Aune Valk: kõrgeima palgaga ülikoolilõpetajad

Lisaks kõrgkoolivalikule on veel mitmesuguseid tegureid, mis ülikoolilõpetajate palgataset mõjutavad, kirjutas Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk Postimehes.

Postimehe 18. mai majandusküljel kirjutati kõrgkoolilõpetajate palkadest, näidates, et Tallinna Tehnikaülikoolis on need Eesti ülikoolide võrdluses kõige kõrgemad. Püüan vaadata sama pilti veidi detailsemalt, et mõista, millest Eestis ülikoolilõpetaja palk sõltub, kas ja milline mõju on lõpetatud koolil või hoopis erialal, lõpetaja sool ja piirkonnal, kuhu tööle asutakse.

Lühidalt alustuseks ja kokkuvõtteks. Kui võrrelda võrreldavaid näitajaid, siis pole TTÜ palgad teistest kõrgemad. Palka mõjutab suuresti (1) tegevusvaldkond, kus töötatakse: kõrghariduse omandanute õpitud eriala (õppesuund/valdkond); (2) sugu; (3) see, kus töötatakse (Põhja-Eesti vs. muu Eesti). Kõrghariduse omandanute puhul on oluline ka see, (4) kas töötatakse juba õpingute ajal või mitte, ehk kas lõpetamisejärgne töökoht on esimene (erialane) töö. Viimast tegurit saab leevendada, vaadates lõpetanute palka mitte vahetult peale lõpetamist, vaid mingi aja möödudes. Nii ma selles artiklis ka teen, vaadates infopanga «Edukus tööturul» andmetel 2005–2017 ülikooli lõpetanute palku aastal 2018. Loomulikult on ülaltoodud tegurid ka omavahel seotud: naised õpivad enam teatud erialasid; Tallinna tudengid töötavad õpingute ajal sagedamini kui Tartu omad.

Palk sõltub suunast

Kõrgkooli lõpetanute palgad erinevad sõltuvalt õppesuunast kaks korda. Kõrgeimast palgast alustades on need üle keskmise järgnevates suundades: info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT), turvateenused (ehk suuresti sõjandus ja riigikaitse), transporditeenused, arhitektuur ja ehitus, tervis, õigus, tehnikaalad, ärindus ja haldus ning veterinaaria. Noored on sellest päris hästi aru saanud ning vähemasti Tartu Ülikooli näitel võib öelda, et nende suundade õppekavadele (TÜs on olemas IKT, tervis, õigus, ärindus-haldus) on ka enim õppimishuvilisi. TTÜ lõpetajatest moodustasid nende suundade lõpetajad 2018/19. õa ca 90 protsenti, sh IKT lõpetanuid ehk kõige kõrgema palgaga suunas oli neid 21 protsenti. Tartu Ülikoolis oli nende suundade lõpetajaid alla 40 protsendi, sh IKT lõpetajaid seitse protsenti kõigist lõpetajatest. Seega põhineb TTÜ lõpetajate kõrgem palk sellel, et nad õppisid valdkondades, kus on kõrgem palk.

Kui võrrelda aga võrreldavaid asju ehk sama suuna lõpetajate palka eri ülikoolides, siis joonistuvad palgavahed välja järgnevalt. Võrdluse aluseks on 2005–2017 ülikooli lõpetanute palgad ning välja on jäetud üksikud väga väikesed suunad ja koolid, kus mõne valdkonna lõpetanuid on väga vähe.

Tehnikaülikoolis tasub õppida tehnikaalasid, tootmise ja töötlemise erialasid ning arhitektuuri ja ehitust. Nende suundade õppekavadel on TTÜ lõpetanute palk võrreldes Eesti Maaülikooliga ja viimasel juhul ka Eesti Kunstiakadeemiaga, kus sama suunda õpetatakse, selgelt ehk ca 20 protsendi võrra kõrgem. Tallinna Ülikoolis tasub õppida keskkonna suuna õppekavadel, kus lõpetanute palk edestab ca 15 protsendi võrra maaülikooli lõpetanuid. Tartu Ülikoolis tasub õppida sotsiaal- ja käitumisteadusi ning õigust, mille lõpetajad saavad teisele ja kolmandale kohale jäävatest TTÜ ja TLÜ lõpetajatest ca 10–25 protsenti kõrgemat palka. Samuti on TÜ lõpetajate palk kõrgeim matemaatika ja statistika ning tervise suunas, kus mõlemal juhul on teisel kohal TLÜ suhteliselt väikese arvu lõpetajatega. Ärindust ja haldust aga tasub õppida hoopis Estonian Business Schoolis, kus see on ca kaheksa protsenti kõrgem kui kolme suurema avalik-õigusliku ülikooli lõpetanutel. Ülejäänud suundades pole ülikoolide vahel tuntavaid erinevusi. Näiteks pole erilist vahet, kas õppida õpetajaks Tartu või Tallinna Ülikoolis. Sama kehtib kunstide, keelte ja humanitaaria õppimise kohta. Füüsikaliste loodusteaduste, bioloogia ja sellega seotud teaduste ning IKT lõpetajate palgad on TTÜ ja TÜ lõpetanutel sisuliselt samad.

Sooline palgalõhe

Nagu on hästi teada, teenivad Eestis mehed naistest rohkem, sooline palgalõhe oli 2018. aastal 18,7 protsenti. Samasugune on pilt ka kõrghariduse lõpetanute hulgas. Mehed teenivad naistest enam kõigis õppesuundades. Kõige suurem on sooline palgalõhe kõrghariduse lõpetanute hulgas tervise, metsanduse, tootmise ja töötlemise ning ehituse õppesuundades, kus see on üle 20 protsendi. Väikseim keeltes, õiguses, kalanduses ning bioloogias ja selle seotud teadustes, ca kümme protsenti. Kui vaadata suurte ülikoolide kõigi lõpetajate palgavahet, siis peegeldub see selgelt ka lõpetanute soolises tasakaalus: TTÜ lõpetanutest on ca pooled mehed, TÜ lõpetanutest ca kolmandik, TLÜ lõpetanutest aga alla viiendiku.

Sama probleemi peegeldab ka joonisel kujutatud õppesuundade sooline tasakaalustamatus. Mida enam on õppesuunas naisi, seda madalam on selle suuna lõpetanute palk.

Palka mõjutavad tegurid. Joonis: Postimees

Piirkondlik erinevus

Lisaks soole tulenevad palgaerinevused Eestis piirkonnast. Statistikaameti andmeil on Tartumaa mediaanpalk ca kümme protsenti madalam kui Harjumaal. Seega sõltub ka ülikoolilõpetajate palk sellest, kuhu tööle asutakse.

Selle kohta, kus lõpetanud töötavad, pole head andmestikku. Mingil määral annab vastuse kõrgkoolide vilistlasuuring. Kui kõigist 2015. a kõrgkooli lõpetanutest töötas 2017. a Harjumaal, sh Tallinnas 61 protsenti, siis Tallinnas asuvate avalik-õiguslike ülikoolide lõpetanutest töötas Harjumaal 75–100 protsenti. Täpsemalt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lõpetanutest 100 protsenti, EKA 86 protsenti, TTÜ 81 protsenti ja TLÜ 75 protsenti. TÜ lõpetanutest töötas Harjumaal 36 protsenti ja EMÜ lõpetanutest vaid 23 protsenti. Tartumaal töötajaid on kõrgkooli lõpetanute hulgas keskmiselt 18 protsenti, Tallinnas ülikooli lõpetanutest tulevad Tartusse tööle väga vähesed, sõltuvalt konkreetsest koolist 0–5 protsenti lõpetanutest. TÜ ja EMÜ lõpetanutest töötab Tartumaal seevastu 38–39 protsenti.

Palk ajas

Kas mõistlik on võrrelda palku kohe peale lõpetamist või mingi aja pärast? Mida rakenduslikum haridus ja mida enam õppimise ajal töötatakse, seda kõrgem on vahetult lõpetamise järgne palk. See kasu on aga lühiajaline. Nii näiteks töötavad rakenduskõrghariduse õppijad õpingute ajal enam kui bakalaureuseõppe tudengid ja vahetult pärast lõpetamist on nende palk koguni 17 protsenti kõrgem. Kuid juba nelja aastaga jõuavad bakalaureuse lõpetanud neile järele ja lähevad mööda ning kümme aastat peale lõpetamist on bakalaureuseõppe lõpetanute palk kümme protsenti kõrgem.

Statistikaameti andmetel töötavad Tallinna ülikoolide (TLÜ ja TTÜ) tudengid veidi sagedamini kui Tartu ülikoolide (TÜ ja EMÜ) tudengid, eriti suur on vahe välisüliõpilaste hulgas, kus Tallinnas on töötavaid üliõpilasi üle 60 protsendi, Tartus vastavalt 40 protsenti TÜs ja 17 protsenti EMÜs. Eesti tudengite näitajad on vastavalt 89 protsenti TLÜs, 86 protsenti TTÜs, 83 protsenti TÜs ja 81 protsenti EMÜs.

Eelmisega seoses on oluline, kas pärast lõpetamist õpitakse edasi ja kas lõpetamisejärgse palga puhul tähendab see täies mahus tööle pühendumist või osaajaga tööd õpingute kõrvalt. Kui Eestis on keskmiselt kõrghariduse lõpetanute hulgas (kõik õppeastmed) edasiõppijaid 26 protsenti, siis suurim on edasiõppijate osakaal EMTAs, 43 protsenti, järgnevad TÜ ja EMÜ, kus edasiõppijaid on 34 protsenti. TTÜ ja EKA lõpetanutest õpib edasi 27 protsenti ning Tallinna Ülikooli lõpetanutest vaid 21 protsenti.

Kokkuvõttes: kui võrrelda ülikoolilõpetajate palku, siis joonistub välja, et igal koolil on oma tugevad suunad. On tore tõdeda, et enamasti langevad need kokku ülikoolide vastutusvaldkondadega. Valdkondade vahel pole palku lihtsustatult mõtet kõrvutada, lisaks paljudele muudele aspektidele on siin mängus ka Eesti väga selgelt sooliselt jagunenud erialavalikud ja sooline palgalõhe.

Arvestades seda, et Eesti ülikoolides kasvab vanemate üliõpilaste osakaal, kes sageli töötavad juba enne õpinguid ja ka õpingute ajal, pole mõtet võrrelda vahetult õpingute järgset palka, kuna üliõpilaste stardipositsioonid on väga erinevad: mõnele on see elu esimene (erialane) töö, teise jaoks aga ei pruugi ülikoolidiplomi omandamine töös vahetult suurt muutust tuua, sest õppima tuldi juba kõrgepalgalise töö kõrvalt.

Ja viimaks: on suur küsimus, kas üliõpilaste eesmärk peaks olema lühemate õpingutega tööle jõuda. Parafraseerides kunagist loosungit «kuue kuuga trollijuhiks», sobiks praegusesse aega «kolme aastaga juristiks!». Või peaksime pingutama teadmistepõhise majanduse poole ja seadma eesmärgiks, et võimalikult paljud noored jõuaksid ka kõrghariduse II (magistri) ja III (doktori) astmeni? See toetaks suunda, mida OSKA tööjõuvajaduse oskuste prognoosid ette näevad. On selge, et edasiõppijad lükkavad oma kõrgema palga ootusi edasi, kuid pikas perspektiivis on kõrgemast haridusest siiski enam kasu nii õppijale kui ka ühiskonnale.