Digipädevuse mõiste taga on selge idee

Sõna digipädevus võib vestluskaaslase kohmetuks muuta, hoolimata sellest, et iga arvutikasutaja on juba omandanud sellega seotud teadmisi. Ülikoolis vajab digipädevus kohati veel arendamist ja tähelepanu.

Olen rakendusantropoloog, kes uurib uute mõistetega kokkupuute tagajärgi ülikooli säilenõtkes ökosüsteemis. Minu peamised „saakloomad“ on ülikoolis töötavad programmijuhid. „Mida tähendab teie õppekava jaoks digipädevus?“ küsin neilt justkui muuseas. „Me ei ole selle peale üldse mõelnud,“ vastatakse mulle varsti e-kirjaga. „Minu arust ei ole meil mingit digipädevust.“

Siiski teeb üks vestluspartner ettepaneku sel teemal Teamsis rääkida. Alustuseks jagab ta minuga Google Docsi faili, kus on kirjas olulisemad tehnilised oskused, mille programminõukogu liikmed hiljuti kamba peale kokku kirjutasid. Seejärel saadab ta mulle kalendrikutse veebikohtumisele. Teamsi aknas märkan, et taustale jääv köök on videopildis hägustatud.

Meie vestlus algab küsimusega „Mis on digipädevus?“. Mõnele meenutab see sõna vaikuses vilkuvate LED-tulede maailma, teisele võlukunsti. Paljude jaoks tähistab see igapäevast toimimisviisi digitaalseks muutunud maailmas. Tihtipeale ei teadvustatagi oma digipädevust, vaid tegutsetakse digitaalselt seal, kus vajalik ja mõistlik, ning tehnilisi abivahendeid kasutamata seal, kus see on mõnus ja praktiline.

Loe edasi Tartu Ülikooli ajakirjast Universitas Tartuensis.