NOVAATOR: Hundid sõid Eestis inimesi veel 140 aastat tagasi

Ühel külmal päeval jäi trummilööja Tartumaal vintis peaga pimedas koju minema. Teel ründas teda hundikari. Mehest jäid järele ainult riideräbalad ja lihast puhtaks näritud kondid. Suure näljaga olid soed nahka pistnud isegi trummi katnud naha, kirjutab Novaator.

Loodusuurija ja kirjanik Jakob Benjamin Fischer kirjeldab sellist lugu 1791. aastal ilmunud Liivimaa loodusloos.

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"37921","attributes":{"alt":"","title":"","class":"media-image","typeof":"foaf:Image","wysiwyg":1}}]]Hundid olid toona inimesele reaalne oht. 18. ja 19. sajandil tuli Eesti- ja Liivimaal talviti liikudes arvesse võtta, et hundid on näljas ning kõhutäie nimel valmis unustama ka selle reegli, et inimest tuleb karta.

16. sajandil on kirjeldatud, et talviti reisiti alati piikide ja ambudega relvastunult, et end huntide eest kaitsta. Ree taga lohises pikk köis, selle otsas kaigas, mis pidi hundid eemal hoidma. Lisaks peletati hunte tulega, püssirohu lõhnaga, kette kõlistades, täksiti rauaga tulekivi, puhuti pasunaid ja taoti trumme. Kuid nagu eelkirjeldatud lugu Tartumaalt viitab, polnud ka trummist alati abi loota.

Ilmar Rootsi kaitses Tartu Ülikoolis ajaloodoktori väitekirja inimese ja hundi suhetest Eestis 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi lõpuni. Kuus aastat tagasi avaldas Rootsi monograafia "Susi tuli soovikusta", mille tarbeks kogutud materjaliga edasi töötades valmiski väitekiri. Üks osa tema tööst puudutab inimsööjahunte.

Edasi loe Novaatorist!