Erakordsed vetikafossiilid räägivad elustiku mitmekesisusest 440 miljoni aasta eest

Silur on geoloogiline ajastu, mil esimesed taimed ja loomad hakkasid veest maismaale kolima. Uusi teadmisi selle kohta, milline keskkond valitses umbes 440 miljonit aastat tagasi praegusel Eesti maalapil, jagas Viirika Mastik, kes kaitses Tartu Ülikoolis doktoritöö vetikafossiilidest.

Eesti asus Siluri ajastul lähistroopilises kliimavöötmes ‒ ekvaatorist lõuna pool ning kogu meie ala oli sel ajal kaetud madala rannikumerega. Selles meres elas suur hulk veeloomi ja asus mitmekesine vetikafloora.

Eesti kohal paiknenud mere ökosüsteemi kohta annavad meile uusi teadmisi vetikafossiilid, mis tulid päevavalgele Jõgeva maakonnas Kalanas Otisaare karjääris.  

Viirika Mastik selgitas doktoritööga Kalanast leitud vetikafossiilide süstemaatilist kuuluvust ja andis ülevaate Siluri ajastu vetikate levikust Eestis ja kogu maailmas.

Doktoritöös kirjeldatakse detailselt kolme vetikaliiki, millest kaks – Palaeocymopolia silurica ja Kalania pusilla kuuluvad rohevetikate (Chlorophyta) seltsi Dasycladales.

Dasycladales on suurte üherakuliste vetikate selts, kelle esindajaid elab ka tänapäeval, ning kes peamiselt asustavad troopilisi madalmeresid. „Dasüklaade võiks nimetada nende pika geoloogilise ajaloo tõttu lausa „elavateks fossiilideks,“ rääkis Tartu Ülikooli geoloogia doktor Viirika Mastik.

Kolmas Kalanast kirjeldatud liik on Leveilleites hartnageli, mis on määratud morfoloogiliste tunnuste ja paljunemisstruktuuride paiknemise järgi punavetikate (Rhodophyta) hulka, klassi Florideophyceae.

Üksikuid sarnaseid vetikafossiile on leitud veel mitmest Eesti karjäärist ning puursüdamikust. See kinnitab, et vetikad olid Siluri ajastu alguses levinud üle kogu praeguse Eesti territooriumi. Siluri-vanuselisi lubistumata vetikate leiukohti on maailmast kokku kirjeldatud 37, neist suur osa asuvad Baltika või Laurentia paleokontinentidel.

Mastiku uurimistöö interpreteerib ka toonaseid keskkonnatingimusi – vee sügavust, temperatuuri, mere põhja iseloomu –, kus need organismid elasid ning mattusid.

Ta järeldas, et Kalana peaaegu terviklikuna säilinud vetikatallused on mattunud oma elupaigas (in situ), normaalsoolsusega ning lainetuse eest kaitstud laguunikeskkonnas, mida aegajalt on külastanud tormilainetused. Vee sügavus vetikate elupaigas oli maksimaalselt 15 meetrit ning vee temperatuur võis püsida umbes 20 °C juures.

Sellised teadmised suurendavad meie arusaama Balti paleobasseini arengust ning sellest millistes tingimustes dasüklaadid eelistasid elada juba üle 400 miljoni aasta tagasi. Samuti annavad need vihjeid selle kohta, millised keskkonnatingimised soodustasid pehmekehaliste organismide säilimise.

Mastiku töö muudab ainulaadseks ka tõsiasi, et seni on Eestis vetikafossiilide uurimisele väga vähe tähelepanu pööratud. Iga uus erakordse säilivusega fossiilide leiukoht (Lagerstätte) suurendab meie arusaama geoloogilises minevikus kooseksisteerinud organismidest. Ka Kalana leiukoht annab suure panuse Siluri vetikafloora mitmekesisuse uurimisse.

Loe põhjalikumalt Novaatorist.

 

Sandra Sommer
pressiesindaja
tel +372 737 5681
mob +372 5307 7820