Mereökoloog Jonne Kotta: istume dünamiidi otsas

Mida teeb teadlane, kel on erialaseid andmeid kõikjalt maailmast, ent kelle jaoks osutub valgeks laiguks kõige kaugem ja külmem koht? Ta läheb sinna ise kohale. Isegi kui see võtab üle kümne aasta ettevalmistusaega, kirjutab Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis.

Pirita jahtklubi akna taga sajab kevadist vihma, tuul kõigutab kai ääres seisvaid jahte. Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi mereökoloogia juhtivteadur Jonne Kotta on just andnud ühe intervjuu, mille teema kandub üle meiegi vestlusse.

Nimelt tuleb välja, et mereökoloog Kotta on aktiivselt seotud karbikasvatuse valdkonna arendamisega. Karpe, mis on suurepärased valguallikad, on meie vetes rohkesti, kuid üldsus ei tea sellest kasutamata ressursist kuigi palju.

Ühe teadusuuringu kohaselt jääb Läänemeri suhteliselt kesise keskkonnaseisundiga veekoguks veel vähemalt sajaks aastaks, isegi kui piirame jõgedest, linnadest ja atmosfäärist merre jõudvaid toitaineid.

Karbifarmid aitaksid meie kodumerd aga sellesse ladestunud toitainetest puhastada. Karbid on looduslikud filtrid. Kui Kotta uuris ühe hiljutise projekti käigus karpides sisalduvaid toksiine, ilmnes üllatuslikult, et karbid olid kõigist teadaolevatest mürkainetest täiesti puhtad.

Karbikasvatusel on häid külgi veelgi: vesiviljelus annab tööd ja rikastab ettevõtlust. Mere puhtamaks muutmine ja maitsva toidu kasvatamine looks juurde töökohti näiteks Saaremaal, Hiiumaal ja mujal mere lähedal, kus praegu tööd ülearu palju pole.

Loe edasi Novaatorist