23. oktoobril kell 12.15 kaitseb Ksenia Filimonova vene kirjanduse erialal doktoritööd „V. Šalamovi esteetiliste vaadete evolutsioon ja 1950.–1970. aastate vene kirjandusprotsess“ („Эволюция эстетических взглядов В. Шаламова и русский литературный процесс 1950 – 70-х годов“).
Juhendaja:
dotsent Roman Leibov (Tartu Ülikool)
Oponendid:
Oleg Lekmanov, filoloogiateaduste doktor, Rahvusliku teadusuurimisülikooli „Kõrgem majanduskool“ professor (Venemaa)
Sergei Solovjov, filosoofiateaduste kandidaat, Venemaa riikliku sotsiaal-poliitilise ajaloo arhiivi peaspetsialist, Moskva riikliku ülikooli politoloogia teaduskonna vanemteadur, Moskva riikliku psühholoogia-pedagoogilise instituudi dotsent (Venemaa)
Kokkuvõte
Enamus kirjanik Varlam Šalamovi (1907–1982) teostest avaldati Nõukogude Liidus ainult pärast tema surma. Kirjaniku saatuse traagilisus, tema proosa ainulaadsus ja mastaap ei ole tänini tõsist tunnustust leidnud. Šalamovi loomingu ümber toimuvad diskussioonid on tunduval määral tingitud ühekülgsest arusaamast tema rollist kirjanduses. Tihtilugu räägitakse temast kui ainuüksi „Kolõma kroonikakirjutajast“, kes jäi oma ajastu kirjandus- ja kultuurielust eemale.
Käesoleva uurimuse kontseptsioon ja idee põhinevad Varlam Šalamovi kultuurilis-kirjanduslike vaadete käsitlemisel nõukogude kirjandus- ja kultuuriloo eriinevate perioodide kontekstis. Väitekirjas pöördutakse kirjaniku pärandi väheuuritud osa juurde: analüüsitakse kirjavahetust, päevikumärkmeid, mitteilukirjanduslike tekstide publikatsioone ja nende mustandeid.
Uurimuse raames võetakse teaduslikule kasutusele uued dokumendid V. Šalamovi ja tema abikaasa O. Nekljudova arhiividest ning ajakirja „Novõi mir“ arhiivist. Need dokumendid ei olnud varem avaldatud ja omavad suurt tähtsust Šalamovi vaadete ning loomingupärandi tõlgendamise vaatevinklist. Arhiividokumendid loovad samuti võimaluse täpsustada mõningaid biograafilisi süžeesid, eriti Šalamovi suhteid A. Solženisõniga. Šalamovi „uue proosa“ teooria tekkimise ja evolutsiooni ajaloolis-kultuuriline kontekst hõlmab peaaegu terve 20. sajandi: kirjaniku tulekust 1920. aastate Moskva kirjanduslikku, kultuurilisse ja poliitilisse ellu kuni hilise stagnatsiooniajani 1970. aastate lõpus. Iga ajalooline etapp oli kajastatud Šalamovi loomingus, nii iluskirjanduses kui ka teoreetilises töödes ning epistolaarses pärandis.
Väitekirjas üritasin selgitada Šalamovi kirjanduspärandi erisusi ajastu ajaloolis-kultuurilise konteksti kaudu, leida kirjaniku suhete allikad kirjandusringkonnaga, tema maailmavaate lätted. Tänapäevani tundmatute dokumentide avastamine arhiivides annab võimaluse täiendada ja mõnikord ka uut moodi avada Varlam Šalamovi isiku ja loomingu unikaalsust.