Amet, mis hoiab alati koolis

Et kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama sellest, kuidas ma gümnaasiumi lõpetades üldse ei tahtnud õpetajaks saada. Minu soov oli õppida ülikoolis «puhast matemaatikat».

Üks semester hiljem, pärast arvukaid praktikume ja seminare, sain aru, et «puhas matemaatika» pole siiski see, mis mu südame kiiremini põksuma paneb.

See ei tähenda, nagu poleks matemaatika mulle meeldinud. Meeldis ikka. Nii otsustasingi vahetada loodusteadused haridusteaduste vastu ning keskendusin hoopis matemaatika- ja füüsikaõpetajaks saamisele.

Ei läinudki kaua, kui sain oma esimese erialase tööpakkumise: olin asendaja pikemat aega haige olnud õpetajale. Asendusõpetajatöö, mida tegin väljaspool Tartut asuvas koolis, ei tähendanud, et enda õpingud jäid unarusse. Pidin mahutama oma graafikusse nii kooli matemaatikatunnid kui ka ülikooli loengud, seminarid ja praktikumid.

Alguses tundus küll, et enda tegemiste jaoks aega ei jäägi, kuid sain hakkama. Kõige raskem hetk oli ilmselt hommikul.

On ikka vaks vahet küll, kas kuulad kell 8 loengut või annad kell 8 tundi. Kui loengus võid natukenegi unine olla ja õppejõu jutu kõrvale rahulikult kohvi juua, siis õpilastele unise peaga tundi ei anna.

Õige pea mõistsin siiski, et mõlemat – õpetamist ja enda õppetööd – ma korraga hästi teha ei suuda ja pean ühest loobuma.

See oli raske valik: ei tahtnud jätta haridusteed poolikuks, et hakata kohe õpetama, ega hüljata ka oma õpilasi, et keskenduda õppimisele. Valisin siiski enda harimise, et olla tulevikus veel parem õpetaja, ning lõpetasin asendusõpetajatöö. Juba aasta hiljem helistati mulle samast koolist, sest töölt lahkunud matemaatikaõpetaja asemele oli vaja uut.

Juhin tundi

Siis saigi minust päriselt õpetaja. Nagu eelnenud 17 aastast koolipingis ja tohutust hulgast koolis veedetud tundidest ei oleks piisanud – valisin endale ameti, mis hoiab mind kogu aeg koolis, nüüd aga teistmoodi kui varem, sest seda, mis tunnis toimub, juhin mina.

Kui olin õpilane, leidsin õpetajat kuulates end sageli mõtlemast, kas seda teemat poleks lihtsam seletada niimoodi või toda ülesannet parem lahendada naamoodi. Ilmselt nendest mõtetest ning ülesannete lahenduskäikude selgitamisest klassikaaslastele saigi alguse minu soov olla klassi ees.

 

Loe edasi UT ajakirjast.