29. jaanuaril 2020 kell 15.00 kaitseb Marianne Saard Ravila 19 auditooriumis 1006 filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Developing Modern Cognitive Intervention Techniques in Paediatric Neurorehabilitation for Children with Acquired Brain Injury“ („Kaasaegsete kognitiivsete sekkumistehnikate loomine pediaatrilises neurorehabilitatsioonis ajukahjustusega lastel“).
Juhendaja:
laste neuropsühholoogia dotsent Anneli Kolk (PhD (psühholoogia)), TÜ kliinilise meditsiini instituut).
Oponent:
neuropediaatria professor Ulrich Stephani (PhD), dekaan, arstiteaduskond, Christian-Albrechts-Universität zu Kiel, Saksamaa.
Kokkuvõte
Omandatud ajukahjustusega lapsed vajavad kaasuva kognitiivse defitsiidi diagnostikat ja rehabilitatsiooni, mis on oluline lapse akadeemilise edukuse ja elukvaliteedi parandamisel. Neurorehabilitatsioon on plaanipärane sekkumine, mille eesmärk on kompenseerida või kergendada ajukahjustusest põhjustatud defitsiiti.
Antud doktoritöö eesmärk oli uute arvutipõhiste meetodite kasutuselevõtmine omandatud ajukahjustusega laste kognitiivses neurorehabilitatioonis. Treeningdisainid loodi tähelepanu, ruumitaju ja sotsiaalse kompetentsi häirete raviks.
Uuringus osales 59 epilepsia, ajutrauma või tikkide diagnoosiga ja 47 tervet kontrollgrupi last vanuses 8–12 aastat. Patsiendid läbisid rehabilitatsiooni (10 treeningut) koos eelneva ja treeningujärgse testimisega. Tähelepanu ja ruumitaju treeningus kasutati arvutipõhist ForamenRehab lastele kohandatud programmi väljatöötatud treeningprotokollidega. Sotsiaalsete häirete raviks loodi esmalt struktureeritud neurorehabilitatsiooni mudel, mis koosnes sotsiaalse kompetentsi olulistest komponentidest, nende hindamismeetoditest ja rehabilitatsiooni vahenditest: puutetu
ndlikud lauad Snowflake Multiteach Tabletop ja Diamond Touch Table, ning virtuaalreaalsuse keskkonnad.
Tulemusena esines patsientidel treeningu eelselt väljendunud tähelepanu, ruumitaju ja sotsiaalse kompetentsi defitsiit. Arvutipõhised ja virtuaalreaalsuse programmid olid efektiivsed kognitiivsete häirete ravis. Patsientidel esines treeningute järgselt oluline paranemine kahes tähelepanu komponendis (tähelepanu jagamine ja seiramine) ja kolmes ruumitaju komponendis (visuaal-konstruktiivsed võimed, visuaalne tähelepanu ja nägemis-ruumitaju) ning raviefekt oli säilinud järeltestimisel 1,3 aastat hiljem. Sotsiaalse rehabilitatsiooni järgselt paranesid oluliselt patsientide vaimuteooria (Theory of Mind) ja emotsioonide äratundmine, kasutati rohkem koostööoskuseid, verbaalset ja mitteverbaalset kommunikatsiooni ning pragmaatika oskuseid. Uuringute tugevuseks oli sajaprotsendiline ravisoostumus ning positiivne tagasiside.
Olulised on töö käigus välja töötatud teaduspõhised sekkumisprotokollid ja uued tehnoloogiapõhised rehabilitatsioonimeetodid häirunud funktsioonide spetsiifiliseks raviks lastel.