1. Ülikooli rahastuse suurendamine peab olema pidevalt jätkuv. Ülikooli autonoomia ja akadeemiline vabadus peab tugevnema ülikooli rahastusmudelit muutes. Ülikooli pikaajaline ja planeeritud rahastamine kogurahastamisest peab suurenema. Ülikool seisab selle eest, et valitsus ei saa taganeda lubadusest viia teaduse avalik rahastamine 1%-ni SKT-st. Teaduse rahastamise pikas perspektiivis tõuseb 2%-ni.
2. Tuleb lihtsustada rahvusliku ja rahvusvahelise teadusrahastamise taotlemist ja tagama taotlejatele piisava administratiivse toe.
1. Hoiame ja toetame Tartu Ülikooli andekaid töötajaid! Ülikooli töötajate töötingimusi saab parandada, kui suurendada pikaajaliste töölepingute ja vähendada lühiajaliste töölepingute hulka. Töötajate osalemis- ja mõjutamisvõimalusi saab suurendada ülikooliseadust muutes. Oskuste väärtustamine peab tõusma ausse. 2. Tartu Ülikool pole ainult kõrgharidust pakkuv organisatsioon, vaid hõlmab õppeainetele vastavaid teadusasutusi, mis ühendatakse Wilhelm von Humboldti haridusideaali põhjal samaväärselt ja lahutamatult. Vastavalt sellele võtab Tartu Ülikool eesmärgiks karjäärimudeli, mille raames ühendatakse samm-sammult haridus- ja teaduspõhised ametiastmestikud. 3. Akadeemiliste ametikohtade puhul on eesmärk olla Eestis ülikoolide hulgas palgaturu liider ja saavutada professori/juhtivteaduri, dotsendi/vanemteaduri, lektori/teaduri ja assistendi/õpetaja/nooremteaduri keskmiseks kogupalgaks vastavalt 4:3:2:1,7 Eesti Vabariigi keskmist töötasu. 4. Teen ettepaneku kompenseerida ülikooli töötajatele aasta jooksul nt viie kuni kümne artikli koopia tellimine raamatukogudevahelisest laenutusest. Kes soovib, saab kasutada spordikompensatsiooni sihtotstarbeliselt. Teistel oleks võimalus ennast lugemise teel arendada. 5. Haridusteaduste instituut on praegu jäänud vaese sugulase rolli, kes peab ainsana hakkama saama üpriski iganenud oludes. (Juba see on omaette näitaja, et suures majas on vaid üks meeste ja üks naiste WC ning mõlemad asuvad 0-korrusel. Töötades kolmandal korrusel, tuleb WC külastamiseks läbida võrdlemisi pikk tee mööda kivist treppe. Kuigi sport on tervisele kasulik, annavad need kivitrepid juba vähem kui nädalaga põlvedes tunda.) 6. Õppejõudude ja teadurite palgad tuleks seada tähtsaimaks küsimuseks. Ettepoole kohast parimate ülikoolide pingereas. 7. Palk teaduritele ja vanemteaduritele on liiga madal. Vanemteadurite palk on peaaegu võrdne Eesti keskmise palgaga. See ei väärtusta ülikooli teadureid. 8. Õigusteadus, mis õpetab Eesti õigust, on rahvusteadus (vrd arengukava p 6.1). See tähendab, et panustamist Eesti õiguse arengusse hinnatakse teadustöö näitajate hulgas vähemalt sama kõrgelt kui rahvusvahelise või globaalse tähendusega õigusteaduslikku tööd. Baasrahastamise süsteemi on tarvis muuta nii, et õppetöö oleks väärtustatud ja tunnustatud. Õppejõu tasu tudengite õpetamise eest peab olema piisav, et tagada õpetamise jätkusuutlikkus. Õppejõud ei peaks olema olukorras, kus põhiliseks tasustamiseks tuleb tegeleda raha leidmisega ja/või töötada mitmes ametis. 9. Tartu Ülikool peab tähtsaks oma töötajate kindlusetunnet, pakkudes neile töökohti, mis ei sõltu projektirahastamisest. Selleks otstarbeks muudab TÜ rahastuse ümber, suurendades baasrahastust ja jättes projektirahastusele teadustöö jaoks olulise, aga mitte palka määravat rolli. Tartu Ülikooli plaanil muuta tähtajalised töölepinguid tähtajatuteks on mõte ainult siis, kui atesteerimise edu sõltub edaspidi töötaja kvalifikatsioonist, mitte tema ametikoha rahastamisest.
1. Töötaval magistrandil on praeguse kohustusliku koormuse (30 EAP-d semestris) juures töötamist ja õpinguid keeruline ühendada. Eriti olukorras, kus õppija peres kasvavad kooliealised lapsed. Võiks kaaluda magistrantidel kohustusliku õppemahu vähendamist ja nominaalaja pikendamist. Vajadusel võimaldada seda üksnes lastega õppuritele.
2. Akadeemiline karjäär pole noorte seas atraktiivne. Vähemasti sotsiaalteadustes, kus 30ndate alguses olevad doktorikraadi kaitsjad põgenevad pärast esimesi tööaastaid ülikoolist, sest neil puuduvad võimalused heaks karjääriks ja töötada tuleb vananevas kollektiivis. Need vähesed noored, kes on alles jäänud, ei soovi enam ühisüritustel osaleda, sest vanema generatsiooni arusaam kollektiivi tugevdamisest erineb oluliselt noorte omast. Kui üksuses on vanem vanusegrupp domineeriv, puudub tahe kvaliteedi pärast pingutada. Korra noorena nad juba pingutasid, ent ei mõisteta, et järelkasv puudub. Kurb on kuulata juhtkondade (nii meil kui mujal) sõnavõtte stiilis „ootame 5-10 a veel, siis vanem vanusegrupp pensioneerub“. Soovin näha rohkem erasektori mõttemalli, kus ei oodata aastaid vanema generatsiooni vabatahtlikku lahkumist, vaid astutakse kohe konkreetseid samme. Ettepanek: akadeemilise karjääri atraktiivsus tuleks võtta turunduslikult eesmärgiks - õppejõu amet peaks olema miski, mille üle uhke olla ja mitte piinlikkust tunda. Kahju on kuulata minuga koos doktorantuuri lõpetanute küsimust sellest, miks ma ikka veel ülikoolis töötan, kuigi olen „nii normaalne“. See, et selline küsimus üldse tekib, on juba iseenesest probleem. Miks peab värskelt doktorantuuri lõpetanu õigustama akadeemilise karjääri valikut? Kas ühiskonnas on akadeemilise karjääri kuvand tõesti nii kehv? Õpetajate ameti kuvandit hakati riiklikult parandama kahjuks alles pärast seda, kui õpetajate vananemine juba kriisi faasi jõudis. Oleme õppejõududega samas seisus. Eestikeelset järelkasvu lihtsalt ei ole ja ometi on meil kohustus ka eesti keeles õpetada. 3. Ülikoolil tuleks analüüsida kohustuslike eeldusainete vajalikkust. Praegu on eeldusaineid nii õppeainetel kui ka nt magistriprogrammidel. Eeldusained peaksid olema põhjendatud. On olnud olukordi, kus mul on õnnestunud eeldusaineid sooritamata läbida aineid, millele on märgitud kohustuslikud eeldusained. Ühel juhul sain selleks koordinaatorilt eriloa ja teisel juhul sooritasin magistriprogrammi aine. Esimesel juhul sain hindeks „B“ ja teisel juhul „A“. Kas sel juhul olid eeldusained põhjendatud?
Õnneks on mõned õppejõud sellest probleemist aru saanud ja kasutavad pigem soovituslike eeldusainete nimekirja. Teiste õppejõudude puhul peab tudeng kerjama või huvipakkuvast ainest loobuma. 4. Ülikool võiks kaaluda osalist varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise võimalust. On olnud olukordi, kus tunnike slaididega enne eksamit on taganud hinde „A“. See on väga tore, aga mida andsid sel juhul loengud? 75–80% loengutes osalemise nõue peaks olema põhjendatud. On õppejõude, kes võimaldavad osalist VÕTA-t (tudeng registreerub ainele ning tuleb eksamile; loengusse ta ilmuma ei pea). On aga ka õppejõude, keda ei huvita, mida inimene enne teab või oskab. Kõik panevad oma nime loengu alguses kirja ning peavad peaaegu alati kohal olema. 5. Praegu on bakalaureusetudengitel enamasti kohustus läbida ka kõrvaleriala või suurendada peaeriala õppeainete mahtu ja valida juurde moodul/mooduleid teistest õppekavadest. Need võimalused ei sobi paljudele. Probleemid kõrvaleriala ja/või lisamoodulitega on tihti alljärgnevad:
· interdistsiplinaarseid projekte võiks olla võimalus kuidagi kavalalt hallata, et instituutide vahelist bürokraatiat minimeerida. Ehk oleks võimalik doktoriseminarid panna sellistele aegadele, et need ei langeks kokku valdkondade baaskursustega. Eelkõige võiks mõelda arvutiteaduskonna peale - masinõppe vastu võiks ka teistes teadusesfäärides rohkem huvi olla;
· Interdistsiplinaarsete projektide puhul peaks mõtlema, kas on realistlik, et doktorant saab 30 EAP-d esimeseks talveks kokku, kui ta enda jaoks täiesti uue valdkonna baasteadmisi ammutab - neid võiks saada hõlpsasti kohustuslike EAP-de alla panna, laiendades vabaainete kategooriat, kui projekt on defineeritav interdistsiplinaarsena (nt kui juhendaja ja kaasjuhendaja on eri instituutidest?)
· Tuleks otsustada, et käsunduslepinguid ei saa lõputult venitada. Vähemalt neli kuud ülikoolis käsunduslepingu alusel töötanud inimesega tuleks sõlmida tööleping ja võimaldada talle puhkust ning tervisekindlustust.
6. Sooviksin, et Tartu Ülikool annaks varem õe või ämmaemanda eriala omandanud inimestele võimaluse astuda eelisjärjekorras arstiteaduskonda. On palju neid, kes sooviksid õppida arstiks, aga ei pääse ülikooli, kuna nende tulemused gümnaasiumis ei olnud head. Ülikool võiks meditsiiniharidusega inimestele anda võimaluse õppida arstiks.
7. Õppekorraldust tuleks muuta nii, et see stimuleeriks üliõpilasi omandama akadeemilisi teadmisi. Seni on kogu administratiivne ressurss suunatud õpetamise parandamisele. Õppejõud peab õpetama paremini, võtma kasutusele uudseid õpetamismeetodeid, tõstma üliõpilaste motiveeritust ja õpiindu. Õppejõule võimaldatakse täiendõpet ja ta saab üliõpilastelt anonüümset negatiivset tagasisidet. Sellest kõigest sõltub õppejõu karjäär. Üliõpilane on õpitulemuse parandamise mehhanismist seni täiesti välja jäänud. Ülikooli püütakse meelitada võimalikult palju üliõpilasi, eeldades, et maksimaalselt paljud ka lõpetavad. Viimase eest on peamiselt vastutavad õppejõud, kelle õpetamis- ja teadmiste kontrolli meetodid peavad välistama või maksimaalselt vähendama väljalangevust. Ülikooli sisseastumine on tehtud võimalikult lihtsaks, puudub igasugune tasemekontroll. Samas on teada, et riigieksamite tase on viisakalt öeldes kõikuv. Drastiline näide - proviisoriõppese astuvad üliõpilased, kes pole koolis kunagi keemiat õppinud. Õppeaine oli küll tunniplaanis ja selle eest saadi isegi hindeid, kuid koolis puudus keemiaõpetaja ja tunde reaalselt ei toimunud. Baasteadmiste puudumise tõttu on esimese kursuse üliõpilaste akadeemiline tase ja akadeemiline võimekus väga ebaühtlane. Kui üliõpilane pole mingil põhjusel võimeline eksamit sooritama, peab õppejõud vastutama, et eksam siiski tehtud saaks. Näide: ette on antud korralise eksami ja kahe järeleksami ajad. Üliõpilane kukub korralisel eksamil läbi, jätab ühele järeleksamile tulemata ja kukub ka teisel järeleksamil läbi. Õppejõud peab leidma neljanda aja, kuna üliõpilasel on „seaduslik“ õigus sooritada järeleksamit kaks korda. Kui veidi utreerida, siis eeldades, et kursusel on 30 üliõpilast, kes ei ilmu korralisele järeleksamile, peaks õppejõud administratsiooni soovituse järgi korraldama 30 lisaeksamit, andes igale personaalse lisavõimaluse, või ka kaks, sõltuvalt üliõpilase akadeemilisest võimekusest ja visadusest. Alternatiivne võimalus on pärast põhieksamil ja kahel järeleksamil läbikukkumist (st kolm järjestikust läbikukkumist!), võtta ühe eksamipäeva kohta arstitõend ja selle alusel eksamitulemus tühistada ja nõuda uut võimalust eksamit sooritada. Ühesõnaga - on loodud olukord, kus õppejõud saab karistada oma nõudlikkuse eest - lisaeksamite ettevalmistamisele kulunud ajale lisanduvad üliõpilastelt garanteeritult saadavad negatiivsed hinnangud. Nõrgemate üliõpilaste võimetust eksameid edukalt sooritada kompenseerib arstiteaduskonnas aastaid toiminud eksamipoliitika. Lõpueksam toimub valikvastustega testi vormis, milles tavaliselt on küsimusel neli vastust, millest ainult üks on õige. Seega - kui üliõpilane täiesti juhuslikult „linnukesi“ märgib, saab ta statistiliselt tulemuseks 25%. Nõutava 51% tarvis peab üliõpilane omama teadmisi vähemalt 26% jagu, mis vastab tavakooli hindamisskaala järgi hindele 2. Niisiis võib Tartu Ülikooli edukalt lõpetada arst või proviisor, kes on omandanud 26% eeldatavatest teadmistest. Kui üritada olukorda ausalt hinnata, on tegemist lihtlabase Eesti riigi petmisega. 8. Akadeemilise puhkuse ajal võiks olla võimalik sooritada vähesel määral õppeaineid. Praegu tehakse seda teatavasti ebaametlikult niikuinii: tudeng lepib õppejõuga eraviisiliselt kokku, sooritab aine ning registreerub ja saab hinde pärast akadeemilist puhkust. Miks ei võiks seda ka ametlikult lubada? 9. Praegu on olukord, kus eri õppeastmetel eestikeelsete lõputööde vormistamisel lisatakse töö lõppu ka võõrkeelne kokkuvõte. Sarnane põhimõte võiks kehtida ka teistpidi - kõigil võõrkeelsetel lõputöödel võiks olla ka eestikeelne kokkuvõte. Eestikeelse kokkuvõtte kirjutamine võiks olla sujuvalt seotud lõputöö valmimise protsessi, millesse ideaalis võiks olla kaasatud vastava õppeastme/õppekava (eesti) tudengid. Idee rakendamine aitaks eestikeelsetel tudengitel mõista võõrkeeles kirjutatud töid ja võõrkeeles õppijad saaksid aimu oma eriala eestikeelsest teadustekstist. Nii oleksid rahvuslik ja rahvusvaheline mõnusalt kokku sulandunud. 10. TÜ peaks end identifitseerima kui võimekas tippspetsialistide koolitaja. Mitmete aastate jooksul on paljud TÜ lõpetajad suundunud tööle Põhjamaadesse ja teistesse välisriikidesse. Seda on sageli nähtud probleemina. Pakutud on isegi administratiivsete meetmetega karistamist. Tegelikult tuleks TÜ võimekust koolitada kõrgelt hinnatud spetsialiste näha tugevusena ning sellesse veelgi enam panustada. a.) Identifitseerida ennast maailma tasemel lisaks teadustööle ka teadmuspõhise majanduse liidrina, mis põhineb nii teadmiste kogumisel (teadustöö), edasiandmisel (õppetöö) kui ka väärtustamisel (intellektuaalse omandi kaitse). b.) Suurendada rahvusvaheliste õppekavade arvu (ka ühisõppekavad välismaiste kõrgkoolidega). c.) Suurendada välisüliõpilaste osakaalu, et see oleks 2025. aastaks vähemalt 20%. d.) Keskenduda elukestvas õppe puhul senisest enam tööjõuturu vajadustele (A2020 punkt 7.3.). Reaalsus on see, et täiendusõppeprogrammide lehel on küll kokku 315 koolitust, kuid nendest loodusteadustes 39 ja täppisteadustes kõigest 20. Olulisemad teemad millega TÜ peab kindlasti lähiaastatel tegelema, on teadussaavutuste kasutamine majanduse edendamiseks, konkurentsivõime rahvusvahelisel haridusturul ja teadlase karjäärimudel. Viimasel ajal (aasta jooksul) on olnud küll meeldivalt palju positiivseid samme nendel suundadel, kuid kindlasti tuleks need sõnastada selgelt ka arengukavas.1. Teadlase loometöö konverteerimine majanduskasvuks (intellektuaalse omandi kaitse).Teadmispõhist ühiskonda ei saa eksisteerida ilma teadmispõhise majanduseta. Samas on Eesti mahajäämus patenditaotluste osas olnud krooniline.Täpsemalt võtta eesmärgiks:2. Konkurents rahvusvahelisel haridusturul.Mitmete aastate jooksul on osa TÜ lõpetajatest suundunud tööle Põhjamaadesse ja teistesse välisriikidesse. Seda on nähtud suuresti probleemina, pakutud on isegi administratiivsete meetmetega karistamist.Tegelikult tuleks TÜ võimekust koolitada kõrgelt hinnatud spetsialiste näha tugevusena ning sellele veelgi enam panustada:- Identifitseerida ennast maailma tasemel lisaks teadustööle ka teadmuspõhise majanduse liidrina, mis põhineb nii teadmiste kogumisel (teadustöö), edasiandmisel (õppetöö) kui ka väärtustamisel (intellektuaalse omandi kaitse).- Suurendada veelgi rahvusvaheliste õppekavade arvu (ka ühisõppekavad välismaiste kõrgkoolidega)- Välisüliõpilaste osakaal peaks ka edaspidi kasvama, eesmärgiks vähemalt 20% aastaks 2025.- Elukestvas õppes osas olla rohkem suunatud tööjõuturu vajadustele(A2020 punkt 7.3.). Reaalsus on see, et täiendusõppeprogrammide lehel on küll kokku 315 koolitust, kuid nendest loodusteadustes 39 ja täppisteadustes kõigest 20! (https://www.is.ut.ee/pls/ois/!tere.tulemast,seisuga 20. sept. 2018)
11. Tuleviku Instituudi (Institute for the Future) ja DELL Technologies 2017. aastal avaldatud uuringus „Inimese-masina partnerluse uus ajastu“ hinnatakse, et „umbes 85% töödest, mida tänased õppijad hakkavad tegema 2030. aastal, ei ole veel leiutatud.“ Sellise kopernikliku pöörde valguses on ülikooli ülesanne nüüd enam kui kunagi varem üliõpilaste võimestamine ja neile vajalike ülekantavate oskuste andmine, mitte konkreetse ameti õpetamine. Praeguses olukorras ei ole võimalik püüelda fundamentaalselt teistsuguste eesmärkide poole, õpetamiseks samu meetodeid (mis on enamasti mõeldud eriala õpetamiseks) kasutades. Arvestades uusi tekkivaid vajadusi, korraldasime 2017. a novembris koos sotsiaalteaduste valdkonna kolleegidega seminari „Learning to Te(a)ch: Unlocking the Potential of Online Education”, et otsida ajurünnaku käigus uuenduslikke ideid, kuidas täiustada õpetamisviise ning leida elujõulisi algatusi ja konkreetseid tegevusi, mis on seotud teadlikkuse tõstmisega digivahendite lisaväärtusest, eri tüüpi veebisisu mitmekesistamisega ja ka koostöövõrgustike laiendamisega TÜ-s ja väljaspool. Kogutud ideedest nii vajaduse kui ajaperspektiivi mõttes kõige populaarsematena tasub mainida uuendusliku õpetamise mikrorahastamise võimalust ja TÜ eelarvesse haridusuuenduslike ideede tarvis osaluseelarvefondi loomist.
1. Ülikool peaks jõulisemalt osalema maakonna eluruumi ja majanduskeskkonda kujundavas strateegias. (Tartumaa arengustrateegia juhtrühmas on reserveeritud kohad ka ülikoolile, kuid eri põhjustel on meie osalus juhtrühma töös olnud seni väga tagasihoidlik. Selleks, et ülikoolile olulised teemad strateegias kajastuksid, oleks hea kohtumistel vahetult osaleda.) 2. Oluline on teadlase loometöö konverteerimine majanduskasvuks (intellektuaalse omandi kaitse). Teadmispõhist ühiskonda ei saa eksisteerida teadmispõhise majanduseta. Samas on Eesti mahajäämus patenditaotluste osas olnud krooniline. Kitsamalt tuleks võtta eesmärgiks konkurents rahvusvahelisel haridusturul. 3. Tartu Ülikooli muutmine roheliseks ülikooliks, mis oleks eeskujuks ühiskonnale ja edendaks jätkusuutlikku mõtteviisi ülikooli töötajate hulgas. 4. Ülikool peaks edendama koostööd erasektoriga (ja kolmanda sektoriga), et suurendada teadustöö rahastust ja tuua akadeemia ühiskonnale lähemale.
1. Teadustöö, haridus ja ühiskond püsivas ühenduses aitavad luua tugeva Eesti. Eesti visiitkaardiks ja tugevuseks maailmas olgu kvaliteetse hariduse ja teadustöö ühendus. Selle ühenduse kindlustamiseks peab koostama rahvusliku oskusarendusstrateegia. 2. Kõrgharidusega inimeste osakaal noorte hulgas peaks olema 50%. Selle saavutamiseks peab hoidma ülikoolihariduse kõrget kvaliteeti ja tagama ülikoolis kõik vajalikud ressursid. 3. Ülikooli peab arendama uue seaduse, sh haridusseadustiku alusel. (Teadustöötajad ja teadusharidus kuuluvad ka edaspidi ülikoolile. Teadusele viljaka keskkonna loomine on kogu haridussüsteemi ja ühiskonna ülesanne.)
1. Ülikoolisisestel valimistel oleks ehk otstarbekas laiendada valijaskonda. Näiteks võiksid instituudi juhi valimistel osaleda instituudi nõukogu liikmete kõrval ka kõik teised instituudi akadeemilised töötajad. Osalemine oma juhtide valimistel suurendaks koostöövalmidust ja pühendumust ühiste eesmärkide saavutamisele. 2. Kindlasti tuleb jätkata teadlase karjäärimudeli arendamist. 3. Majutusprobleemid Tartus. Ettepanek on nähtav slaidiesitluses: https://tartuulikool-my.sharepoint.com/personal/sooryan_ut_ee/_layouts/15/onedrive.aspx?id=%2Fpersonal%2Fsooryan_ut_ee%2FDocuments%2FSANI%20UT%20Policy%20Proposal%2Epdf&parent=%2Fpersonal%2Fsooryan_ut_ee%2FDocuments&slrid=a10a9e9e-70a2-0000-37a5-6ce674e3af56 ja PDF-failina.
4. Ülikoolis tuleks sõnastada ja strateegiliselt kavandada kirjutamisprogramm, mis toetaks süstemaatiliselt kirjutamise õpetamist ja õppimist ülikoolis kõigil tasemetel. Kirjutada on vaja nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppe üliõpilastel ning tööalaselt akadeemilises keskkonnas lektoritel, teaduritel ja juhtidel. Kirjutamine on tähtsaim oskus, mida üliõpilastel on vaja õpingute jooksul arendada, see on õppevahend ja ka kommunikatsioonivahend teaduses ning pärast lõpetamist töökeskkonnas. Neid oskusi on vaja arendada ja toetada nii eesti kui ka inglise keeles, mõnel juhul ka teistes keeltes. Viimased kümme aastat olen õpetanud kirjutamist bakalaureuseastme üliõpilastele, magistrantidele ja doktorantidele ning akadeemilistele töötajatele. Selle aja jooksul on meie väike meeskond asutanud endises keelekeskuses, praeguses maailma keelte ja kultuuride kolledžis akadeemilise väljendusoskuse arendamise keskuse AVOK. AVOK-i ainus eesmärk oli aidata lahendada kõigi üliõpilaste kirjutamisega seotud probleeme. Sugugi haruldane pole asjaolu, et paljud üliõpilased on kirjutamisega hädas ning uuringud näitavad, et kirjutamist pole meie piirkonnas ajalooliselt toetatud. Samuti võib uuringute alusel väita, et paljud üliõpilased langevad välja just lõputöö kirjutamise ajal, jäädes hätta bakalaureuse-, magistri- või doktoritöö nõudmistega. Paljudes Euroopa, Ühendkuningriigi ja USA ülikoolides on aru saadud, kui suurt kasu toob üliõpilaste kirjutamise ja kommunikatsiooni toetamine, ja pakutakse sellist tuge kas raamatukogude juures, õpioskuste keskustes või eraldi üksustes. Lisaks füüsilistele üliõpilasi toetavatele üksustele valitseb neis ülikoolides ka ühtne arusaam sellest, mis on kirjutamise funktsioon, mida hõlmab kirjutamise protsess ja kuidas lõimida kirjutamist õppetöösse. Sellised ühtsed arusaamad on formaalselt kehtestatud kirjutamise programmis. Kirjutamise programm arvestab, et eri teadusaladel väljendatakse mõtteid üha erinevamalt ning et ülikoolis kasutatakse paljusid kirjutamise õpetamise meetodeid ning mudeleid. Ettepanek uue arengukava koostamiseks on luua õppekavade ülene ning kõigil erialadel kirjutamist ja kommunikatsiooni toetav keskne mudel, ühtne kirjutamisprogramm. Sellist suunda on kasutatud USA, Ühendkuningriigi ja paljudes Põhjamaade ülikoolides. Tähtis on arendada kirjutamist kui eriala ning luua strateegia, kuidas kirjutamist ja kommunikatsiooni toetades arendada ka eesti keelt neil erialadel, mida üha enam õpetatakse inglise keeles. Minu ettepanek on hinnata uuesti vajadust õppekava järele, mis keskendub kirjutamisele ning korraldab kirjutamisega seotud tegevusi, mis toetaksid nii üliõpilasi kui töötajaid üle kogu ülikooli. Samuti teeme ettepaneku teha koostööd hiljuti avatud raamatukoguga: Norra ja Rootsi kogemuste põhjal võiks raamatukogu olla ideaalne koht, kus niisugust tuge pakkuda.
5. Ülikooli siseveebis võiks olla koht, kus tudengid ja õppejõud saaksid müüa, vahetada, rentida näiteks elamispindu. Välisdoktorandina kulus mul rohkem kui neli kuud, et leida endale üürikorter. Kuna ma ei räägi eesti keelt, usun, et asi oli usalduse puudumises. Seega lihtsustaks taolise keskkonna loomine oluliselt välismaalt tulnutel elamispindade leidmist. 6. Teadustöötajate autoriõigused peavad olema kaitstud.
7. Arengukava peaks kõnetama ja andma tugevama visiooni. Mida tahame saavutada, miks? Kindlasti tuleb:
· vähendada bürokraatiat ja ebavajalikku aruandlust;
· parandada andmete kättesaadavust otsuste tegemiseks;
· tuleb olla usaldavam (näiteks inimeste värbamine on praegu kohati liiga kohmakas. Sellega kaasneb ka vastutus. Kuidas see peaks kajastuma?);
8. ettevõtluse toetamiseks hakata ülikoolil endal ettevõtluses osalusi võtma.
Parema kasutuskogemuse tagamiseks kasutame küpsiseid. TÜ välisveeb ei töötle ega kogu isikuandmeid. Välisveeb kasutab FB Pixeli ja Google Analyticsi teenust. Loe lähemalt andmekaitsetingimustest.