Rektor Toomas Asser: laiapõhjaline teadmine Eesti tuleviku kokku leppimiseks on ülikoolis

Tartu Ülikooli rektori Toomas Asseri kõne Eesti Vabariigi 102. aastapäeva kontsertaktusel Tartu Ülikooli aulas 21. veebruaril 2020.

Ekstsellentsid, Riigikogu esimees, härra linnapea, hea ülikoolipere, head külalised!
Palju õnne, Eestimaa! Palju õnne, kaasmaalased! Palju õnne, kõik Eesti sõbrad!

Eesti riigil, nii nagu ka rahvusülikoolil, on selja taga sündmusterohke juubeliaeg. Ülikoolis pole kaugel seegi aeg, mil hakkame valmistuma järgmiseks, 400-aastaseks saava Tartu Ülikooli aastapäeva tähistamiseks. See tähtpäev on aastal 2032. Pole kahtlust, et selleks ajaks oleme nii siin Eestis kui kogu maailmas tunnistajateks praegusest sootuks teistsugusele elukorraldusele.

ÜRO on sõnastanud üleilmsed säästva arengu eesmärgid aastani 2030, äsja seadis Euroopa Komisjon rohekokkuleppega ambitsioonika, ent vältimatu sihi, saada aastaks 2050 esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks.

Ka Eesti valitsus on just praegu seadmas oma tulevikusihte järgmiseks 15 aastaks. Kõiki nende strateegiate kaalukaid eesmärke vaadates pole kahtlust, et kogu maailm peab muutma senist tegutsemismudelit. Küsimus on, kuidas seda teha. Selle küsimuse arukas lahendamine on teadlaste kätes. Ehk ülikoolide ühine vastutus.

Meie vastutus ei saa lähtuda üksnes majanduskasvust, vaid peame leidma ka võimalusi, kuidas asendada senised tehnoloogiad ja tegutsemispõhimõtted uute, loodushoidlike ja jätkusuutlike lahendustega. Nii nagu meie keemia instituudi teadlased eesotsas professor Enn Lustiga on juba paarkümmend aastat tegelenud kütuseelementide arendamisega, et tulevikusõidukid võiksid liikuda vesiniku jõul ohutult ja säästlikult. Või nagu me juba tunnetame mitmete erialade ühisest tegutsemisest sündiva innovatsiooni potentsiaali äsjaavatud Delta keskuses.

Kõik eluvaldkonnad on muutumas järjest mitmeplaanilisemaks ja läbipõimunumaks. Me ei saa rääkida geenitehnoloogia arendamisest, kaasamata eetikuid, ettevõtjaid või e-riigi arendajaid; riiklikus julgeolekus muutub üha olulisemaks küberturvalisus ja infoturve; vananeva rahvastiku ja rändemustrite hindamiseks vajame mobiilsuse-, kliima- ja riigirežiimide eksperte.

Nii nagu ka pensionireformi ei tehta majandusteadlasteta, apteegireformi tervishoiukorralduse ekspertideta, kooliuuendust haridusteadlasteta. Näiteid võibki tooma jääda, sõnum on neil aga üks – teadusharusid ja erialasid ei saa enam suunata ja hinnata kitsalt ühe eluvaldkonna keskselt. Ka ülikoolis proovime me järjest laiendada teadusvaldkondade vahelise koostöö ja kokkupuutekohtade võimalusi.

Armastame endast ikka mõelda kui nõukast ja haritud rahvast. Samas seavad poliitikud küsimuse alla kõrghariduse kvaliteedi, ehk isegi vajalikkuse, väites, et kõrgharidusega inimeste palk erineb liialt vähe keskharidusega töötajate palgast. Ülikool võib tuleviku tööturu jaoks valmistada ette ükskõik kui palju magistreid ja doktoreid, nende teadmistele määrab rahalise väärtuse ikka tööandja. Iseteema on seegi, kas seda väärtust saab tõesti mõõta üksnes eurodes.

Hea on vaadata eeskuju võtmiseks sõprade poole. Põhjamaad on lähedal ja sarnased, seega on asjakohane tuua näide Taanist. Seal sõlmiti 2006. aastal poliitiline kokkulepe suurendada majanduskasvu ja innovatsioonivõimekust just haridusinvesteeringute abil. Sellega kaasnes ka doktorantide vastuvõtu suurendamine, et luua võimalused kõrgetasemeliste spetsialistide värbamiseks nii era- kui ka avalikus sektoris.

Taani pika vaatega juhtimisotsuse õigsust tõendasid ilmekalt näiteks erasektori töökuulutused, milles kuue aasta jooksul kahekordistus nende konkursside arv, kus kandideerijalt nõuti doktorikraadi. Ettevõtjad mõistsid, et konkurentsis püsimiseks peavad nad enda toimimise viima uuele, teaduspõhisele alusele. Ülikoolidele tähendas see aga uusi põlvkondi akadeemilist järelkasvu, et ka tulevikus oleks neid, kes loovad uusi teadmisi ja kasvatavad uut haritud inimeste põlvkonda.

Ka Eestis on sõlmitud teaduspõhise riigi poliitiline kokkulepe. Riigina peame siiski veel kasvama, kuni tekib mõistmine, et see lepe pole oluline mitte ülikoolidele, vaid kogu ühiskonnale. Kuni mõistame, et Eesti majanduslik jõukus sõltub otseselt sellest, kui palju on meil ettevõtteid, mis on investeerinud teadus- ja arendustegevusse ning saavad seeläbi luua senisest suuremat lisandväärtust.

Me võime end siin 102-aastaseks saanud Eestis tunda üsna kindlalt ja turvaliselt.  Aga rõhutan, et Eestimaa kindla jalgealuse tagamise esimene garant on teaduspõhine tegutsemine. Ühiskonnad ja riigid on kokkuleppelised fenomenid. Need kokkulepped põhinevad väärtustel ja seega on nad üsna õrnad ja kõigi osaliste tähelepanu nõudvad. Me ei tohi oma väärtuste ja oma tuleviku kokkulepete suhtes hetkekski olla... ükskõiksed.

Eesti riigil on võimalus kinnitada praegu koostamisel olevate hariduse ja teadusvaldkonna strateegiatega, et just hea hariduse, teaduse ja aruka otsustamisega tagame Eestile tuleviku.

Ülikoolid on siin valmis pakkuma välja ka valdkonnad, milles meil on ülejäänud maailma kontekstis unikaalsed teadmised ja oskused, et leida vastused globaalsetele põletavatele küsimustele.

Veel täpsem olles – laiapõhjaline teadmine prioriteetide seadmiseks ja Eesti tuleviku kokku leppimiseks asub siin. Ülikoolis. Usun ja loodan südamest, et me leiame igas valdkonnas arukalt just Eestile sobivaima tee.

Siinkohal ongi paslik soovida palju õnne, edu ja targalt valitud tulevikku Eesti riigile.