Mikroobikooslustel on endiste põllumaade taasmetsastamisel oluline ülesanne

Tartu Ülikooli teadlased aitavad selgitada välja olulisi mullastiku- ja elustikutegureid, mis toetavad kasutuseta jäänud põllumaade taasmetsastamist. Taani, Hollandi ja Eesti teadlased uurivad kuue aasta jooksul, milliseid mikroobikooslusi erinevad puuliigid vajavad ja kuidas nende arengut toetada. Saadud tulemustest on abi nii kestlike metsastamisstrateegiate loomisel kui ka kliimamuutuste mõju leevendamisel.

Kasvav mets on üks võimsamaid vahendeid süsiniku sidumiseks atmosfäärist. Uue metsa istutamisel on noorte puude eest hoolitsemisega võrdselt oluline pöörata tähelepanu ka puuliikidega sümbioosis elavatele mikroobidele, mis aitavad veelgi suurendada metsa võimet süsinikku siduda. Metsal ja metsal võib olla suur vahe, sõltuvalt sellest, kui vana ja mitmekesine on puistu ning millised mikroobikooslused puujuurtel ja mullas elavad.

Projekti Eesti-poolse vastutava täitja, Tartu Ülikooli mükoriisauuringute professori Leho Tedersoo sõnul on endise põllumaa taasmetsastamisel puude istutamine alles esimene samm. Märksa keerukam on hoolitseda selle eest, et kindlate puuliikidega koos hakkaksid eri mullatüüpides hästi kasvama ka süsiniku sidumiseks vajalikud mikroobid.

Mulla taastumine intensiivpõllumajandusest võib võtta väga kaua aega, sest suur toitainesisaldus püsib mullas aastakümneid. Põllumajandusmaadele on iseloomulikud kindlad haigustekitajad, kiiresti kasvavad taimeliigid ja mikroobikooslused, mis kõik üksteist mõjutavad. „Teatud määral pärsivad need kooslused puude kasvama hakkamist. Puudega tulevad kaasa metsale iseloomulikud mikroobikooslused, mis tõrjuvad 5–10 aasta jooksul põllumajanduslikud kooslused kõrvale. Metsastumisel muutub muld happelisemaks, suurendades looduslikuma koosluse konkurentsivõimet,“ selgitas Tedersoo.

Metsapuudega koos elav mükoriisa seob tõhusalt süsinikku ja takistab teiste mikroobide mõjul toimuvat kiiret lagundamist. Männimetsas ja haavikus tekib mükoriisa mõjul metsa alla üsna paks varisekiht. See moodustab koos mulla pindmise kihiga valdava osa mullas talletuvast süsinikust. Järgnevate aastakümnete jooksul kandub see süsinik sügavamatesse mullakihtidesse, kus seda töötavad läbi vihmaussid ja teised loomad. „Võib öelda, et mulla taastumine põllumajandusest võtab kindlasti üle saja aasta. Mets jõuab selle aja jooksul vanaks saada ja võetakse juba mahagi, aga taastumine pole ikka veel lõplik,“ selgitas Tedersoo.

Rahvusvahelise teadusprojekti „Silva Nova“ käigus uurivad teadlased eri puuliike ja nendega koos elavaid mullamikroobe. Eesmärk on selgitada välja eri puuliikide puhul mikroobikoosluste kasvu mõjutavad tegurid ning leida võimalusi nende koosluste arengu kiirendamiseks. Hollandi Leideni Ülikooli teadlased teevad selleks vajalikke katseid tehislikes tingimustes, Taani Kopenhaageni Ülikool korraldab välikatseid. Tartu Ülikooli teadlased teevad välivaatlusi eri vanuses metsades ja põlismetsades ning istutatud puistutes. Samuti on Tartu Ülikooli teadlaste teha molekulaarsed analüüsid, mille käigus viiakse kõige uuemate meetoditega läbi mikroobide uuringud. Saadud tulemuste põhjal luuakse töövahend, mis aitaks põllumaade metsastamisel teha paremaid valikuid.

Leho Tedersoo sõnul on jätkusuutliku metsakoosluse tekkeks ja elurikkuse säilitamiseks kõige parem luua segakooslusi, mis pakuks sobivaid elutingimusi paljudele looma-, seene- ja alustaimestikuliikidele – seda enam, et seni pole veel kuigi head pilti, kuidas hakkavad praeguseid majandusmetsi paarikümne aasta pärast mõjutama haigustekitajad, mis jõuavad siia kliimasoojenemise mõjul. „Hilisemad valikuvõimalused sõltuvad praegustest tarkadest otsustest,“ selgitas Tedersoo.

„Silva Nova“ nime kandva teadusprojekti juhtpartner on Kopenhaageni Ülikool. Hollandist on kaasatud Leideni Ülikool. 2027. aasta veebruari lõpuni vältava projekti kogueelarve on 8 miljonit eurot, millest 1,6 miljonit on Tartu Ülikooli osa. Projekt saab teoks Novo Nordiski fondi toel.

Lisateave: Leho Tedersoo, Tartu Ülikooli mükoriisauuringute professor, 737 6171, leho.tedersoo@ut.ee