida vaktsiinide ogavalgud ei ole). 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Covid-19 vastu vaktsineerimise järel võib esineda ajutisi kergeid kõrvaltoimeid (palavik, peavalu jms). Need on kõikide vaktsiinide puhul ootuspärased ja näitavad, et immuunsüsteem reageerib vaktsiinile. Võrreldes Covid-19 sümptomitega on kõrvaltoimed enamasti köömes.

On ka ehmatavaid näidustusi (näiteks tuimus näos), kuid need äärmiselt haruldased, mööduvad ühe-kahe päeva jooksul ega ole püsivad.  See on ka üks põhjusi, miks palutakse pärast vaktsineerimist jääda arstide lähedusse 15 minutiks – nii saab veenduda, et esmaseid ja kõige raskemaid kõrvaltoimeid ei esine. Kui need peaksid tekkima, saavad arstid kohe abistada. Praeguseks on maailmas süstitud üle 300 miljoni Covid-19 vaktsiini ning laiaulatuslikest ohtlikest kõrvaltoimetest pole kuskil teada antud.

Liis Blevins, bioinformaatika järeldoktor:  Ühe või mitme gripilaadse sümptomi esinemine (väsimus, peavalu, lihasvalu, palavikulisus jne) pärast vaktsineerimist näitab keha immuunvastust viirusele, mida tegelikult kehas ei ole. See ongi vaktsiinide võlu – nad võimaldavad haigust läbi põdeda (ja immuunmälu luua) valdavalt väga kergel viisil, ilma tegelikku viirust kohtamata.

Kui rääkida tuntud hingamisteede haigustest nagu gripp ja koroona, siis tekivadki haiguse sümptomid suuresti keha immuunvastusest viiruse vastu, mitte viiruse otseselt põhjustatud raku- ja koekahjustuse tagajärjel.

Immuunsusest rääkides võiks kasutada sõnade „nõrk“ ja „tugev“ asemel pigem sõna „adekvaatne“, sest ülereageeriv immuunsüsteem ei ole kindlasti soovitav. Just see ülereageeriv immuunsüsteem vastutab tõsise allergia tekke eest, milleks on ka harvaesinev ülitundlikkus vaktsiinide suhtes. Õnneks on võimalik seda ülereageerimist (anafülaktililist reaktsiooni) kiiresti leevendada sama hormoonisüstiga, millega ka leevendatakse näiteks pähkli- ja mesilaseallergia reaktsiooni (epinefriin ehk adrenaliin). 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Tavalistel inimestel on üldjuhul pärast vaktsineerimist keskmise raskusega sümptomid. Siiski on väike šanss, et organism pole seni mõne vaktsiinikomponendiga kokku puutunud ja tekitab reaktsiooni. See on ka põhjus, miks paluvad arstid pärast vaktsineerimist 15 minutiks inimestel kabineti lähedusse ootama jääda. Ägedad reaktsioonid on aga pigem väga harvad.

Marje Oona, peremeditsiini kaasprofessor: Viljatuseteemalistel juttudel puudub igasugune alus. Vastupidi – koroonaviirusvaktsiinide kliiniliste uuringusse võtmise üheks tingimuseks oli, et uuritaval poleks uuringu ajal plaani rasestuda, ehkki rasedaks jäämisi on olnud ka üksjagu. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Pfizeri ja Moderna puhul pidavat teise süsti järel reaktsioone rohkemgi olema. Arvatakse, et AstraZeneca sagedasemad reaktsioonid pärast esimest vaktsineerimist on põhjustatud adenoviirusest. Looduslikud adenoviirused põhjustavad üldjuhul kergeid külmetushaigusi. On võimalik, et meie immuunsüsteem tunneb AstraZeneca adenoviiruses ekslikult ära mõne varasema haigustekitaja ja asub vasturünnakule.

Ruth Kalda, perearst ja peremeditsiini professor: Euroopa Liidus ja Ühendkuningriigis oli 22.03.2021 seisuga AstraZenecaga vaktsineeritud Covid-19 vastu enam kui 25 miljonit inimest. Kokku oli selle ajaga registreeritud 88 erinevat tromboosijuhtumit, millest 18 olid lõppenud surmaga. Registreeritud oli selliseid tromboosijuhtumeid nagu aju venoosse siinuse tromboosi, seedetrakti venoosseid tromboose ja ka arteriaalseid tromboose. Enamik neist oli tekkinud alla 55-aastastel naistel. Praeguseks ei ole teada väga konkreetseid riskifaktoreid, aga on teada, et tegemist on väga haruldase ja spetsiifilise immuunreaktsiooniga vaktsiinile, mis tekib tavaliselt pärast esimest vaktsiinisüsti kuni kahe nädala jooksul.

Euroopa Ravimiameti ravimiohutuse riskihindamise komitee jõudis järeldusele, et ebatavalised verehüübed (trombid), millega kaasneb madal vereliistakute (trombotsüütide) arv, võib olla Astra Zeneca vaktsiini väga harva esinev kõrvaltoime, aga see on väga haruldane sündmus ja vaktsiini üldine kasu COVID-19 ennetamisel kaalub üles võimalike kõrvaltoimete riski. Eesti immuunoprofülaktika komisjon on soovitanud samuti jätkata üle 60-aastaste inimeste vaktsineerimist, kuna nende hulgas selliseid ebatavalisi tromboosijuhtumeid ei ole esinenud ning Astra Zeneca vaktsiin pakub turvalist kaitset Covid-19 haigestuise vastu.

Ruth Kalda, perearst ja peremeditsiini professor: Üksikuid juhtumeid on esinenud ja need on olnud lühiaegsed. Seda, kas sellel on seos vaktsineerimisega, on praegu keeruline öelda. Kui juhtumeid koguneb enam, saab ka seoseid paremini uurida. Uue vaktsiini puhul on tavaline, et kõrvaltoimetest teatatakse enam, sest inimesed on tähelepanelikumad. Kauem kasutusel olnud vaktsiinide kohta esitatakse kaebusi vaid raskete juhtumite puhul. Tsüklivälise verejooksu puhul võib esineda kõhuvalu, kuid see võib ka üksi olla AstaZeneca vaktsiini kõrvaltoimeks, mis möödub tavaliselt kiiresti.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Trombiohtu ei osata praegu ette ennustada, aga kuna selliseid üliharuldasi juhtumeid on AZ vaktsiiniga esinenud noortel naistel siiski pisut rohkem kui populatsioonis tavaliselt, siis hetkel ettevaatuse mõttes ja uute andmete laekumiseni, kasutatakse AZ vaktsiini üle 60-aastastel isikutel.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Sobib küll.

Ruth Kalda, perearst ja peremeditsiini professor: Kui kõrvaltoimed tekitavad küsimusi, võib alati pöörduda oma perearsti poole. Tema oskab öelda, mida konkreetsel juhul teha. Tavaliste kõrvaltoimete – palavik, süstekoha valu, peavalu, kõhuvalu, iiveldus – esinemisel tuleks võtta vajaduse korral sümptomeid leevendavaid ravimeid (paratsetamool, ibuprofeen, iiveldust vähendavad ravimid). Kui on aga midagi ebaharilikku, helistage kindlasti perearstikeskusesse või telefonil 1220.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Kui neli kuni 20 päeva peale vaktsineerimist tekib tugev peavalu, nägemishäired, jäsemete nõrkus või tundlikkuse häire, hingeldus, tugev rindkere valu või kõhuvalu või jäsemete turse ning verevalumid, siis tuleks kohe pöörduda arsti poole

Kadri Suija, peremeditsiini kaasprofessor: Kui tegemist on üldise enesetunde muutusega, näiteks on halb olla, esineb süstekoha punetus ja valu või turse, väsimustunne, peavalu, iiveldus või palavik, siis tuleks puhata, vajaduse korral võtta valuvaigistit ja jälgida enesetunnet. Kodused ravivõtted sobivad siin hästi. Kui enesetunne paari päevaga ei parane või palavik püsib väga kõrgena ning lisandub midagi muud, näiteks lööve, hingeldus või teadvusehäired, siis tuleks võtta ühendust oma perearstikeskusega või perearsti nõuandeliiniga.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Immuunsüsteemil eristatakse kahte osa: kaasasündinud immuunsus ja omandatud immuunsus. Kõrvaltoimeid, nagu palavik, nõrkus ja peavalu, põhjustab kaasasündinud immuunmehhanismide käivitumine. See reaktsioon on tavaliselt noortel inimestel tugevam. Immuunmälu ja pikaajalise kaitse tagab omandatud immuunvastus. Kõrvaltoimete puudumine ei tähenda immuunsüsteemi nõrkust.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Ungari ametlikul koroonaviiruse infolehel (koronavirus.gov.hu) nikli- ja kroomiallergiat ei mainita. Küll aga hoiatatakse vaktsineerimise eest, kui on olnud tugevaid allergilisi reaktsioone varasemate vaktsiinisüstide puhul.

Pfizeri vaktsiini infolehte vaadates on kindel, et selles ei ole niklit ega kroomi ja sama kehtib kahe teise vaktsiini kohta. Ehk on Ungaris mõni perearst ettevaatlik seepärast, et Pfizeri vaktsiin võib eriti tundlikel inimestel põhjustada allergiat ühe selles sisalduva fosfolipiidi tõttu (ALC-0159; osis, millest koosneb väike rasvapallike, kus mRNA sees). See fosfolipiid on pegüleeritud – kõlab koledalt, aga tähendab seda, et see on seotud PEG2000 molekuli külge, et rasvapallikest stabiliseerida ja immuunsüsteemi eest peita. PEG2000 võib äärmiselt harva põhjustada allergilist reaktsiooni. PEG-i leidub ka teistes ravimites, kosmeetikatoodetes ja mõnes toidus.

Moderna vaktsiin sisaldab samuti PEG2000, AstraZeneca vaktsiinis teadaolevaid allergeene pole. Ravimiameti kodulehe rubriigis „Covid-19 vaktsiinid ja teised ravimid“ on võimalik vaktsiinide koostisosadega tutvuda. Seal on PDF-failidena ära toodud kõigi vaktsiinide infolehed.

Krista Ress, allergoloog-immunoloog: Nikkel ja kroom põhjustavad kontaktallergiat, mis on hilist tüüpi reaktsioon. Vaktsiini puhul väga harva tekkivad anafülaktilised reaktsioonid põhinevad teistsugustel mehhanismidel. Nikli- ja kroomiallergia ei ole vaktsineerimise vastunäidustuseks. 

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Viirusi peetakse mitme autoimmuunhaiguse vallandajaks. Nad püsivad suhteliselt vaikselt peidus, nii et immuunsüsteem neist täielikult lahti ei saa, ja stimuleerivad immuunsüsteemi nii, et oma koed saavad kahjustada. Teine võimalus on see, et viirusel ja oma rakkudel on sarnaseid komponente. Sellist ristreageerimist, mida nimetatakse ka molekulaarseks mimikriks, tuleb ette, aga õnneks mitte väga sageli. Seetõttu on teoreetiliselt võimalik, et seda, mida põhjustab viirushaigus, võib tekitada ka vaktsiin.

Kuna koroonaviirus on väga nakkav ja vaktsineerimata inimesed põevad selle väga suure tõenäosusega siiski ühel hetkel läbi, tuleks mõelda, millised riskid on ühel või teisel juhul suuremad. Viirusel endal on palju rohkem komponente kui vaktsiinil, järelikult on tal palju enam võimalusi ristreaktsioone tekitada. Samuti põhjustab viirusnakkus paljude rakkude surma, mille käigus vabaneb oma organismi komponente. See võib immuunsüsteemi tähelepanu äratada ja vallandada autoimmuunse reaktsiooni. Seega on vaktsineerimise järel tunduvalt väiksem autoimmunhaiguse risk kui viirushaigust läbi põdedes.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Meditsiinieetika näeb ette, et iga uue ravimi ja vaktsiini puhul tuleb esmalt tõestada selle ohutust. Esmaseid kliinilisi vaktsiinikatseid tehakse alati tervete täiskasvanute peal, seepärast ei rutata ülejäänud inimrühmasid, sh rasedaid ja alaealisi, kohe vaktsineerima.

Uued vaktsiinid on näidanud ohutust ja tõhusust. Seepärast on juba alanud ka esimesed kliinilised katsed lapseootel naistega. Nende tulemuste saamine võtab veel aga aega. Kuna lapseootel emadel on natuke suurem risk põdeda koroonat raskelt, siis soovitakse seda vältida ja loodetakse, et uued vaktsiinid näitavad oma tõhusust ka lapseootel emade puhul.

Bioloogiliselt ei ole ühtegi põhjust, miks peaksid uued vaktsiinid rasestumisele või lootele halvasti mõjuma. Kindlasti tasub nendes küsimustes konsulteerida oma arstiga.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: On teada, et rinnapiim sisaldab märkimisväärsel hulgal antikehi, mis tagavad imikule teatava kaitse haigustekitajate vastu, kellega ema on pidevalt või hiljuti kokku puutunud.

Kui vaktsineerimine põhjustab imetavas emas antikehavastuse, peaks ka laps saama mingil määral kaitstud. Äsja ilmunud eelretsenseerimata artiklis on see leidnud kinnitust: nii nagu teiste ema organismis ringlevate antikehade puhul, kanduvad ka Covid-19-vastased antikehad vaktsineeritud emalt lapsele üle.

Triin Laisk, reproduktiivgeneetika ja genoomika teadur: Tõepoolest, järjest enam on tulnud teateid nii rasedate kui ka väikelaste raskema kuluga koroonainfektsioonist. Praegu ei ole veel piisavas mahus uuringuid, et hinnata usaldusväärselt vaktsineerimise ohutust imetavate emade või rinnalaste puhul. Sellele vaatamata ei ole põhjust arvata, et vaktsineerimine võiks neile kuidagi halvasti mõjuda. Nii WHO kui ka Ühendkuningriigi ja USA erialaorganisatsioonid soovitavad seetõttu vaktsineerida nii rasedaid kui ka imetavaid emasid.

Kui on huvi eelretsenseerimata artiklite vastu, leiab need Medrxivi portaalist pealkirjadega „SARS-CoV-2 antibodies detected in human breast milk post-vaccination“ ja „COVID-19 vaccine response in pregnant and lactating women: a cohort study“. Palun pidage enne lõpliku otsuse tegemist nõu ka oma (pere)arstiga, kes oskab hinnata muid võimalikke kaasuvaid haigusi ja seisundeid.

Kristiina Rull, TÜ sünnitusabi, günekoloogia ja geneetika kaasprofessor, naistearst: Lähtudes teadmisest, et rasedatel ei ole Covid-19 vaktsiinide toimet uuritud, on andmed nende tõhususe ja ohutuse kohta piiratud. Siiski ei ole USA-s ega Ühendkuningriigis, kus Covid-19 vaktsiine on manustatud kümnetele tuhandetele rasedatele, spetsiifilisi kõrvaltoimeid täheldatud. Praeguste andmete põhjal ei ole ilmnenud, et üks või teine vaktsiin oleks raseduse ajal tõhusam või ohtlikum. Soovitatav on kasutada mõlema doosi korral sama tüüpi vaktsiini ja mitte manustada Covid-19 vaktsiini koos teiste vaktsiinidega.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Ei ole mitte mingit bioloogilist alust arvata, et mRNA vaktsiinid mõjutavad meie geene või kahjustavad loodet/rasestumist.

RNA ei ole DNA ja suvalised RNA osad ei ühine juhuslikult meie DNAga, muidu oleks meie rakkude genoomid kasvõi erinevate juurviljade geene täis. RNA ei ole midagi uut ja müstilist, vaid täiesti tavaline osa meie keha toimimisest. Absoluutselt igas elusolendis on „looduslikku“ RNA-d. Keskeltläbi on inimkehas sama palju RNA-d kui DNA-d.

RNA on inimkehas ebastabiilne ja see lagundatakse suhteliselt kiiresti. Vaktsiinides kasutatakse küll modifitseeritud RNAd, kuid ka see pole meie kehale midagi uut. See lihtsalt pikendab vaktsiini RNA eluiga mõne päeva jagu. Kui RNA oleks püsiv, siis ei oleks meil ju mitut süsti vaja.

Vaktsiini süstitakse lihasesse, seega ei lähe see laialdaselt mööda keha ringi „ujuma“. Oma olemuselt on vaktsiinide lipiidkestad väga kleepuvad ja rakkudele isuäratavad, seega tõmmatakse nad esimesel võimalusel nende sisse. Märkimisväärset kogust vaktsiini munasarja ei tohiks jõuda. Munarakud on pigem n-ö magavad rakud. Neil on väga väike energiakulu ning ka nende DNA ja kromosoomid on tihedalt kokku pakitud. See vähendab võimalust, et RNA saaks rakku siseneda, sealt edasi rakutuuma jõuda ning siis veel liituda „lahtise“ DNA-ga. Bioloogias on küll olemas mehhanisme, kuidas RNA-d DNA-sse viia, kuid see on märksa keerulisem ja nõuab lisamehhanisme, mida vaktsiinides kindlasti pole.

Kui geeniteraapia oleks nii lihtne, ei oleks meil ju vaja geneetiliste haiguste ravimisega nii väga vaeva näha.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Selle poolt ega vastu ei ole tõendeid, sest neid on teaduskatsega väga keeruline koguda. Tõendusmaterjali saamiseks peab läbipõdenud inimesi laboris nakatama ja see on eetiliselt kindlasti väga hägune ala. Kui me koguksime neid andmeid läbipõdenutelt juhuslikkuse alusel, ei saaks sellest jälle midagi otseselt järeldada, sest muutujaid on liiga palju – kust nad viiruse said, kui suur on see viiruse kogus, millega nad kokku puutusid, millal see kontakt oli, kui kaua kontakt kestis, mis tüved seal olid, milline oli osaleja eelmine haigestumine, tema individuaalsed omadused, antikehade tase jne.

Seepärast eeldame, et haiguse läbi põdenud (või vaktsineeritud) inimesel on risk haigust edasi kanda. Bioloogia on üks lõputu protsess. Viiruse paljunemine ja levik meie kehas ei toimu silmapilguga, vaid ta peab end vaikselt üles ehitama.

Kui juba läbipõdenud/vaktsineeritud organismi satub viirus uuesti, võib see seal kiiresti paljunema hakata. Immuunsüsteeme ei pruugi kohe uut nakatumist märgata ega sellele vastata, eriti kui antikehade tase on juba vaikselt langema hakanud. Seega võib tekkida ajavahemik, mil nakatunu kehas toodetakse viirust ja ta võib seda isegi mingil madalal tasemel väljutada, kuid immuunsüsteem pole veel pidurit tõmmanud.

Selline haiguse edasikandmise risk oleks küll kordades väikesem kui esmakordsel haigel, kuid sellegipoolest peaksime pandeemia käigus lähtuma pigem bioloogiliselt konservatiivsematest arvamustest. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Vaktsiinis endas pole kindlasti midagi sellist, mis saaks põhjustada koroonasse haigestumist,. Vaktsiin sisaldab ainult väga konkreetseid viiruseosakesi, mitte tervet viirust. Pfizeri puhul on see ainult ogavalgu geen (u 14% viiruse genoomist), nakatumiseks on aga vaja kõiki kahtekümmet geeni (100% genoomi).

Eestis kasutusel olevates vaktsiinides ei kasutata tootmisprotsessis terveid viirusi (erinevalt Hiina vaktsiinidest), vaid selle osakesed toodetakse/kasvatatakse tehases eraldi. Seega on välistatud, et Pfizeri vaktsiin ise Covid-19 põhjustab. Saastumise vältimiseks säilitatakse vaktsiine väikestes kogustes (5–6 doosi) ja süstlaid hoitakse eraldi – seega on šanss, et materjalid ise kuidagi viirusega koos oleks, väike. Saastatuse puhul peaksid olema nakatunud ka ülejäänud 4–5 inimest, kes sama vaktsiinidoosi said. See aga hakkaks kindlasti perearstile silma.

Seega ei saa me kahjuks öelda, kust vaktsineeritud inimene selle haiguse sai. Viiruse peiteaeg on 2–12 päeva, seega ei ole välistatud, et inimesel oli viirusega kokkupuude koguni nädal enne esimese vaktsiinisüsti saamist või ka vaktsineerimise päeval.  See võis toimuda haiglas või muus kohas, kuhu inimene sattus (ühissõiduk, pood, lift, avalik WC ja muud avalikud kohad).

Kahjuks on viis päeva liiga lühike aeg, et vaktsiin annaks juba kaitse. Pfizeri kolmanda faasi katseandmed näitavad, et vaktsineeritute hulgas hakkas nakatumine märgatavalt vähenema alles 12 päeva pärast esimest süsti. Maksimaalne kaitse tekib alles nädal pärast teist doosi.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Uued tüved põhjustavad rohkem haigestumisi, mis omakorda põhjustab rohkem haiglajuhte, mis omakorda lõpevad rohkemate surmadega. 

Uku Haljasorg, molekulaarbioloogia teadur: Tervishoiutöötajatel, kes teevad ebainimlikult pikki vahetusi, on tõesti kirjeldatud erinevaid maski kandmisega kaasnevaid hädasid: akne, naha koorumine, peapööritus jm. Seda on esinenud küll pigem N95-tähistusega maskide puhul. Peame arvestama, et tegemist on erakordsetes tingimustes töötavate erakordsete inimestega. Tavaelus tavalise meditsiinilise maskiga ringikäimisel ei ole teadaolevalt kõrvalnähte peale inimese isikliku vaimse ja füüsilise ebamugavustunde. Sellest võib muidugi välja kasvada ärevus ja vastumeelsus, mis hakkavad omakorda ebamugavustunnet võimendama.

Õues jalutades ei ole vaja maski kanda. Kui mask tagab selle kandjale turvatunde, siis loomulikult ¬– enese mugavus on äärmiselt oluline. Kuid väljas on nakkuse saamise tõenäosus väga väike, kui just sihilikult midagi terve mõistuse vastast ei tee. Ise kannan siseruumides maski, kuid niipea, kui värske õhu kätte saan, võtan selle eest ära. 

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogi teadur: Jah. Vaktsineeritud inimene saab olla viirusekandja. See on ka põhjus, miks tingimata peab täitma ühiskondlikult kehtestatud reegleid ka pärast vaktsiini saamist. Kõik kolm vaktsiini hoiavad ära raske haiguse tekke. Viimased teadustulemused viitavad, et lühidalt pärast vaktsineerimist viirusega kokku puutunud inimeste puhul leidub viirusosakesi nende limaskestadel kordades vähem kui keskmisel vaktsineerimata inimesel. Seetõttu võib loota, et vaktsineeritud inimese puhul on haiguse edasikandmine siiski vähetõenäoline.

Asümptomaatiliste inimeste kohta puuduvad veel andmed. Viirus võib nakatunud või vaktsineeritud inimese limaskestadel jõuda enne paljuneda, kui immuunsüsteem tööle hakkab. Vaktsineeritud ja varem põdenud inimeste immuunsüsteem suudab selle aga kõrvaldada enne, kui viiruse tagajärjel tekivad haigusnähud. Samal ajal võib see inimene olla siiski nakkusohtlik. Seetõttu ongi oluline, et vaktsineeritud saaks võimalikult suur hulk inimesi.

Korduvnakatumine on seni pigem haruldane, kuid seda esineb. Hiljutises tervishoiutöötajaid hõlmavas uuringus leiti, et u 0,5% neist said viiruse ka teist korda. Siin peab aga meeles pidama, et need inimesed töötavad keskkonnas, kus viirusekandjaid esinebki väga palju. Tavapopulatsiooni kohta ei oska praegu veel midagi öelda. 

Ruth Kalda, perearst ja peremeditsiini professor: Vaktsineeritud ema võib tööl käia. Aga tarvitusele peab võtma kõik ettevaatusabinõud, et kaitsta teisi, kes pole veel vaktsineeritud: kandma maski, hoidma ohutut vahemaad, pesema käsi.

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Sellele on raske anda ühest vastust, sest põhjuseid võib olla mitu. Soovitaksin lugeda EPL/Delfi lehel avaldatud asjalikku kirjutist „FAKTIKONTROLL Koroonaviirus ei pruugi nakatada kõiki kodusviibijaid, selle töö teevad ära superlevitajad“, kus perearst Piret Rospult nimetab põhjuseid, miks ei pruugi koos elavad inimesed üksteist nakatada.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: See on pigem teadusfilosoofiline küsimus, mille üle on pikemat aega arutatud ja millele kindlasti ei saa ühest vastust anda. Kõik taandub tegelikult veel vanema ja fundamentaalsema küsimuseni: kuidas me üldse defineerime elu?

Kõik vist nõustuvad, et üks organism peab olema paljunemisvõimeline ja järglane peaks pärandama oma vanemalt saadud geneetilise järjestuse. Edasi on aga üks paras segadus. Mõned ütlevad, et elu on juba see, kui jupike RNA-d või DNA-d on võimeline end kopeerima. Teised on aga palju nõudlikumad ning nõuavad organismilt keerukamaid biokeemilisi protsesse, näiteks ainevahetust ja iseseisvat paljunemisvõimet. Need kaks aspekti on viirustel aga üldjuhul puudu. Enamasti kasutame viiruste puhul siiski elusa organismiga seotud termineid („elutsükkel“, „surmatud“ jms). Ju me siis peame neid piisavalt elavaks …

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Ei, viirus ei ole suuremaks kasvanud, küll aga on kasvanud meie teadmised nii sellest, kuidas ta levib, kui ka maskide kaitsevõimest. Viirus levib eelkõige süljepiiskades, mille kinnipidamisel on maskid abiks. Infot eri maskide kaitsevõime kohta on hea vaadata maskitabelist. Need tulemused on saadud professor Heikki Junnineni laboris.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: See sõltub kindlasti testist, kuid aasta jooksul on nad palju paremaks läinud. Antigeenide kiirtestidel märgitakse tavaliselt ära tundlikkus (sensitivity) ja spetsiifilisus (specificity). Tundlikkus näitab, kui palju see test antigeenidega inimesi keskmiselt tuvastab. Kui test on 97% tundlikkusega, leiab see 33 inimese hulgast 32 haiget üles, kuid märgib ühe haigestunu ka libaterveks. Spetsiifilisus näitab, kui palju ta suudab keskmiselt tuvastada antigeenideta inimesi. Kui spetsiifilisus on 99%, leiab test iga 100 antigeenideta inimese kohta ühe libanakatunu.  

Need näitajad on küll kenad, aga siin on üks suur AGA. Need kehtivad ainult juhul, kui viiruse tase on organismis kõrge. Kui antigeene on vähe (enne sümptomite teket või vahetult pärast haigust), kipuvad testid viperdama.    

Ajakirjast Nature saab vaadata graafikut viiruse taseme ja kiirtestide täpsuse kohta.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Ülikoolisiseselt ei ole ühist seisukohta kiirtestide suhtes võetud. Siiski kostab aruteludest, et tegemist on täpselt sellise investeeringuga, kuhu peaks praegu riigi raha suunama. Nende testide kõige parem külg on see, et saame võrratult lühikese ajaga tuvastada inimesed, kes on just nüüd ja praegu kõige nakkusohtlikumad.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Selle kohta ei saa kahjuks kindlat vastust anda, sest immuunkaitse sõltub paljudest faktoritest. Kui näiteks inimesel on juba madalal tasemel antikehad ja ta puutub kokku suure hulga viirusega, võib ta ikka haigestuda.
Kirjeldan lühidalt mõningaid tegureid, mis võivad immuunsust mõjutada.

- Kas kehas on neutraliseerivad antikehad olemas?
- Kas kehas on rakuline immuunsus olemas?
- Kui suur viirusekogus sattus kehasse?
- Millise tüvega kontakt oli?
- Kas see oli pikaajaline kontakt?
- Millisel moel toimus kokkupuude viirusega (suu, nina, silmad?)
- Kas inimesel on mõni geneetiline, keskkondlik või tervislik eelsoodumus nakatumiseks?

Nagu näha, saab lihtsa küsimuse väga keeruliseks ajada, mistõttu on ka raske kindlat näitajat öelda. See on ka põhjus, miks palutakse ka vaktsineeritutel veel maske kanda ja muudest reeglitest kinni pidada.

Kindel on üks – mida kõrgem on antikehade tase, seda parem. Seda näitaks ka hiljutine Ameerika arstide ühenduse ajakirjas (Journal of the American Medical Association, JAMA) avaldatud uuring, mis tugines 3,2 miljoni inimese andmetele. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Karjaimmuunsust arvutatakse üldjuhul nakkuskordaja R alusel (kui mitut inimest nakatab üks haigestunu). Kui R on madal, võib ka vaktsineeritute protsent madal olla. Koroona puhul peaks kriitiline mass olema hinnanguliselt 70% ühiskonnast. Kui tulevad karmimad tüved, mis nakatavad kiiremini (Briti tüvi) või mis suudavad ka vaktsineerituid nakatada (Brasiilia tüvi), siis see protsent tõuseb. Leetrite puhul on R umbes 15, seega on leetrite karjaimmuunsuseks vaja 95% vaktsineerituid.

Kuna lapsi niipea ei vaktsineerita, jääb karjaimmuunsuse saavutamisel põhirõhk vastutustundlikele täiskasvanutele.

Aro Velmet, meditsiiniajaloolane, ühiskonnateaduste instituudi teadur: Üldiselt on Eesti meetmetega võrreldavad abinõud pannud nakkuskordaja teistes Euroopa riikides langema. Ka viimase kuu aja jooksul Eestis rakendatud meetmed on andnud ootuspärase tulemuse – nakatumiskordaja on langenud. Ometi tuleb silmas pidada, et kõik riigid on oma eripäradega ja seetõttu on raske ennustada täpselt, kui palju üks või teine piirang nakatumiskordajat alandab. Inimeste tööharjumused on erinevad, kultuuriline kontekst erineb jne. Aga üldiselt me teame päris hästi, mis on need tingimused, mis vähendavad nakatumist – vähem kontakte, vähem siseruumides viibimist, vähem suuri kogunemisi, vähem õhku hingatud piisakesi. Praegused meetmed aitavad kõike seda saavutada. 

Aro Velmet, meditsiiniajaloolane, ühiskonnateaduste instituudi teadur: Ei, seda on raske väita. On tõsi, et nakatumine 100 000 elaniku kohta on suurim peamiselt venekeelsetes rajoonides-linnades: Lasnamäel, Maardus, Ida-Virumaal. Üks asi on aga nentida, et vene keelt kõnelevad eestimaalased kannatavad rohkem koroona käes, kuid öelda, et neist algab probleem, on hoopis midagi muud.
Nagu näitas hiljutine Jevgeni Ossinovski tellitud Norstati uuring, on venekeelse elanikkonna hulgas vähem inimesi, kellel on võimalik kaugtööd teha, neil on vähem isiklikke sõiduvahendeid ja keerulisem haiguslehe võtmisega seotud sissetuleku vähenemisega toime tulla. Sarnaseid trende võib näha ka Riigikantselei tellitud uuringutes. Ida-Virumaal suurendab töö iseloom (kaevandused jne) koroonariski ja lisaks teame, et seal on pikka aega olnud õhusaaste tõttu rohkem kroonilisi hingamisteede haigusi, mis ilmselt suurendab ka koroona raskemalt läbipõdemise riski.

Muidugi on võimalik, et eri meediaruumid mõjutavad suhtumist meetmetesse ja vaktsineerimisse, aga sel juhul tulekski probleemi algena näha tegemata tööd ühtse meediaruumi tekitamisel, mitte inimesi endid. Anette Parksepa artiklis kasutatud termin süsteemne ebavõrdsus kirjeldab tegelikult olukorda päris hästi. 

Aro Velmet, meditsiiniajaloolane, ühiskonnateaduste instituudi teadur: Sellele küsimusele on keeruline suure kindlusega vastata, sest väga palju oleneb sellest, mida me loeme koroonameetmete kasuks ja mida kahjuks ning ka sellest, missugust ajavahemikku me vaatame. Kuidas võrrelda majanduslikku kahju ning kaotatud inimelusid, Covidi tõttu tekkinud kroonilisi tervisekahjusid ja pandeemiaga kaasnevat üldist psüühilist traumat? See kõik on väga keeruline ja siin on ühiskonnateadlastel ka erinevaid lähenemisviise.

Üht-teist on siiski võimalik järeldada. 1918. aasta gripipandeemiat uurinud majandusteadlased väidavad veel eelretsenseerimisel olevas artiklis, et majandussurutist tekitab eeskätt pandeemia, mitte selle vastu võetud meetmed, sest inimesed vähendavad oma tarbimist ja istuvad kodus ka ilma meetmeteta (mille puudumine aga võib pikendada nakkuspuhangu kestvust). Samale järeldusele on jõutud ka praeguse pandeemia ajal, mille puhul rõhutatakse, et majandussurutise vältimiseks on kõigepealt vaja vähendada ohtu rahvatervishoiule. Seda kinnitavad nii USA-le kui ka ülemaailmsele võrdlusele keskenduvad uuringud. 

Kenn Konstabel, isiksuse- ja tervisepsühholoogia kaasprofessor: Küllap on igal uskujal omad põhjused. Üks tegur on kindlasti see, et kahtlemine on teaduse olemuslik osa, kuid igapäevaelus jääme uskuma eelkõige juttu, mida esitatakse enesekindlalt, sest see tundub õigem. Teadlase kahtlemine mõjub märgina, et ju ta siis ise ka ei tea täpselt, millest ta räägib.

Vandenõuteooriaid on raske kontrollida või ümber lükata. Näiteks levib vandenõuteooria, et vaktsiini asemel süstitakse inimestele mürki. Me teame, et enamik süsti saanutest jääb ju ellu, aga alati on võimalus mõelda välja vastuväiteid, näiteks et vaktsineerijad on kavalad ja kasutavad aeglase toimega mürki, mis hakkab tööle alles 5G-kiirguse peale. Aga kuidas selline massiivne vandenõu peaks toimima? Vaja oleks miljoneid inimesi, kes oleksid jäägitult truud eesmärgile, millest neil endal midagi võita ei ole. Vandenõu osalised peaksid olema näiteks ajakirjanikud, vaktsiinide väljatöötajad üksteisega konkureerivatest firmadest, arstid, bioloogid, keemikud, epidemioloogid, omavalitsusjuhid, matusebüroode töötajad jne, sest infot, mida tuleks hoolikalt varjata, on päris palju. Kui nii mõelda, siis ei tundu sellise vandenõu organiseerimine ja saladuses hoidmine päris usutav. 

Aro Velmet, meditsiiniajaloolane, ühiskonnateaduste instituudi teadur: Teie nimetatud põhjusel on Eesti huvides kindlasti vaktsineerida võimalikult kiiresti kogu maailm. Parim viis seda teha on rahvusvaheliste ühenduste ja organisatsioonide – Euroopa Liidu, Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), Maailma Tervisorganisatsiooni (WHO) – jne kaudu. Et varustada maailma vaktsiinidega, on loodud WHO, UNICEF-i jt organisatsioonide koostööl toimiv mehhanism Covax, mis peaks aasta lõpuks toimetama kätte veidi üle kahe miljardi doosi vaktsiine. Arvestades, et kõik vaktsiinid peale Johnson & Johnsoni oma nõuavad kahte doosi ja et maailmas on üle seitsme miljardi inimese, on seda kaugelt liiga vähe.

Dooside arvu suurendamiseks on välja pakutud eri meetmeid. Esiteks võiksid vaktsiinilepingutega kaetud piirkonnad ja riigid (EL, USA, Kanada, Ühendkuningriik) saata üleliigsed doosid kiiresti piirkondadesse, kus neist on puudus. Näiteks USA-s on laos kümneid miljoneid AstraZeneca doose, mida nad ei saa praegu kasutada, sest seda vaktsiini pole sealne reguleeriv asutus heaks kiitnud. Teiseks on kutsutud üles lõdvendama või peatama vaktsiinide patendinõudeid, et suurendada tootmisvõimekust. WHO on selleks isegi seadnud üles oma platvormi Covid-19 vastu võitlemise tehnoloogia ja toodete jagamiseks (COVID-19 Technology Access Pool, CTAP), aga ükski vaktsiinitootja pole sellega liitunud.

Pikemas plaanis on oluline töötada välja vaktsiine, mida oleks lihtne manustada ka halva taristuga piirkondades. Nt Pfizeri ja Moderna vaktsiinid nõuavad säilitamist ülikülmas, mida paljudes maailma piirkondades pole lihtsalt võimalik teha. Jansseni-tüüpi vaktsiinid on selles mõttes paljutõotavad, et vaja on ainult ühte süsti, neid on hea säilitada ja nad pole ka väga kallid.

Eesti saaks kõiki neid algatusi rahvusvahelistes foorumites toetada –oleme Euroopa Liidu, WHO ja WTO liikmed.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Eelmise kümnendi alguses möllas praeguse koroonaviiruse vanem sugulane MERS, mille levik ei saavutanud pandeemia mõõtmeid just seeõttu, et asümptomaatilisi haigeid peaaegu ei olnud. Suremus oli 35% ja viirus ei jõudnud lihtsalt esimestest kolletest kuigi kaugele, sest seda oli võimalik hõlpsalt tuvastada. Praegune SARS-Cov-2 levib aga üliedukalt ka ilma sümptomiteta inimeste kaudu ja jõudis sedasi kiirelt maailma. Sümptomiteta inimesed ei pea end haigeks ja liiguvad vabalt ringi. Erinevatel hinnangutel on umbes pool nakatumisjuhtumitest saanud alguse just sellistest inimestest.
Miks on Covid-19 ohtlik? Eestis oli 6. aprilli seisuga 110 000registreeritud Covid-19 juhtu ja üle 900 surma. Sellised näitajad on meil olukorras, kus riik on vahelduva eduga (osaliselt) kinni ja jälle lahti. Seega on suremus gripisurmadega võrreldes palju kordi suurem. Isegi kui meil oleks tavaline piiranguteta gripiaasta, oleks Covid-19 juhtude ja surmade arv pea suurusjärgu võrra veel suurem.
Covid-19 läbipõdemisel esineb paljudel inimestel tüsistusi. Mõnel juhul kestavad need nädalaid, aga on ka inimesi, kes kaotavad töövõime osaliselt või täielikult mitmeks kuuks. Tavalisemad kauakestvad tüsistused on pea- ja lihasvalu, väsimus, depressioon, hingamisraskused, eri organite (neerud, maks, süda) talitlusvõime vähenemine ja pidev palavik.

Piirangute põhjendatust saab vaadata mitmest küljest. Kas hinnata ainult majanduslikku aspekti? Sel juhul lööme arvud Excelisse ja kõik on lihtne. Aga kuidas hinnata piirangute ja tegelikult kogu pandeemia mõju inimeste (kes ju seda majandust jalul hoiavad) vaimsele tervisele? Siin läheb olukord juba märksa raskemaks ja minul on sellele raske vastust leida. 

Ruth Kalda, peremeditsiini professor: Haiguse läbipõdenuks tunnistatakse teid siis, kui haiguse algusest (kas sümptomite tekke algusest) on möödas kümme päeva ja teil ei esine enam palavikku ega ägeda haiguse tunnuseid. Haiguse läbipõdemise ja terveks tunnistamise märge on olemas digiloos juhul, kui olete pöördunud perearsti või pereõe poole. Seda saab ka digiloost välja trükkida.

Juhul kui PCR test osutub jätkuvalt positiivseks võib olla tegemist vale-positiivse tulemusega, sest PCR test on väga tundlik viiruse osakeste suhtes. Sel juhul võib abi olla ka antikehade testi tulemustest, mida saate ise teha Synlabis või ka näiteks lennujaamas tehtud antigeeni kiirtestist. Juhul, kui teid vastu võttev riik neid aktsepteerib. Tasub alati eelnevalt uurida, milliste testide tulemusi riik näha soovib.

Ruth Kalda, peremeditsiini professor: Tõepoolest näeb praegune korraldus ette, et kui läbipõdenud inimesed vaktsineerivad end kuue kuu jooksul peale haigestumist, siis nad loetakse vaktsineerituks ja kuur lõpule viiduks juba peale ühte doosi. On teada, et ka peale üht doosi on vaktsineerimine neile piisava kaitsega uue haigestumise suhtes. Nende inimeste tervisekaarti tehakse märge, et vaktsiinikuur on lõpetatud ning see jõuab ka immuniseerimispassi. Vaktsineeritust saab tõendada digilugu.ee portaalist väljatrükitud immuniseerimispassiga. Kui selline pass on olemas, ei peaks mingeid probleeme ette tulema. 

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Kindlasti. Minu silmis muudab töötava RNA-vaktsiini tootmine kogu senist pilti. Me ei pruugi selle mõju lähiaastatel näha, aga sellel on palju potentsiaali ka muude haiguste vaktsiinina ja ravimina (kasvõi vähi vastu). Selle kohta saab lisateavet Tervisegeeniusest.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: HIV-il on hämmastavalt kiire võime muteeruda. Ta suudab seda teha mitu korda kiiremini kui praegune koroonaviirus.

Kui me praegu räägime SARS-CoV-2 puhul üksikutest tüvedest, siis HIV-i puhul esineb üle 60 suure perekonna, kus leidub veel alatüvesid. Üldjuhul muteerub HIV niivõrd kiiresti, et süvitsi uurides suudame ühes krooniliselt haiges patsiendis hulgaliselt eri mutatsioonidega viirusi leida. See kiirus annab talle ka võimaluse ravimite ja vaktsiinide eest ära põgeneda.

Marje Oona, peremeditsiini kaasprofessor: HIV on krooniline viirusnakkus, mis püsib organismis seepärast, et piltlikult öeldes suudab ta ennast väga hästi immuunsüsteemi (sh vaktsiini kujundatud immuunsuse) eest ära peita. Covid-19 on äge viirusnakkus, mille kaitseks piisab ogavalgu vastu kujundatud immuunsusest. Seetõttu on Covid-19 vaktsiinist palju abi.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Kindlasti on gripi puhul soovituslik vaktsineerimisega oodata, kuni ollakse tervenenud. Vaktsiinide sagedasemaid kõrvaltoimeid on loidus, väsimus ja palavik. Need käivad peale gripi kaasas ka paljude teiste nakkushaigustega. Seega võib tekkida olukord, kus ei Teie ega arst ei suuda vahet teha, mis põhjusel Teie tervislik olukord muutunud on. See omakorda võib raskendada arstil raviotsuse tegemist.

Lokaalsete bakteriaalsete põletike puhul oskab perearst Teile kindlasti nõu anda.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Koroonavaktsiinidel on väga vähe vastunäidustusi. Kuna tegemist ei ole elusvaktsiinidega, siis sobivad nad ka immuunpuudulikkusega patsientidele. Mõne immuunsüsteemi mõjutava ravimi võtmist ajastatakse vaktsiiniga sobivalt, et selle toime oleks võimalikult hea. Varasemalt esinenud trombid ja ravi vere vedeldajatetega ei ole vastunäidustusteks. 

Ruth Kalda, perearst ja peremeditsiini professor: Praeguste teadmiste valguses ei ole soovitatav AstraZeneca vaktsiini kasutada alla 60-aastastel  inimestel. Tegemist on ühe haruldase, trombe tekitava sündroomiga, mida on esinenud just noortel inimestel, kuigi tõesti väga harva. Kuni täpsema info selgimiseni peatati Eestis AstraZeneca vaktsiini kasutamine alla 60-aastastel. Kuna Astra Zeneca vaktsiin on ohutu üle 60-aastastel, siis nende vaktsineerimist AZ vaktsiiniga jätkatakse. Riskigruppi kuuluvate, alla 60-aastaste inimeste vaktsineerimiseks kasutatakse praegu teisi vaktsiine: Pfizeri vaktsiini ning Modernat. Kui järjekord jõuab noorteni, siis kindlasti lähtutakse selle hetke parimast teadmisest ja vaktsineerimise soovitustest. 

Matti Maimets, Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor: Kõiki erirühmi ei jõuta uurida, ent seni ei ole alust arvata, et vaktsiin mõjuks neile halvasti.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Praegu ei ole teada, et ükski vaktsiin põhjustaks autoimmuunhaigusi (sh reumatoidartriiti) põdevatel inimestel kõrvaltoimeid. Kui Teie haiguse kontrolli all hoidmine nõuab immuunsupressantide kasutamist, võib juhtuda, et vaktsiini toime on nõrgem, kuid peaks tagama siiski mõningase kaitse. Praegu arutletakse ka selle üle, kas peaks immuunsupressante saavatele inimestel tegema kolmanda süsti, kuid kokkulepet veel ei ole.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Praegu ei ole teada, et ükski vaktsiin oleks autoimmuunhaigusi põdevatel inimestel vastunäidustatud. Kui Teie haiguse kontrolli all hoidmiseks on vaja kasutada immuunsupressante, on oht, et vaktsiin ei ole nii tõhus, kui ta olla võiks. Raske haiguse eest peaks vaktsineerimine sellegipoolest kaitsma.

Maria Mikkal, allergoloogia-immunoloogia eriala arst-resident: See jutt on osaliselt õige. Autoimmuunhaiguste puhul tekib tõepoolest olukord, kus immuunsüsteem hakkab rakke hävitama. Kuid hävitamise eesmärk on kindlad rakud, mitte kõik keha rakud. Mõne haiguse ja raviviisi puhul vajavad patsiendid lisadoosi vaktsiini, kuid see on nii pigem seetõttu, et enda immuunsüsteem ei tooda (haiguse või ravi tõttu) pärast tavapärase dooside arvu manustamist piisaval tasemel antikehasid.

Teie küsimust koroonavaktsiini kohta on raske kommenteerida, sest ei ole teada, mis ravi ja haigusega tegemist on. Aga pigem nõustuks perearsti arvamusega. Perearstidele on antud väga konkreetsed ja asjalikud juhised, keda tohib vaktsineerida ja keda mitte. Kui Teil on autoimmuunhaigus, siis olete kindlasti riskirühmas, st risk põdeda Covid-19 raskekujuliselt on suurem kui tervel inimesel. Võite küsida ka erialaarsti käest, kes ravib seda konkreetset haigust. Temal on kõige sügavamad ja täpsemad teadmised oma erialaga seotud haiguste ja koroonavaktsiini kohta.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Valepositiivne tulemus on juhtum, kus proovis ei ole tegelikult viiruse geneetilist materjali, aga mingil tehnilisel põhjusel saadakse ikkagi selle kohta positiivne signaal. Oma varasemast teaduslabori kogemusest võin öelda, et valepositiivsed PCR tulemused tekivad ainult inimlike eksimuste tõttu: kas on proov kuidagi saastunud või on testi käigus kasutatavad materjalid kuidagi viirusega kokku puutunud. Ka testivõrja võib olla ise viirusega kokku puutunud ja see rikub tulemuse ära.

Selliste olukordade vältimiseks tehakse absoluutselt iga PCR-testiga paralleelselt kontrollproovid – näiteks tühi proov, kus on kõik PCR-iks vajalikud komponendid olemas, aga pole lisatud inimeselt võetud proovi, vaid selle asemel on lihtsalt vesi. Kui sellisest proovist tuleb positiivne signaal, siis viitab see mingisugusele saastusele laboris ja kõike tuleb uuesti alustada. Seda võib võrrelda kopsuröntgeniga, mis tehakse ilma patsiendita. Kui pildil on ikka mingi hägu, on järelikult probleem masinas/keskkonnas.

Diagnostilistes laborites teeb auditeid riik, kes kontrollib nõuetele vastavust. Minu andmetel pole Eestis valepositiivsusega laialdasi probleeme olnud, sest need selguvad kontrollproovidega alati kiiresti. On teada, et PCR-test võib anda positiivse tulemuse kuni 90 päeva jooksul pärast terveks saamist. Nimelt võib viirusest jääda kehasse jääke, mis tulevad PCRiga välja. Seega on täiesti võimalik, et inimene on tegelikult haiguse juba vaikselt või asümptomaatiliselt läbi põdenud, kuid ta pannakse ikka kümneks päevaks karantiini. Kui palju selliseid juhtumeid tekib, ei oska ma öelda. Üldiselt saadetakse inimesed PCR-testi tegema ju ikkagi siis, kui neil on sümptomid.

Kordustesti soovijatel soovitaksin ma teha antigeenide ja antikehade testi, sest PCRiga enam targemaks tõenäoliselt ei saa. Nende kahe teise meetodiga saab viiruse olemasolu kaudselt tuvastada, kuid need ei sõltu otseselt viiruse RNA-st. Pealegi saaks siis teada ka oma antikehade taseme nakatumise hetkel ja seejärel on huvitav selle taseme langust aja jooksul järgida. 

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Tavalist PCR-testi tehes ei saa teada, mis sorti viirustüvega tegu on. Viirusetüve teadasaamiseks peab määrama viiruse genoomi nukleotiidse järjestuse ehk selle sekveneerima. Eestis on SARS-CoV-2 täisgenoomide järjestamiseks ja analüüsimiseks algatatud teadusprojekt KoroGeno-EST. Selle käigus sekveneeritakse positiivseid proove, mis pärinevad Synlabi ja Terviseameti laboritest, kuid seda on võimalik teha vaid üsna väikse hulga proovidega.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Mõte väheminvasiivsete testide arendamisest on olemas olnud juba testimisvajaduse algusest peale. Süljetestide vallas tehakse palju arendustööd ja vaikselt tuleb neid ka juba turule. Loodetavasti on varsti võimalik teha süljest ka antigeeni kiirtesti, mis vähendaks märgatavalt survet testimispunktidele. Praegune laialdasemalt kasutatav ninaneelutest on ülemiste hingamisteede nakkuste tuvastamiseks juba teada ja tunnustatud meetod.
Igasuguse diagnostilise testi turule toomiseks on vaja, et see test oleks:

a) piisavalt spetsiifiline uuritava patogeeni suhtes,
b) sobiliku tundlikkusega viiruse määramiseks.

Selliste testide väljatöötamine ei sünni aga üleöö. Kui ostate praegu kiirtesti, siis kindlasti veenduge, et test oleks valideeritud mõnes sõltumatus laboris. Näiteks Saligen, mida praegu reklaamitakse, ei ole selliseid teste läbinud ning on reaalses elus suhteliselt kahtlase väärtusega toode.

Tean, et Iisraelis Weizmanni Instituudis (ja mujalgi) on uuritud võimalust, kuidas viirust või SARS-Cov-2-spetsiifilisi viirusnakkuse tunnuseid määrata ka hingeõhu kondensaadist. Tulemused on kohati lootustandvad, kuid jällegi võtab töökindla testi arendamine aega.

Ise olen ninaneeluproovi andnud neljal korral. Kuigi ebameeldivustunne on lühiajaline, meeldiks ka mulle pigem topsi sülitada kui lasta oma hingamisteid vatitikuga surkida. 

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Isadustesti tegemiseks on tarvis analüüsida inimese (isa) enda DNA-d ja seda eraldatakse põserakkudest, kust neid on kerge kätte saada (nagu kirjeldasite). Viirusetesti puhul on teada, et ninast võetud proov sisaldab nakkuse puhul kindlasti viiruseosakesi – see on teiste viiruste puhul juba läbiproovitud meetod.

Samuti ei pea kartma ninast võetud proovi puhul, et saab kahjustada vere-aju barjäär, mis kaitseb aju. Selle kahjustuse tekkimiseks peaks toimuma füüsiline kokkupuude ajuga, kuid õnneks on ninaõõne ja aju vahel luu.

On välja arendatud ka süljest proovi võtmise meetod(id), kuid kui viimati kontrollisin, oli vähemalt üks neist veel selline, mis andis vähem tulemusi kui ninaproov. Ka Eestis on süljeproovidest viiruse tuvastamiseks läbi viidud katseid ning saadud positiivsed tulemused – haigussümptomitega inimestel suudeti viirus tuvastada ka süljeproovist. Synlabis on veebruarikuust võimalik kuni 18-aastastel lastel anda analüüsimiseks materjali ka kurguloputusvedeliku näol. 

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: PCR-testiga tuvastatakse koroonaviiruse pärilikkusainet ja proov selleks võetakse ninaneelust. Vaktsiin sisaldab aga vaid üht osa viiruse pinnal olevast valgust (erineva molekuli kujul) ja see süstitakse lihasesse, kus selle korjavad üles immuunrakud. Selle tulemusena immuunsüsteem aktiveeritakse, et võõrast sissetungijat kehast kõrvaldada. Seega ei saa vaktsineerimine mingil moel PCR-testi tulemust mõjutada.

Ruth Kalda, perearst ja peremeditsiini professor: Koroona on hetkel tõepoolest välja tõrjunud nii gripi kui ka teised ülemiste hingamisteede viirusinfektsioonid. Perearstide sõnutsi on esinenud üksikuid juhtumeid, kus gripp esines koos koroonaviirusega, aga rutiinselt iga perearst kõikidel patsientidel kahe viiruse olemasolu korraga ei uuri.
Eestis on olemas keskused, kes teevad gripitaoliste haigusjuhtude intensiivseiret (sentinelseiret). See tähendab, et inimestel, kel esinevad hingamisteede infektsioonile viitavad sümptomid, võetakse nii gripi-, teiste gripitaoliste haiguste (paragripp, rinoviirus) ja koroonaviiruse proovid.

Sentinelseire põhjal on sel aastal Eestis esinenud üksikuid gripijuhtumeid. Teisi gripitaolisi haigusi esineb enam – igal nädalal registreeritakse neid keskuste andmetel pisut üle saja. Muid hingamisteede viirusinfektsioone esineb veel sagedamini, aga neid on siiski mõnevõrra vähem kui koroonaviirust. Seega on praegu ülekaalus siiski koroonaviirus. 

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Jah, tõepoolest on võimalik selline jääkpositiivsus veel kuid pärast põdemist. Üks suur hiljutine taanlaste uuring näitas, et kuue kuu jooksul uuesti nakatumine oli väga harukordne ja kui seda juhtus, siis eakamatel. PCR-testiga kinnitatud läbipõdenutel tehakse kordusanalüüsi harva, aga seda võib juhtuda. Sel juhul saab ainult sekveneerimisega kindlaks teha, et kas nakatuti uuesti või on tegemist jääkpositiivse prooviga.

Arvan, et parem oleks jätta see numbrite kokkuarvamine ja mudeldamine spetsialistidele ning ise mitte väga palju muretseda, kas praegune näitaja on näiteks 50 jääkpositiivse võrra ebaõiglane või mitte. Ainus, mis loeb, on haiglate täituvus ja meditsiinipersonali piisavus. Ja ka nende „ebatäpsete“ näitajate järgi on meie matemaatikud suutnud haiglapatsientide arvu päris hästi prognoosida. 

Signe Värv, rakubioloogia teadur: Praeguste andmete järgi ilmnevad umbes 90%-l inimestest sümptomid 2.–7. päeval pärast nakatumist ehk keskeltläbi viiendal päeval. Järele jääb umbes 10%, kelle puhul võib sümptomite teke langeda teise ajaskaalasse, sh ka hilisemaks kui 11 päeva (kuid tundub, et mitte üle kahe nädala). Seega on hilisema nakatumise võimalus on olemas, kuid mitte väga suur.

Natalia Pervjakova, geenivaramu, molekulaarse biomeditsiini doktor: Kahjuks ei oska keegi praegu ennustada, kui raskelt kulgeb Covid-19 imikul või lapsel, kuid teada on, et väikelapsed põevad seda märksa kergemini kui täiskasvanud.

Kui pereliikmed on saanud vaktsiini mõlemad doosid, ei pea nad eneseisolatsioonis olema, isegi negatiivset testi ei ole vaja teha. 

Natalia Pervjakova, geenivaramu, molekulaarse biomeditsiini doktor: Senikaua kui meil on pandeemia, tuleb hoida distantsi, vähendada kontakte, pesta käsi ja kanda maski (imikud loomulikult mitte). Seega tuleb käituda nii, nagu me viimase aasta jooksul käitunud oleme.

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogi teadur: Kui kommenteerin seda küsimust teadurina, siis vastan, et üldiselt põevad lapsed koroonaviirust kergemini. Kuid kindlasti ei soovitaks selliseid lastepidusid, nagu tuulerõugete puhul läbi aegade on tehtud, sest viirusest tulenevaid pikaajalisi komplikatsioone on laste puhul väga vähe uuritud.
Riskirühma kuuluvad alla üheaastased imikud, sest nende immuunsüsteem alles kujuneb välja. Nagu ka täiskasvanutel, raskendavad haiguse kulgu ülekaal ja kroonilised haigused, näiteks diabeet, astma, kroonilised kopsupõletikud.
Lapsevanemana vastan natuke teistmoodi. Mu laps on üldiselt terve ja ma ei tea, et tal oleks mõnda kroonilist haigust. Reguleerin oma suhtlusringi ja kohtumisi paljuski just seetõttu, et ta terveks jääks.

Ruth Kalda, perearst ja peremeditsiini professor: Kõik seni tehtud uuringud näitavad, et väikelastel kulgeb Covid-19 palju kergemini kui täiskasvanutel. Rasked juhtumid, mis vajaksid haiglaravi, on laste hulgas harvad, ja nende suremus üliharv. Mida väiksem laps, seda kergemini ta põeb. Pisut raskemini võib haigus kulgeda lastel, kellel esinevad muud tõsised kroonilised haigused, ja nemad võivad vajada ka haiglaravi. Üldjuhul aga koroonaviiruse läbipõdemine lastele ohtlik pole.

Viimasel ajal täheldatud, et lasteaia- ja algkooliealistel lastel võib mõningatel juhtudel esineda mõni nädal pärast haiguse läbipõdemist tugev põletikureaktsioon, mis vajab ka haiglaravi. Tekib kõrge palavik, lööve kätel ja jalgadel, labakäte ja -jalgade turse, võib esineda kõhulahtisust ja oksendamist, peavalu. Selliste sümptomite ilmnemisel tuleb kindlasti pöörduda kas perearsti poole või otse haiglasse.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Esimesed vaktsiinide tõhusus- ja ohutusuuringud on praegu käimas ning loodetavasti kuuleme neist juba hilissuvel. Siiani on tehtud ainult täiskasvanute vaktsiiniuuringuid, mistõttu ei ole laste vaktsineerimine veel õigustatud. Alaealiste vaktsiiniuuringuid toimuvad vanuserühmade järgi, näiteks 17–15, 14–11, 10–6 eluaastat ja nii edasi. Praegu on kõigil vaktsiinitootjatel käimas uuringud laste hulgas ning loodetavasti kuuleme me tulemustest juba sel sügisel.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Eestis kasutatakse tõenduspõhist ravi. Ivermectin Covid-19 ravimite hulka ei kuulu, sest tal pole vajalikku toimet. D-vitamiini soovitatakse võtta talvekuudel ja see soovitus ei ole kuhugi kadunud. Nii ahvatlev kui see mõte ka ei tundu, ei ole D-vitamiini abil pandeemiast väljapääsu. D-vitamiini puudus ei ole hea, aga ohtlik on usk, et kui võtta D-vitamiini, siis viirus külge ei hakka.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Eelmisel kevadel kerkis tõesti Prantsusmaal üles kahtlus, et ibuprofeen võib tõsta angiotensiini muundava ensüümi 2 (ACE2) retseptori taset kopsudes ja seega raskendada otseselt Covid-19 kulgu. Tänaseni pole uuringud seda hüpoteesi suutnud tõestada ja haiguse sümptomite leevendamiseks ei peeta väikeseid ibuprofeenikoguseid vastunäidustatuks. Seda kinnitavad ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Euroopa Ravimiamet. Seega kehtib tavareegel, nagu ravimite puhul ikka – võib võtta piisavalt, et toimiks, aga nii vähe kui võimalik.

Anne Kallaste, Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhataja: Erialakirjanduses avaldatud andmete põhjal on praegu kokku lepitud, et inimene ei ole enam nakkusohtlik, kui haiguse algusest on möödas vähemalt kümme päeva, palavikku ei ole 72 tundi ja respiratoorsed sümptomid on taandunud. Suur osa inimesi paranebki selle ajaga ära ja nakkusoht möödub. Harvadel juhtudel – väga raske haiguskulu ja immuunpuudulikkuse korral – võib nakkusoht kesta ka pikemalt.

Ägeda hingamisteede haiguse põdemise järel võib aga jääda kestma postiinfektsioosne köha, mis võib kesta ka kuni kaks kuud. See ei ole seotud üksnes Covid-19-ga, vaid võib esineda ka teiste respiratoorsete viirusinfektsioonide korral. Selle põhjus on pärast haiguse põdemist tekkiv hingamisteede ärritus, mitte enam äge haigus. Seega võib respiratoorsete sümptomite lõplik taandumine vahel võtta aega ja seetõttu on nakkusohu kestuse hindamine mõnel juhul keeruline.

Järjest enam kirjeldatakse pikaajalisi kaebusi pärast Covid-19 põdemist. Seda, kellel need tekivad, on hetkel raske ette ennustada. Sagedasemad kaebused on koormustaluvuse vähenemine ja väsimus, kuid selleks võib olla ka rindkere valu ja püsima jäänud köha. Praeguste uuringute põhjal võivad kuni pooltel haigust põdenutel olla pikemaajalised kaebused. Need ei ole seotud nakatumisvõimelise viiruse püsimisega – kroonilist viirusinfektsiooni Covid-19 puhul ei esine. 

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Antibiootikumid on ette nähtud bakteriaalsete haiguste raviks ja neid võib tarvitada juhul, kui teil on samal ajal mõni bakteriaalne nakkus ja teie arst on selle ravi teile määranud. Covid-19 põhjustab SARS-CoV-2, mille vastu antibiootikumid on kasutud.

Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur: Jah, kõikide veregruppidega inimestel on risk jääda koroonasse. On küll täheldatud natuke väiksemat riski 0-veregrupiga inimestel, kuid see on pigem statistiline nähtus ja tavameditsiinis see meid veel aidata ei saa. Kindlasti ei soovita ma 0-grupiga inimestel nüüd selle pärast lohakamaks minna. Praeguse seisuga pole me veel tuvastanud ühtegi üksikut geenivarianti, mis kaitseks tõhusalt SARS-CoV-2-ga nakatumise eest.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: Me kõik eelistame lihtsat sõnumit (veel parem lihtsalt kirjeldatud ravimit), mis aitaks kiiresti pea väljakannatamatust olukorrast pääseda. Kuid teadus pole loosung. Kliinilised uuringud vajavad hoolikat planeerimist ja lugejalt oskuslikku tõlgendamist, aga meedia, poliitikud ja sageli ka teadlased ise tahavad edevat edulugu. Kui mingid tulemused on kahtlaselt head, siis nad on enamasti kahtlased, mitte head.
Kliiniliste ravimiuuringute tegemiseks on omad reeglid, et oleks võimalik tagada tulemuste usaldusväärsus. See ei käi lihtsalt nii, et annan patsiendile rohtu ja vaatan, mis temaga edasi juhtub. Tartu Ülikooli juures on näiteks kliiniliste uuringute keskus, kust saab abi ja nõu oma uuringu planeerimisel. Kliiniliste uuringute hea tavaga saab tutvuda ka näiteks siin.

Siin on mõned näpunäited, kuidas teha vahet heal ja halval uuringul.
1. Tõendid ennekõike. Esmamulje peaks jääma katsete ja andmete põhjal, mitte uurijate-arstide karismaatilisuse ja veenmisoskuse alusel. Olge ettevaatlik iseäranis siis, kui uuringutulemuste usaldusväärsuse esitlemiseks kasutatakse tugevalt ühe (või paari) inimese mainet („rahvusvaheline ekspert“, „peaaegu et Nobeli preemia laureaat“ jne).
2. Juhuvalik ehk randomiseerimine. Ravimiuuringus on ülioluline, et ravi- ja kontrollgrupp oleksid võimalikult sarnased. Selleks on oma kindlad reeglid. Kui neid eiratakse, on tulemused kallutatud ja neid ei saa usaldada. Teadlased peavad selgelt kirjeldama, kas ja kuidas nad tegid patsientide juhuvaliku.
3. Pimendamine. Kõige usaldusväärsemad on topeltpimedad katsed – sellised, kus ei uuritav ega uurija tea uuringu lõpuni, kes sai ravimit ja kes platseebot.
4. Ravi edukuse näitaja. Igal kliinilisel uuringul on selgelt määratletud tulemusmõõdik, mis kirjeldab, kui hästi uuritud ravi toimis (nt suremus, intensiivravi vajadus). Kas see oli täpselt määratletud juba uuringuplaanis (on kirjas kliiniliste uuringute andmebaasis https://clinicaltrials.gov/) või muudeti seda uuringu käigus? Kas see mõõdab midagi, millest on päriselt kasu? Kas seda on üldse võimalik objektiivselt hinnata? Kui selline mõõdik valitakse alles tulemuste analüüsimise käigus, on kallutatuse oht väga suur – kiusatus kirjeldada vaid oma soovidega sobivaid tulemusi võib osutuda vastupandamatuks.
5. Andmete terviklikkus. Uuringuaruanne peab näitama patsientide tegelikku arvu eri ravigruppides ja erinevate kliiniliste tulemustega. Kui kõik, mida näete, on suhtarvud ja protsendid, siis tasub olla ettevaatlik. Usalduspiiride ja statistilise analüüsi puudumise korral on samuti tegu ebakvaliteetse uuringuga.
6. Suurus loeb. Mida suurem on valim, seda asjakohasem on uuring. Suured uuringud (sadade ja tuhandete uuritavatega) mitmes haiglas on asjakohasemad kui väikesed uuringud (kümnete uuritavatega) ühes haiglas. Kahjuks ei ole abi metaanalüüsidest, mis pannakse kokku paljude uuringute tulemustest, kui nendesse haaratakse palju väikesi halvasti planeeritud ja kallutatud tulemustega uuringuid.
7. Ohutus. Ärge kunagi usaldage kedagi, kes ütleb, et ravimil pole kõrvaltoimeid. Neid võib olla isegi vee joomisel. Ausad teadlased räägivad alati võimalikust kahjust. Kui ravimi soovitamisel on peamine mantra ohutus, siis on põhjust asja lähemalt uurida. Milleks tarvitada midagi, mis on küll suhteliselt ohutu, kuid tõenäoliselt ilma soovitud toimeta?
8. Kitsaskohad. Head teadlased ütlevad, mis on nende töö plussid ja miinused. Igasse teadusartiklisse on kohane lisada tugevuste ja nõrkuste aus kirjeldus. Tuleks olla valvas, kui teadlased ei suuda mõelda millelegi, mida nad järgmisel korral paremini teeksid.
9. Eelretsenseerimine. Iga teadustööd peavad enne ajakirjas avaldamist kritiseerima teised teadlased. Eelretsenseeritud artiklid on palju usaldusväärsemad, kuid kahjuks on olemas ajakirju, mis näevad välja justkui päris, aga tegelikult nende artikleid ei eelretsenseerita. Neid kutsutakse inglise keeles predatory journals ja nende kohta saab infot otsida internetist. Ka tunnustatud ajakirjades juhtub apsakaid, aga vigased artiklid õnneks eemaldatakse. Tasub uurida, ega teadustöö ole märgistatud sõnaga retracted (ametlikult tagasi võetud).

Uku Haljasorg, molekulaarimmunoloogia teadur: Suur osa neist, kes on koroonasse surnud, kuuluvad riskirühma. Nende haiguse kulgu raskendavad ülekaal ja erinevad kroonilised haigused, mis mõjutavad immuunsüsteemi toimimist. Seega võib koroonaviirus olla viimane piisk, millega niigi kurnatud organism enam toime ei tule. Samuti võib inimese immuunsüsteem olla kroonilise haiguse tõttu sedavõrd ebaadekvaatne (nt autoimmuunne diabeet), et keerab viirusele reageerides vindi üle.
Samamoodi ka HIVi ja AIDSi puhul küsitud, kas inimesed surevad just nendesse. HIV iseenesest ei tapa kedagi, kuid ta võtab rajalt maha nakatunud inimese ühe immuunsüsteemi haru, mis on patogeenide vastu võitlemises kriitilise tähtsusega. Ka gripi või puukentsefaliidi puhul võivad tekkida kuid või terve elu vältavad kõrvaltoimed. Samas ei ole nende levimus olnud kunagi nii laiaulatuslik kui praegu koroona puhul.

Saan aru, et tegemist on külma kalkulatsiooniga, kuid kui meil tekib juurde tuhandeid puuduliku töövõimega inimesi, hakkab see sööma riigi rahakotti, inimeste endi vaimset heaolu ja ka tööturu varustatust. 

Veljo Kisand, molekulaarse ökoloogia kaasprofessor: Reoveeproovidest on võimalik leida viiruse jälgi enne, kui esimesed nakatunud haigustunnustega testima jõuavad. Reoveeseire annab varajast infot ka nakkuse piirkondliku leviku kohta. Uuringu eesmärk on avastada varjatud kolded ja jälgida puhangudünaamikat, et võtta vajadust mööda varakult lisameetmeid või saada kinnitust viirusepuhangu lõppemisele.

Viiruse nakkusohtlikkus kaob reovees kiiresti, kuna inimese nakatumiseks vajalikud ogavalgud lagunevad sellistes ebasoodsates tingimustes lühikese aja jooksul. Samas on viiruse määramiseks kasutatav geneetiline materjal kaitstud suhteliselt tugeva kestaga, mida nimetatakse kapsiidiks. SARS-Cov-2 kapsiidid võivad madalal temperatuuril (+4) olla stabiilsed päevi ja nädalaid.

Kai Kisand, rakulise immunoloogia professor: See jutt ei vasta tõele ja kuulub vandenõuteooriate hulka.