TÜ humaniora valdkonna parima õppejõu Marju Lepajõe kõne 10. detsembril 2012. a
Kõne aasta õppejõu tänuüritusel 10. detsembril 2012. a EÜS-i saalis
Rector magnifice, collegae venerabiles et vos, studiosa juventus!
Nullus honor maior quam gratia et gaudium studiosorum est. Nulla dies in hac vita laetior die hodierna esse possit. Gratias maximas vobis agimus, studiosi studiosissimi almae matris universitatis Tartuensis!
/Kõrgeauline rektor, austatud kolleegid ja teie, õppiv noorsugu!
Ükski au ei ole suurem kui üliõpilaste tänu ja vaimustus. Ükski päev selles elus ei saa olla rõõmsam tänasest päevast. Meie sügavaim tänu Teile, alma mater'i, Tartu ülikooli ülimalt õpihimulised üliõpilased!/
Loodan, et head kolleegid nõustuvad, et sellisel päeval nagu täna on ladina keeles kõnelemist väga raske vältida. Raske oleks nimetada mõnda teist rõõmu, au, tunnustust, mis südame nii õnnelikuks teeks, kui on just nimelt üliõpilaste poolehoid ja toetus, just nimelt meie Tartu alma mater’is, just siin ja ei kusagil teises riigis ega maailmajaos.
Miks just see, see meie üliõpilaste hoiak on nii oluline? Vastus võiks olla isegi lihtne. Ülikool kui selline teostub ikkagi siis, kui on kaks inimest vastamisi, üliõpilane ja õppejõud. Selles kahe inimese, kahe isiksuse loomingulises suhtes teostubki ülikool. Kõik muu on teisejärguline, vahendid, tehnika, ehitised, asjaajajad, see kõik on teisejärguline, kindlasti mitte tähtsusetu, aga teisejärguline. Sest kui üliõpilase ja õppejõu suhe toimib, siis toimib ka ülikool. Aga kui see suhe vilja ei kanna, siis pole ka muul mõtet. Tänane päev näib kinnitavat, et ülikool ikkagi töötab.
Ma tõesti loodan, et üliõpilaste poolehoiuavaldus võiks näidata, et nad pole ennast tundnud anonüümse massina ja et nad endiselt hindavad traditsioonilisi akadeemilisi väärtusi. Eesti hariduspoliitikas on õppetööd püütud juba aastaid järjekindlalt kujundada kinoks või uudistesaateks, mille võimalikult paljud anonüümseks jäävad kliendid võimalikult kiiresti ära vaataksid ja täidaksid kinost lahkudes valikvastustega testi, kusjuures eriti hea oleks, kui film oleks inglise keeles.
Ma ei näe mitte ühtki põhjust, miks sellise ühepäevapoliitikaga peaks kaasa minema ja õnneks on neid palju, kes sellega kaasa ei lähe. Ülikooli esimene ülesanne on süvendada mõtlemisvõimet, õppida kasutama oma mõistust. Viljakaim tee selle juurde on filosoofia, loogika, keeled, s.t. traditsiooniline akadeemiline alusharidus. Aga nendes valdkondades ei ole anonüümne õpetamine lihtsalt võimalik. Isegi kui auditooriumis on 50 või rohkem inimest, ei saa õpetamine anonüümseks jääda, sest see peab olema inimlik dialoog. Mõtlemise kujundamine on väga intiimne ja õrn asi. Ladina ja kreeka keel, mida mul on au õpetada meie alma mater’is, teenivad täpselt sama moodi mõtlemise kujundamist. Võiks öelda, et nn. surnud keeled on üks parimaid viise õppida erinevaid loogikaid ja tõenäosusi, lisaks veel teaduse ajalugu. Julgen öelda, et side, mis üliõpilastega selles protsessis tekib, tavaliselt ei lõpegi enam ära – see on niivõrd isiklik. Ent just see mõtlemisvõime on eeldus tõelisele professionaalsusele mis tahes kitsamal erialal.
Ülikooli teine ülesanne on kahtlemata luua Eestile haritlaskonda, sellele rahvale ja riigile, kes ülikooli üleval peab, hoolimata oma – kohati äärmisest – majanduslikust viletsusest. Hoolimata üleüldisest globaliseerumisvaimustusest, ei kao see ülesanne mitte kuskile. Eriti peab seda rõhutama siin, Eesti Üliõpilaste Seltsi väärikas saalis, kust nii paljud õiged ja head algatused on alguse saanud, mille vilju me tänapäeval naudime. Kui Eesti ühiskonnas on nii palju probleeme nagu praegu, siis on see suurel määral mõtlemise ja hariduse, akadeemilise üldhariduse probleem. Kui haritlased ei suuda kujundada väärtusi, vaid tegelevad üksnes turu vajaduste järel käimisega, siis ei ole rahval kestmist.
Et seda usku kestmisesse rahvale anda, ei ole paremat institutsiooni seni välja mõeldud kui klassikaline universitas, mis katab kõik inimteadmise valdkonnad, mõistagi vastavalt oma võimalustele, aga katab, ja võimaldab õppida teaduste süsteemi, kus ei ole nn. suuri ega väikesi erialasid, vaid on süsteem ja see süsteem peab olema ligipääsetav emakeeles – sest see on küsimus tunnetuse ja mõtlemise põhjalikkusest, see on küsimus rahva vaimsest eneseteostusest. Kui seda teaduste süsteemi ei hoia ja arendatakse ainult üksikuid n.ö. löögirusikaid, siis ei ole noortel inimestel 20 aasta pärast siin enam midagi õppida. Aga just noorte huvi, vaimsed otsingud ja tunnetuskirg on see, mille peal ülikool püsib ja kestab, mis teadust toidab.
Tänan kõigi õppejõudude nimel inspiratsiooni eest ja selle eest, studiosi studiosissimi, et Te annate usku tulevikku, ning soovin, et see tunnetuskirg ei lõpeks!