Teisipäeval, 12. novembril kell 10.15 kaitseb Anne-Mai Ilumäe Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis (Riia 23b/2-105, Tartu Ülikooli genoomika instituudi Eesti Biokeskuse auditoorium) doktoritööd „Genetic history of the Uralic-speaking peoples as seen through the paternal haplogroup N and autosomal variation of northern Eurasians“ („Uurali rahvaste geneetiline ajalugu läbi isaliini N ja autosoomse varieeruvuse prisma“) geenitehnoloogia õppekava geenitehnoloogia erialal.
Juhendajad:
vanemteadurid Kristiina Tambets, TÜ genoomika instituut
vanemteadurid Siiri Rootsi, TÜ genoomika instituut
arheogeneetika professor Richard Villems, TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut
Oponent:
dotsent Beniamino Trombetta, PhD, bioloogia ja biotehnoloogia osakond “C. Darwin”, Rooma Sapienza ülikool, Itaalia
Kokkuvõte
Euroopast Lääne-Siberini levinud uurali keelkond postuleeriti enam kui saja aasta eest. Mitme põlvkonna eri teadusvaldkondade teadlaste töö tulemusena on kogutud aukartustäratav andmestik selle keelkonna rahvaste kohta, kuid erilise huvi objektiks on jäänud küsimus nende ühisest päritolust, võimalikust algkodust ja rändeteedest, mille kohta on välja pakutud arvukalt huvitavaid hüpoteese.
Eelkõige geograafiast sõltuvas isalt pojale päranduvate Y-kromosoomi variantide ehk isaliinide jaotusmustris eristub selgelt haplogrupp N, mis seob nii Euroopa kui Aasia põhjaaladel elavaid rahvaid ning iseloomustab ka suurt osa uurali keeli kõnelevatest meestest. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli esiteks rakendada kaasaegseid DNA järjestustehnoloogiaid hindamaks haplogrupi N fülogeneetilise puu sisestruktuuri ja alamklaadide ekspansiooniaegu ning levikut Põhja-Euraasias. Teiseks testida uusimate statistiliste meetoditega võimaliku geneetilise ühisosa olemasolu uurali keelesugulaste vahel, tuginedes ülegenoomsetele genotüpiseerimisandmetele.
Selgus, et haplogrupp N on tõenäoliselt algselt pärit Põhja-Hiinast või mandrilisest Kagu- Aasiast ning haplogrupi sisemine struktuur koosneb mitmest piiritletud geograafilise levikuga alamklaadist. Ühel neist, haplogrupi N3 alamklaad N3a3’6, mille levikuaja algus jääb umbes 5000 aasta tagusesse aega, on tähelepanuväärselt lai geograafiline levik, mis ulatub Läänemere idakaldalt kuni Mongoolia ja Vene Beringiani ning hõlmab märkimisväärse osa kõikidesse suurematesse Põhja-Euraasia keelkondadesse kuuluvatest meestest.
Ülegenoomsete andmete põhjal on enamusel uurali keeli kõnelejatest piiratud, kuid tuvastatav hiljutine tõenäoliselt Siberi päritolu geneetiline ühisosa, mis vihjab keelte levikuga kaasas käinud inimeste rändele. Samas on see ühine geneetiline komponent seotud ulatuslikumate ida poolt lähtunud mõjutustega Kirde-Euroopa kaasaegsete rahvaste geenifondile, mis tõenäoliselt ei piirdunud ainult uurali keeli rääkinud inimeste sisserändega.