Neljapäeval, 12. septembril kell 10.15 kaitseb Lehti Saag Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis (Riia 23b/2-105, Tartu Ülikooli genoomika instituudi Eesti Biokeskuse auditoorium) doktoritööd „The prehistory of Estonia from a genetic perspective: new insights from ancient DNA” (“Eesti esiajalugu geneetika vaatevinklist: uus teave vana DNA uuringutest”) geenitehnoloogia õppekava geenitehnoloogia erialal.
Juhendajad:
TÜ genoomika instituudi direktor ja vanemteadur Mait Metspalu
TÜ genoomika instituudi vanemteadurKristiina Tambets
TÜ genoomika instituudi vanemteadur ja Leuven KU professor Toomas Kivisild
Oponent:
geneetika professor Daniel Bradley, PhD, Trinity College Dublin, Dublini Ülikool, Iirimaa
Kokkuvõte:
Juba aastakümneid on populatsioonide demograafilist ajalugu vorminud protsesse uuritud tänapäeval elavate inimeste geneetiliste andmete abil. Viimase pea 15 aasta jooksul on sellesse valdkonda hakanud oluliselt panustama ka vana DNA uurimine. Tänapäevaseid genoome analüüsides on võimalik ennustada, millised protsessid ja millal populatsioone mõjutanud on. Vana DNA genoomid on seotud kindla aja ja kohaga minevikus, mis võimaldab neid ennustusi kontrollida ning leida populatsioone, millel tänapäeva genoomidesse panustada ei õnnestunud.
Selle doktoritöö peamiseks teemaks on Euroopa ja täpsemalt Eesti demograafiline ajalugu. Nüüdisinimesed jõudsid Euroopasse umbes 45 000 aastat tagasi (a.t.). U. 8000 a.t. jõudis Euroopasse põlluharimine koos Lähis-Ida päritolu inimestega. Eesti erineb mõneti ülejäänud Euroopast – esimesed inimasustuse jäljed pärinevad jääajajärgsest perioodist u. 11 000 a.t., põlluharimine sai alguse alles u. 5000 a.t. nöörkeraamika kultuuri saabumisega ning tänapäeva eestlased, soomlased ja mõned väiksemad Ida-Euroopa ja Lääne-Siberi rahvad räägivad uurali keeli, mis pärinevad ilmselt Volga-Kama piirkonnast.
Töö raames uuriti arheoloogia, lingvistika ja geneetika andmeid kõrvutades Eesti elanikke nooremast kiviajast tänapäevani laiemas Euraasia kontekstis. Selgus, et tänapäeva eestlaste genoom on kujunenud mitmete sisserännete tulemusena: küttimise-korilusega seotud kammkeraamika kultuuri Eestisse jõudmisega nooremal kiviajal kaasnes idapoolse päritoluga inimeste lisandumine läänepoolse geneetilise taustaga populatsiooni; u. tuhat aastat hiljem tõid nöörkeraamika kultuuri esindajad meie alale põlluharimisega koos Ida-Euroopa stepi aukhaudade kultuuri inimeste geneetilise komponendi; pronksiaegsete kivikirstkalmetesse maetute genoomides suurenes taas küttide-korilaste geneetiline panus; rauaajal ilmus tarandkalmetesse maetute genoomidesse Siberi geneetiline komponent, mis seob ka tänapäeva eestlasi teiste uurali keelte kõnelejatega Euroopas ja Siberis.