17. veebruaril kell 11.00 kaitseb õigusteaduskonnas doktoritööd Annika Talmar teemal “Ensuring respect for International Humanitarian Law 70 years after the adoption of the Geneva Conventions of 1949” („Rahvusvahelise humanitaarõiguse riigisisene rakendamine")
Juhendajad:
Prof. Raul Narits
Dots. René Värk
Oponent:
Prof. Dr Maria Daniella Marouda (Panteion University)
Kokkuvõte:
Rahvusvaheline humanitaarõigus on õigusharu, mille eesmärk on leevendada sõja põhjustatud kannatusi, piirata relvakonflikti poolte julmust ning tagada kaitse neile, keda konflikt kõige otsesemalt mõjutab. Ühest küljest on humanitaarõiguse areng olnud vaieldamatu edulugu. Selle normid on detailsed ning selle peamiseid lepingulisi aluseid Genfi konventsioone aktsepteerib pea iga olemasolev riik. Teisest küljest on humanitaarõiguse rikkumised endisel igapäevased kõikjal maailmas. Sellest võib järeldada, et reeglitest kinnipidamine ja nende rakendamine, mitte adekvaatsete reeglite puudumine, on tänase humanitaarõiguse suurim probleem.
Genfi konventsioonides on kokku üle 600 artikli. Millised neist nõuavad riikidelt edasist tööd, millised on meetmed, mida tuleb riigisiseselt rakendama asuda? Käesolevas doktoritöös on eristatud kolm kategooriat: ennetavad, järelevalve- ja jõustamismeetmed. Ennetavate meetmete hulka kuuluvad näiteks kohustus konventsioonide sisu õpetada ja levitada, seda nii relvajõudude kui tsiviilelanike seas. Järelevelve meetmete alla kuulub kontroll meetmete täitmise üle, tõendite kogumiste missioonid ja kaitsvate riikide institutsioon. Ning jõustamismeetmete alla peamiselt rikkumiste eest karistamine. Doktoritöö eesmärk on näidata, et just riigisisene rakendamine võib olla rahvusvahelise humanitaarõiguse reeglitest kinnipidamise garantiiks rahvusvahelisel tasandil. Olemasolevad õigusaktid pakuvad piisavalt ennetavaid vahendeid selleks et nende heas usus rakendamisega paljusid rikkumisi ära hoida.
Mõned küsimused, millele autor vastust otsib, on näiteks, kuidas riikide kohustus humanitaarõigust austada riigisisesesse õigusesse üle võtta ning milliseid mehhanisme saaks paremini kasutada. Millised võimalused on riikidel väljaspool oma jurisdiktsiooni jõustamismeetmete võtmiseks, ning kas Genfi konventsioonid vajavad uuendamist või saab neid kohandada ka tänapäevastele konfliktidele. Järeldusena tuuakse välja, et rikkumiste ennetamisele tuleks läheneda senisest interdistsiplinaarsemalt. Näiteks saaks üle vaadata riiklikud õppeprogrammid, sõjapidamise reeglid ja käsiraamatud, arvestada humanitaarõiguse vajadustega linnaplaneerimisel. Ka dialoog mitteriiklike rühmitustega on vältimatu ja peab olema ennetustegevuse keskmes. Humanitaarõiguse rakendamise meetmetest ülevaate saamiseks ja olukorra hindamiseks võiks tulevikus kehtestada kohustusliku aruandlussüsteemi. Sellega käsikäes saaks tõhustada ka rahvusvahelise uurimiskomisjoni ning kaitsva riigi tööd ning kasutada neid tänapäeva konfliktides nii tihti kui tarvis.