Haridusteadlased: veaoht või õppimiskoht?

On väga oluline teha vahet, millal on teadmiste tõestamise hetk ning millal nende omandamise ja harjutamise aeg. Vigade tegemine õppimise käigus on loomulik ja vajalik ning eksimisel on oma väärtus, kirjutavad 26. mai Eesti Rahvusringhäälingu arvamusportaalis Tartu Ülikooli haridusteadlased Mari Karm, Pihel Hunt ja Triinu Pääsik.

Tihti võib meie suhtumine vigadesse olla kahetine – võime vigasid pidada oluliseks õppimiskohaks, kuid sügaval sisimas usume siiski, et eksimine on märk läbikukkumisest, ning seome selle negatiivsete emotsioonidega nagu hirm, viha ja häbi.

Õppimise protsess tervikuna sisaldab nii harjutamist kui ka etapilisi tulemusi, kuid sageli need võrdsustatakse, mistõttu vigadest saavad pigem vaenlased kui väärtuslikud kaaslased.

Seetõttu tuleb selgelt välja öelda, kas parajasti toimub harjutamine, mille käigus eksimine on lubatud ja lausa soositud, või on tegemist teadmiste ja oskuste tõestamise hetkega, mil tuleks näidata kõike, milleks võimeline ollakse.

Kuidas kujundada õhkkond, kus lubatakse endal ja teistel eksida, kus vigade tegemine on loomulik ja vajalik ning kus eksimisel on õppimisväärtus?

Loe lähemalt ERR-ist.