Päevikud peegeldavad eriolukorras hakkamasaamist

„Mulle meenub Ilon Wiklandi autobiograafiline lasteraamat „Pikk-pikk teekond“, kus teise maailmasõja ajal jooksis laps hommikuti vaatama, kas maailm on veel alles. Mina vaatan piltlikult öeldes samuti, kas maailm on veel alles. Alles ta on, aga iga päevaga läheb olukord kõhedust tekitavamaks küll.“

Nii kirjeldas oma meeleolu eriolukorra teise nädala alguses Eesti väikelinnas elav 38-aastane naine, ühe algkooli- ja ühe lasteaiaealise lapse ema. Tema päevik on üks Eesti Kirjandusmuuseumi elulookogusse laekunud ülestähendustest.

Möödunud aasta märtsis kutsusid Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood kõiki huvitatuid üles pidama eriolukorra päevikut. Üleskutse ajendil on siiani kokku saadud 64 päevikut, mida hoitakse Eesti Kirjandusmuuseumi elulookogudes.

Eriolukorra päevikute kogumine sai alguse Tartu Ülikooli elulookirjutuse kursuselt, kus üliõpilastel paluti tavatu aja kohta ülestähendusi teha. Ettevõtmine läks hästi käima ja selle pinnalt tekkis mõte kirjandusmuuseumis välja kuulutada avalik päevikute kogumise aktsioon. See toetub muuseumi  aastakümnetepikkusele elulugude kogumise traditsioonile, mille eesmärk on koguda ja säilitada ajaloolist ja kultuurilist mälu ning väärtustada üksikisiku elukogemust kultuuri ja ajaloo osana.

Kogumisaktsiooni teine eesmärk on pakkuda omamoodi tuge eriolukorraga hakkamasaamisel: nii elulookirjutuse valdkonnas kui ka kliinilises psühholoogias peetakse päevikupidamist efektiivseks ajaloosündmuste ja ühiskondlike muutuste analüüsimise ning nendega toimetuleku vahendiks. Päevikupidamine aitab elukogemust struktureerida ja analüüsida. Samuti on toetav mõju elukogemuse loostamisel, eriti mikronarratiivide vormis, mida just päevikuformaat hästi võimaldab. Päevikud pakuvad hindamatut uurimismaterjali selle kohta, milline oli eriolukorra argikogemus, millised olid põhilised probleemid ja kuidas nendega toime tuldi.

Loe edasi Tartu Ülikooli ajakirjast Universitas Tartuensis.