Õppeprorektor Aune Valk: hea haridus maksab

Riik peab otsustama, kas oleme nii rikkad, et pakkuda tasuta asju. Kui mitte, tuleks tunnistada, et kõrgharidust on vaja osaliselt õppemaksuga rahastada, kirjutas 16. mai Postimehes Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk.

Viimastel aastatel on palju räägitud tasuta asjadest ning nende (näilisest) hiilgusest ja viletsusest. Eestis on viimased viis aastat olnud tasuta kõrgharidus ja on aeg hinnata, kas selles on rohkem plusse või miinuseid. On selge, et väga häid ja odavaid asju pole, hea haridus maksab. Eesti küsimus on, kas riik jaksab üksi maksta hariduse eest, mida meie andekad noored tahavad ja vajavad. Erinevalt tasuta ühistranspordist, mida tuleb kasutada kohapeal ja kus valikuvõimalusi on vähe, on maailmas tippülikoole palju ning jaht talentidele käib igal pool.

Tasuta kõrgharidus tähendab, et riiklikes rakenduskõrgkoolides ja avalik-õiguslikes ülikoolides on eestikeelsete õppekavade alusel õppimine tasuta. Oma hariduse eest maksvaid tudengeid on Eestis praegu 20 protsenti, neist ligikaudu pool on välisüliõpilased, kes õpivad ingliskeelsete kavade alusel. Veel kümme aastat tagasi maksis kõrghariduse eest rohkem kui pool, nii et lihtsustatult jõuab eraraha praegu kõrgharidusse üle kahe korra vähem kui siis.

Samal ajal on kukkunud riigi rahastus nii nominaalselt kui ka osakaaluna sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Nominaalne kukkumine on toimunud ennekõike investeeringute arvelt. Suuremalt paistab kukkumine välja siis, kui vaadata rahastust osakaaluna SKTst. Kümme aastat tagasi oli see 1,5 protsenti, nüüd on sellest järel vaid üks protsent. Jah, samal ajal on vähenenud õppijate arv, kuna ülikooli jõudis 1990ndate teise poole väiksem põlvkond, kuid see ei leevenda suurt rahalist kukkumist, sest võrdselt üliõpilaste arvuga ei saa kahandada õppejõudude arvu. Vahet pole, kas auditooriumis on 15 või 10 üliõpilast, eri erialade loenguid on neile ikka vaja.

Ülikoolid on pannud kokku õppekavasid ja püüdnud leida võimalusi lisaraha teenimiseks ingliskeelse õppega. Mitmes valdkonnas toimub vähemalt Tartu Ülikoolis õpe vaid tänu sellele, et kõrval on teadusraha ja õpetamist võetakse kui missiooni. See ei lahenda aga olukorda, kus riik ütleb, et teenus peab olema tasuta, ent ei suuda seda ise kinni maksta. Siiani on kosta arvamust, et ülikoolid peavad oma tegevust veel efektiivsemaks muutma, ent kui vaatame kas või kõige lihtsamat efektiivsuse näitajat ehk üliõpilaste ja õppejõudude suhtarvu, on see nii Eestis kui ka OECD riikides keskmiselt 15. Arvestades riigi väiksust ja erialasid, mille õpetamisest ei saa me loobuda, pole siin kindlasti suurt ruumi kokkuhoiuks.

Kui vaadata teiste Euroopa riikide praktikat, siis võiks paljudest erisustest hoolimata jagada riigid kolmeks. Esimese rühma moodustavad need, kus kõrgharidus on tasuta ja kus väljastpoolt Euroopa Liitu tulijatelt on alles hiljuti hakatud tasu võtma. Nii käituvad peamiselt Põhjamaad, aga ka Saksamaal ja Poolas ei pea eurooplastest üliõpilased maksma. Teises äärmuses on Suurbritannia, kus kõik üliõpilased maksavad ja keskmine õppemaks on ligi 20 000 eurot aastas. Nende vahele jääb enamik riike, kus mingi osa üliõpilastest või kõik maksavad mõõdukat tasu (100–3000 eurot aastas).

Selgelt seostub õppemaksuga ka riigi rahastus: kui üliõpilane ei maksa, teeb seda riik palju suuremas mahus. Põhjamaades paneb riik kõrgharidusse üle 1,5 protsendi SKTst, Suurbritannias alla 0,5 protsendi, mujal jääb riigi rahastus nende arvude vahele. Seejuures on riikides, kus tasujaid rohkem ja tasu suurem (enamasti 1000–3000 euro vahel), näiteks Hispaanias, Itaalias, Iirimaal, Portugalis ja Ungaris, riigi panus kõrghariduse rahastusse veidi alla ühe protsendi SKTst.

Seevastu Slovakkias, Prantsusmaal, Austrias, kus tasujaid on vähem ja tasu alla 1000 euro aastas, on riigi panus üle ühe protsendi. On ka erandlikke riike, kus õppemaksu ei võeta ja riigi panus on samuti minimaalne (0,7 protsenti) – näiteks Kreeka –, ning riike, kus enamik maksab mõõdukat tasu ja kus riigi panus on umbes 1,2 protsenti SKTst – näiteks Belgia ja Holland.

Võib julgelt öelda, et paremaid tulemusi annavad need süsteemid, kus riik panustab rohkem raha. Rahvusvahelise täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC alusel on hiljuti kõrghariduse omandanute infotöötlusoskused Euroopa riikide hulgas parimad Rootsis, Soomes, Hollandis ja Belgias.

Edasi tulevad Eesti, Norra ja Austria. Pingerea teises otsas on Suurbritannia, Poola, Itaalia ja Hispaania. Loomulikult eristuvad riigi keskmisest tulemusest tippülikoolid, nagu Oxford või Cambridge, mis on maailma ülikoolide pingeridades eespool kui Helsingi või Amsterdami ülikool, aga siin pole küsimus riigi rahastuses.

Milline aga oleks õige ja õiglane jaotus riigi ja õppija panuse vahel? OECD ja ELi riikides on investeering ühe üliõpilase kohta aastas ostujõu erinevusi arvestades ligikaudu 11 000 eurot. Sellest rahast on välja jäetud teaduskulu. Eestis on analoogse meetodiga leitud kulu ligikaudu 8400 eurot. Seega peame Eestis hakkama saama umbes 30 protsendi väiksema summaga. Olgu öeldud, et kui OECD riikides keskmiselt on kulu üliõpilase kohta suurem kui üldhariduskooli õpilase kohta, siis Eestis on need arvud sisuliselt võrdsed.

Nimetatud summast katab riik OECD maades keskmiselt umbes 70 ja õppija 30 protsenti. Nagu eespool kirjeldatud, on pilt riigiti väga erinev, aga Eestis on need proportsioonid sarnased.
Vaadates riigi panuse kahanemist Eestis umbes 50 protsendi võrra (võrdluses SKTga) viimasel kümnel aastal ning eraraha ülikiiret kadumist kõrgharidusest, on praegune karjuv rahapuudus kõrgkoolides ilmne. Seda tõendab ka meie võrdlus teiste riikidega. Kui tahame liikuda Euroopa parima kvaliteedi ehk Hollandi poole, peaks kasvama nii riigi kui ka inimese panus.

Kui aga liigume edasi õppija jaoks tasuta kõrgharidusega ning riik oma panust hüppeliselt ei suurenda, oleme paari aasta pärast Kreekaga sama pulga peal. Ja siis jääb üle vaid küsida: kas me sellist kõrgharidust tahtsimegi ja kas Eesti andekad noored seda enam valivad? Olgu öeldud, et praegu nad seda veel teevad. Väliskõrgkooli valib eri andmetel umbes kaheksa protsenti noortest ning rahvusvahelistel olümpiaadidel osalenutest tuleb 80 protsenti Eesti ülikoolidesse. Neist, kes saavad riigieksamitel 90 punkti või enam, leiab pool tee Tartu Ülikooli.

Kui riik tahaks pakkuda tasuta kõrgharidust, tuleks rahastus hoida 1,5 protsendi tasemel SKTst, mis tähendab, et lisaraha oleks vaja umbes 75 miljonit eurot. Haridus- ja teadusministeerium on riigieelarve lisataotluses kõrghariduse eelarve suurenemist 2020. aastaks kavandanud umbes 26 miljoni euro jagu. Kui see ka teoks saab - praegu on see vaid ilus unistus -, siis on kõrghariduses ikka puudu vähemalt sama palju, et jõuda ostujõuga korrigeeritult teiste OECD riikide rahastuse tasemele. Kui tahaks jõuda Põhjamaade või Hollandi tasemele, siis peaks lisaraha olema kolmekordne.

Omaette küsimus on, kas raha peaks lisama riik või õppijad. Siin on loogiline küsida, kes saab kõrgharidusest rohkem kasu. OECD on seda hinnanud, vaadates kuludena õpingutesse panustatud raha ja aega, sel ajal saamata jäänud palka (inimese kulu) ja makse (riigi kulu) ning võttes arvesse ka seda, kui kõrgharidusse investeeritud raha oleks pandud muul viisil tulu teenima. Tuluna on arvestatud kõrgharitud inimese hilisemat kõrgemat palka ja makse võrreldes keskharituga.

Riigi puhaskasum ühe inimese kõrgharidusest on OECD riikides keskmiselt 140 000 eurot ning kõrghariduse omandanud mehe puhaskasum ligi kaks korda suurem: 267 000 eurot. Naiste kasum on väiksem, kuna nende hilisem palk on väiksem – ligikaudu 192 000. Seega võib kokkuvõttes öelda, et kõrgharidus on nii riigile kui ka inimesele väga tasuv investeering. Riigi puhaskasum sellest on väiksem ennekõike seetõttu, et riigi investeering on suurem.

On hirmutav vaadata, kuidas riigi soov pakkuda tasuta asju ja samal ajal võimetus nende eest maksta viib Eesti kõrgharidust, mis seni on olnud Euroopas selgelt parimate hulgas, aasta-aastalt mudaliiga poole. Kui riigil pole jaksu, siis peaks tal vähemalt olema julgust öelda, et läheme teed, mida soovitas OECD meile juba 2007. aastal, ja seame sisse üldise osalise õppemaksu.

Ka 1000eurone aastamaks aitaks esimese sammuna leevendada praegust rahapuudust ning pidurdada õppejõudude lahkumist kas välismaale (head teadlased), erasektorisse (IT ja õigus) või kooli õpetajaks (humanitaaria). Samuti suurendaks see nii õppijate nõudlikkust ülikoolide suhtes, mis tähendab kvaliteedi paranemist, kui ka õppijate enda distsiplineeritust. Kui pikemaks venitatud õpingud maksavad rohkem, ajendab see kindlasti end kokku võtma.

Seitse aastat tagasi uuris Praxis abiturientide hoiakuid tasulise kõrghariduse suhtes. Selgus, et umbes 70 protsenti ei pidanud osalist õppemaksu probleemiks, kui selle maksmist toetaksid mingid skeemid. Loomulikult peaks õppelaen olema piisav ja soodne, et tasuda õppemaksu nii, et see ei takistaks ühelgi noorel ülikooliõpingute valimist. Õppemaksu soodustused, millega vabastataks tagasimaksest kas kohe või hiljem, aitaksid riigil suunata ka erialavalikuid ja/või Eestisse tööle jäämist riigile eriti olulistes valdkondades.

Lähinädalatel selgub, kas riigil on raha, et teha samm kõrghariduse päästmiseks. Kuid igal juhul on oht, et seda on liiga hilja ja liiga vähe. Samal ajal on vaja otsustada, kas oleme nii rikkad, et pakkuda tasuta asju. See ei ole mõeldud järjekordse hädakirjana, vaid konkreetse ettepanekuna valitsusele ning haridus- ja teadusministeeriumile. Palun otsustage, enne kui on hilja.