6. septembril kell 14.15 kaitseb Ann Siiman eesti ja soome-ugri keeleteaduse õppekava dissertatsiooni „Vormikasutuse varieerumine ning selle põhjused osastava ja sisseütleva käände näitel“ filosoofiadoktori kraadi saamiseks (eesti keel). Kaitsmine toimub TÜ senati saalis eesti keeles.
Juhendajad:
dots Külli Habicht, prof Martin Ehala ja PhD Aki-Juhani Kyröläinen.
Oponent:
prof Klaus Laalo (PhD, Tampere ülikool).
Kokkuvõte:
Doktoritöös käsitletakse kaht eesti keele mitmesuguse vormistikuga käänet: osastavat ja sisseütlevat. Eesmärk on kirjeldada ja põhjendada nende käänete vormikasutust.
Leitakse, et vokaallõpulist osastavat eelistatakse ainsuses vokaal- ja t-lõpu (nt ema, jaanuari, kotletti), mitmuses vokaal- ja sid-lõpu (nt aegu, kordi, omi) ning vokaal- ja id-lõpu (nt eestlasi, kriteeriume, maastikke) varieerumisel. kõne-tüübis eelistatakse kirjakeele normingule vastavat t-lõppu (nt jumet, kilet, lohet), soolane-tüübis ainsat normingupärast id-lõppu (nt vaeseid, viimaseid, soolaseid) ning pesa-tüübi vähem sagedate sõnadega sid-lõppu (avasid, palasid, pesasid).
Mitmuse osastava sid-lõppu kasutatakse vähem sagedate sõnadega, nt esseesid, menüüsid, nunnasid. Sagedamate sõnadega eelistatakse vokaal- või id-lõppu, nt ideid, omi, puid. Mõne sõna puhul võib olla tüvevokaali valik keeruline ja seetõttu valitakse sid-lõpp, nt avasid, palasid, pesasid. si- ja sid-lõpu varieerumisel eelistatakse si-lõppu peamiselt argikeelsete sõnadega, nt imagesi, kallasi, mersusi.
Ainsuse sisseütleva vormikasutuse kohta selgub, et rohkem kasutatakse lühikest sisseütlevat. Tuuakse välja üldised tendentsid, et pikk sisseütlev on eelistatum III-välteliste ilma astmevahelduseta sõnadega (nt bussipeatusesse, haigevoodisse, põuetaskusse), III-välteliste ne- ja s-lõpuliste sõnadega (nt ajaloolisesse, alajaotusesse, algusesse), rektsioonistruktuurides (nt asjasse puutuma, loosse suhtuma, hinnasõjasse uskuma) ning pärisnimedega, täpsemalt isiku- ja kohanimedega (nt Mägisse, Pärnusse, Tartusse). Lühike sisseütlev on eelistatum III-välteliste astmevahelduslike sõnadega (nt aeda, kirjanduslikku, läände), I- ja II-välteliste ne- ja s-lõpuliste sõnadega (nt 20liikmelisse, ajakirjandusse, alumisse), püsiühendites (nt pähe hakkama, meelde tulema, põhja kõrbema) ning üldnimelistes koha- ja seisundifraasides, kehaosanimetustega (nt koju, vabadusse, kurku).
Lisaks vormivalikute kirjeldusele pakub väitekiri neile ka põhjendusi ning käsitleb eri meetodeid ja andmekogumispõhimõtteid eesti morfoloogia uurimiseks.