Seoses eriolukorraga toimub kaitsmine veebis. Kõik huvilised saavad liituda Zoomi kaudu järgmisel lingil: https://zoom.us/j/931081700
30. märtsil 2020 kell 11.00 kaitseb TÜ haridusteaduste instituudi ning ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorikraadide andmise ühisnõukogus Karin Naruskov oma doktoritööd „The Perception of Cyberbullying among Estonian Students According to Cyberbullying Types and Criteria“ („Küberkiusamise tajumine Eesti õpilaste seas küberkiusamise kriteeriumite ja liikide kontekstis“) filosoofiadoktori kraadi saamiseks haridusteaduse erialal.
Juhendajad:
dotsent Piret Luik (PhD; Tartu Ülikool)
professor Ersilia Menesini (PhD; Firenze Ülikool)
Oponent:
professor Maritta Välimäki (PhD; Turu Ülikool)
Kokkuvõte
Küberkiusamist defineeritakse sageli tavakiusamise definitsioonile tuginedes. Küberkeskkonna eripärasid arvestades on teadlastel tekkinud küsimus, millist rolli mängivad tavakiusamise kriteeriumid küberkiusamise kontekstis ning kas kübermaailmas toimuvat kiusamist võiks iseloomustada lisaks mõned teised keskkonnast tulenevad kriteeriumid, näiteks avalikkus ja anonüümsus. Doktoritöös keskendutaksegi sellele, kuidas õpilased küberkiusamist lähtuvalt varasemas kirjanduses välja pakutud kriteeriumitest (tahtlikkus, korduvus, tasakaalutus võimusuhetes, avalikkus, anonüümsus) ja liikidest (kirjalik-verbaalne küberkiusamine, visuaalne küberkiusamine, tõrjumine, privaatsuse rikkumine) tajuvad ning kas õpilaste vahel esineb soolisi ja vanuselisi erinevusi. Andmeid koguti fookusgrupi intervjuude ja küsimustike abil. Fookusgrupi intervjuudes osalesid 6. ja 9. klassi õpilased. Küsimustikule vastas 336 õpilast vanuses 11 kuni 17 eluaastat. Mõlemas etapis kasutati andmete kogumiseks stsenaariumeid, milles uuritavatele oli kirjeldatud ohvri ja kiusaja vahel toimunud situatsioone, mida võib pidada küberkiusamiseks. Uurimistulemused näitasid, et kirjeldatud situatsiooni küberkiusamiseks nimetamiseks oli õpilaste jaoks olulised kaks kriteeriumit: tasakaalutus võimusuhetes ja anonüümsus. Küberkiusamise liikide puhul oli õpilastel küberkiusamisena lihtsam ära tunda visuaalset küberkiusamist ja privaatsuse rikkumist ning neid liike hindasid õpilased ühtlasi tõsisemaks kui kirjalik-verbaalset küberkiusamist ja tõrjumist. Sooti ja vanuseti nimetati stsenaariumeid küberkiusamiseks üldjoontes samamoodi, erinevused ilmnesid õpilaste tõsidushinnangutes. Poisid tajusid küberkiusamist mitmes aspektis tõsisemana kui tüdrukud ning seda ka kahe küberspetsiifilise kriteeriumi (avalikkus ja anonüümsus) puhul. Vanuseastmete arvestuses ilmnesid erinevused tõsidushinnangutes ühe küberspetsiifilise kriteeriumi, avalikkuse puhul. Noorem vanusegrupp (12–13 eluaastat) tajus avalikkuse kriteeriumit sisaldavaid stsenaariumeid tõsisemalt kui vanem vanusegrupp (15–16 eluaastat). Töö praktiline väärtus seisneb esitatud soovitustes selle kohta, kuidas teemat lastega arutada – mida peaks õpilastega nii koduses kui ka koolikeskkonnas käsitlema, et aidata poistel ja tüdrukutel ning erinevas vanuses õpilastel toime tulla kübersuhtluse eripäradega. Lisaks antakse mõned soovitused küberkiusamise definineerimise ja mõõtmise täiustamiseks.