29. juunil kell 14.00 kaitseb TÜ ühiskonnateaduste instituudi nõukogu ees videosilla vahendusel Mari-Liisa Parder doktoriväitekirja „Alkoholi tarvitamise ja olukorrapõhise hoidumise praktikate kommunikeerimine kui alkoholiennetuse baas Eesti teismeliste näitel” (“Communication of Alcohol Consumption Practices and Situational Abstinence as a Basis of Prevention: A Study of Estonian Adolescents”) filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks meedia ja kommunikatsiooni erialal.
Juhendaja:
professor Triin Vihalemm
Oponent:
vanemteadur Ditte Andersen, PhD, Taani sotsiaalteaduste uurimiskeskus (The Danish Center for Social Science Research), Taani.
Kokkuvõte
Eesti teismeliste alkoholitarvitamine on ühiskonnas olnud pakiline teema, eriti 2012. aastal, mil 93% 15-aastastest noortest oli vähemalt korra elus alkoholi tarvitanud, 13-aastastest oli vastav number 75% ning 11-aastastest 41% (Aasvee & Minossenko, 2011). Eesti teismelised usuvad, et peavad alkoholi proovimisega alustama enne 14-aastaseks saamist ning hiljemalt 9. klassi lõpupidu on tärmin, mil alkoholi proovida ning purju joomist katsetada, et astuda täiskasvanuellu eneseteadliku ja kompetentse alkoholitarvitajana (Parder, 2011).
WHO peab teismeliste alkoholitarvitamist probleemiks ning on koostanud teadusliku ülevaate alkoholitarvitamise kahjude vähendamise ja ennetusstrateegiate kohta, rõhutades näiteks kättesaadavuse piiramise vajadust (WHO, 2009). Erinevad keelavad strateegiad aga isoleerivad, marginaliseerivad või suruvad alla praktikat ennast või praktika elluviijaid ilma, et keskendutaks küsimusele, mis põhjusel selline praktika eksisteerib või tema elluviijatele oluline on. Teismeliste puhul jäävad seetõttu varju põhjused, miks on alkoholi tarvitamine neile oluline, mis rolli see nende elus mängib, miks see on nende pidudel tähtis element ja miks nad sellistel pidudel üldse osalevad.
Seetõttu on antud doktoritöö eesmärk mõista teismeliste alkoholitarvitamist ja sellega seotud praktikaid, eriti teismeliste pidusid, nende rolli ja tähendust Eesti teismeliste jaoks ning vaadelda võimalusi praktikate ja nende kommunikatsiooni mõjutamiseks. Oma doktoritöös pakun välja kontekstipõhise alkoholist hoidumise mõiste, mis viitab käitumisele, kus teatud kontekstides ei tarvitata alkoholi või tarvitatakse seda kaaslastest palju vähem, samal ajal teistes kontekstides alkoholi siiski tarvitades. Praktilistest tulemustest selgub, et Eesti teismeliste seas eksisteerib mittejoomise ja olukorrapõhise hoidumise kultuur, mistõttu võiks ennetusprogrammide ja lähenemiste väljatöötamisel sellele suuremat rõhku panema, eriti kahjude vähendamise lähenemiste raames.