7. oktoobril kell 12.00 kaitseb Neeme Näripä doktoritööd „Stasis: Ein antikes Konzept“ filosoofiadoktori kraadi saamiseks klassikalise filoloogia erialal.
Juhendajad:
klassikalise filoloogia professor Janika Päll, Tartu Ülikool
dr Martin Steinrück, Freiburgi Ülikool (Schweiz)
Oponendid:
prof.em.Dr.Dr.h.c. Jürgen von Ungern-Sternberg ja dr Manfred Kraus (Tübingeni Ülikool)
Kokkuvõte
Doktoritöö uurib üht kreekakeelset mõistet konflikti kohta, stasis’t. Sõnal stasis on kreeka keeles palju esmapilgul vastandlikke tähendusi. Ühelt poolt viitab see konfliktile, vastasseisule; antiikautorid tähistavad sellega sageli poliitilist konflikti, aga ka poliitilisest konfliktist osa võtvat parteid. Teiselt poolt tähendab stasis aga ka paigalseisu, hoiakut ja positsiooni. Oleme harjunud konflikti ette kujutama millegi aktiivsena ning vastandama seda paigalseisule. Kreeka mõiste stasis ühendab endas mõlemat: tegu on vaenuliku vastasseisuga, mille ajal võivad aset leida ka aktiivsed kokkupõrked. Lisaks sellele andis stasis nimetuse nn stasis’eteooriale, mis on retoorikateooria osa, tähendades seal kõnekonflikti või ka väidet. Uurimus keskendub stasis’e mõiste ajaloole arhailisel ja klassikalisel ajajärgul sihiga välja selgitada, kuidas hakkas sõna stasis tähistama kõnekonflikti ning kuidas sellest sai hellenistliku ja keisririigiaegse retoorilise stasis’eteooria terminus technicus. Selleks analüüsitakse arhailise ja klassikalise aja kreeka autorite tekstikorpust ning käsitletakse ka mõningaid hellenistlikke ning keisririigiaegseid autoreid (stoikud, Epiktetos, Hermagoras, Hermogenes; hilisemad kommentaarid). Suurimat tähelepanu pööratakse konnotatsioonidele ja kontekstile. Analüüsi tulemusena võib näha, et arhailisel ajajärgul tähistas stasis poliitilist konflikti, mis ohustas valitsevat aristokraatlikku status quo’d. Klassikalisel ajajärgul, kui Ateenas kehtestati demokraatlik riigikord, stasis n-ö kodustati, pandi alluma protseduurireeglitele kohtus ja rahvakoosolekuil. Selle protsessi tulemusel hakkas stasis viitama ka järjest enam kõnekonfliktile (kui taltsutatud poliitilisele vastasseisule, mis ei pruugi viia riigikorra muutuseni). Keisririigi ajal nihkus antiikaegne kultuuriparadigma normatiivsuse poole: riigikorraks sai monarhia, levis monoteism jne. Selle muutuse tulemusel vähenes ka stasis’e mõiste puhul kahepoolse tüli tähendus ning stasis hakkas teatud kontekstides tähistama ühepoolset väidet või seisukohta. Nii sai hakata nt retoorilise stasis’eteooria stasis’eid võrdlema Aristotelese kategooriatega, millel konflikti tähendus puudub. Ühe sõnaga, arhailisel ajal oli stasis metsik konflikt, mis klassikalisel ajal kodustati. Rooma Keisririigi perioodil lisandus stasis’ele aga n-ö ühepoolne tähendus.