Tähistaevas on küll kõigile planeedi Maa elanikele ühine, kuid eri rahvad on moodustanud tähtedest erinevaid kujundeid ja andnud neile erinevaid nimesid. Tänavusel eesti keele aastal on põhjust rääkida eestikeelsetest taevakaartidest ja tähtkujunimedest.
Üksikuid eestikeelseid tähe- ja tähtkujunimetusi esines trükis juba 17. sajandist alates. Esimene eestikeelne taevakaart ilmus aga alles 1886. aastal Ado Grenzsteini ajalehe „Olevik“ tasuta lisana ning on omapärane segu rahvaastronoomiast ja pseudomütoloogiast.
1899. aastal andis Jakob Hurt välja teose „Eesti astronoomia“, mis oli esimene ulatuslik ülevaade meie rahvaastronoomiast. Selles peegeldus eestlaste talupoeglik maailm, aga ka sajanditepikkune kristlik kasvatustöö.
20. sajandi esimesel poolel eestlasi vallanud suur tung eurooplaseks saada väljendus muu hulgas taevakaartides, kus valdavalt kasutati rahvusvahelisi tähtkujunimetusi. 1960. aastail kasvas huvi rahvaastronoomia vastu uuesti. 21. sajandi Eesti taevakaartidel on kinnistunud eestipäraseks muudetud rahvusvahelised tähtkujunimetused, kuid selles seltskonnas on selgesti kanda kinnitanud rahvapärased Suur Vanker ja Väike Vanker, Linnutee ja Põhjanael.
Ajutine näitus Tartu tähetorni õuel annab ülevaate suurimatest mõjutajatest eestikeelsete tähtkujunimede kujunemisel. Välja on pandud valik eestikeelseid taevakaarte 19.–21. sajandini.
Näituse meeskond
Koostaja: Lea Leppik
Konsultandid: Andres Kuperjanov, Helle Jaaniste, Jaak Jaaniste
Kujundaja: Maarja Roosi
Näituse valmimist toetas Eesti Teadusagentuur
Olete oodatud!