Rektor Toomas Asser: meil ei ole luksust Eesti inimesi raisata
Tartu Ülikooli rektor professor Toomas Asser tegi täna, 9. detsembril, ettekande Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul „Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused“.
Austatud Riigikogu esimees ja Riigikogu liikmed, head üliõpilased, head kolleegid, õppejõud ja tööandjad
Tänan Rektorite Nõukogu nimel kultuurikomisjoni selle arutelu korraldamise eest. Tänan ka kõrghariduse toetusrühma tehtud eeltöö eest. Tahan kõikide rektorite nimel rääkida vastutusest ja võimalustest, kõrghariduse sihtidest ja juhtimisest. Ennekõike aga inimestest – neist, kelle jaoks me kõrgharidust ehitame; neist, kes seda teevad; ja neistki, kes ülikooli ei jõua, kuid ikkagi Eesti kõrgharidusest võidavad.
Alustan eesmärkidest ja ülikoolide vastutusest.
Kõrgharidus ei ole arenenud riikides üksikute väljavalitute privileeg. Kõrgharidus on elanikkonna haridustaseme tõstmise vahend, aruka ühiskonna tagatis. See on oluline osa sotsiaal- ja tervisevaldkonna kujundamisest, regionaalse arengu toetamisest, on osa ka siseturvalisusest ja aitab saavutada ühiskonna sidusust.
Teadusele toetuv kõrgharidus on teadmistepõhise maailmapildi tagatis. Inimesele annab kõrgharidus erialase võrgustiku ja suuremad võimalused tööturul. See annab suutlikkuse keerukamas ühiskonnas kaasa rääkida ja oskuse läbi elu õppides oma tulevikku kujundada. See on arusaam paremast tervisekäitumisest, suuremast kodanikuaktiivsusest ja isiklikust vastutusest. Ülikoolis õppimine on võimalus endasse investeerida – turvalises ja innustavas keskkonnas end proovile panna, eksida ning leida tulevasi kolleege ja sõpru. See on pea iga teise noore tulevik – meie tulevik. See on oluline küsimus.
Eesti jaoks on kõrghariduse tuleviku küsimus siiski veel laiem. See on küsimus sellest, kas suudame teha suuremaks ühe väikese rahva väikese keele. Kas suudame hoida ja levitada Eesti rahva kultuuri? Kas suudame tagada sisukad arutelud veel teadmata teemadel ja terminites eesti keeles igal elualal? Elujõulisest eestikeelsest kõrgharidusest sõltub ei rohkem ega vähem kui Eesti demokraatia tulevik. See on riiklik küsimus.
Õppe- ja teadustöö eest vastutamine tähendab ülikoolidele paljude erinevate kohustuste seas ka Eesti rahvusliku mälu ja ühiskondliku vara hoidmist. See vara on miljonites ühikutes mõõdetavad teadus-, kunsti- ja ajalooväärtusi sisaldavad kogud ning Euroopa kultuuripärandi hulka arvatud ajaloolised hooned. See mälu on sajandi või isegi mitme jagu kogutud infot, seire- ja muid andmeid kõikides valdkondades, kõikides ülikoolides.
Ülikoolid saavad aru oma vastutuse ulatusest, aga ka sellest, et õlad, mis seda vastutust kannavad, on ülikoolide töötajate omad. Eestis on alati olnud inimesi, kes suudavad nihutada teadmiste piiri. Meil on inimesi, kes mõistavad sügavuti tippteaduses toimuvat ja suudavad sellest eesti keeles rääkida; oskavad seda selgitada üliõpilastele, otsustajatele ja avalikkusele. Nemad hoiavad eesti teaduskeele elusana ja teiste loodu meil mõistetavana.
Eesti ülikoolides on kolm ja pool tuhat akadeemilist ametikohta täidetud inimestega, kelle teadmised ja tahe õpetada määravad kõrghariduse sisu – kvaliteedi, kui soovite –, selle hariduse sisu, mida tahame anda pea igale teisele Eesti inimesele. Nendest õppejõududest ja teadlastest sõltub, mida oskab kooliõpetaja, arst, õde ja insener; missuguseks kujundatakse elukeskkond ja avalikud teenused maal ja linnas. Nemad õpetavad meie enda ja teistegi riikide noortele Eesti kultuuri ja selle hoidmise väärtust.
Neist sõltub, kui kaugele kostab Eesti muusika, kas maailma eri nurkades tõlgitakse Eesti kirjanike teoseid, ja seegi, kui palju on neid, kes aitavad Eesti ettevõtjatel võõrsil üleilmses konkurentsis kanda kinnitada.
Neist sõltub ka see, kui hästi suudame ajakohastada vananenud oskusi või valmistuda veel teadmata töödeks ja tundmata olukordadeks. Pole juhus, et kõrgharidusega inimesed on praegusest tervisekriisist vähem räsitud. Pole juhus, et paljud meditsiini- ja teiste valdkondade teadlased ja õppejõud on tulnud riigile appi Covidi-kriisi leevendama ja lahendama. Juhus pole ka see, et üliõpilaste ja akadeemiliste töötajate vaktsineerituse kõrge tase on aidanud jätkata õppimist, õpetamist ja teadustööd.
Ei saa öelda, et ka nende inimeste töö vähene väärtustamine on juhus. See on riigieelarves tehtud valikute tulemus. Tänapäevase kõrgharidusega saavutatav palgalisa ei ole Eesti tööturul väike. Bakalaureusekraadi kaitsnu teenib viis aastat pärast lõpetamist võrreldes üldhariduse omandanuga keskmiselt enam kui kahekordse palga; magistrikraadi kaitsnu pea kolmekordse palga. See on OECD võrreldud 12 riigi seas üle keskmise tulemus. See on riikide registriandmetel põhinev tulemus.
Ülikooli juhina on mul õppejõududele raske selgitada, miks on õpetajate õpetamine vähem väärtuslik kui õpilaste õpetamine; miks on õpetamine vähem väärtuslik kui mistahes muu tegevus doktorikraadiga inimeste valikuvõimaluste seas. Seda, miks on poolte doktorikraadiga lektorite põhipalk väiksem kui 10 eurot tunnis või veerandil väiksem kui 8 eurot ja 30 senti, polegi võimalik selgitada.
Ülikooli juhina on mul õppejõududele raske selgitada, miks on õpetajate õpetamine vähem väärtuslik kui õpilaste õpetamine; miks on õpetamine vähem väärtuslik kui mistahes muu tegevus doktorikraadiga inimeste valikuvõimaluste seas. Seda, miks on poolte doktorikraadiga lektorite põhipalk väiksem kui 10 eurot tunnis või veerandil väiksem kui 8 eurot ja 30 senti, polegi võimalik selgitada.
Meile on öeldud, et kõrghariduse alarahastus ei paista välja mujalt kui ülikoolide sõnadest. On öeldud, et ülikoolide tõus edetabelites, lõpetajate hea toimetulek ja teaduse rahastuse kasv näitavad, et olukord ei saa olla nii halb. Oluline on mõista, et Eesti riik juhib ja rahastab kõrgharidust ja teadust teineteisest lahus. See, et mõlemad tegevused on valdavalt ülikoolide vastutada, ei tähenda, et ülikool saab oma äranägemise järgi ja riigi seatud reegleid eirates neid vahendeid segada. Veelgi enam, väiksemad ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid ei ole teadusraha saajad. Nemad elavad kõrghariduse paigal tammuvast tegevustoetusest. Seetõttu ei saa oodata, et teadus- ja arendustegevuse rahastuskokkulepe, millest kinni pidamist hindame kõrgelt, lahendaks kõrghariduse mured. Kui jääme ootama, kuni kõrghariduse rahastamise probleem hakkab välja paistma langusest edetabelites, on palju kahju juba sündinud. Siis on see murendanud järelkasvu kaudu juba ka teadust.
Jah, kahju on alati mingis osas pidurdatav ja kõrghariduse usku valitsuse poolt tagasi pööratav. Jah, kaotatud oskused ja teadmised saab uuesti üles ehitada, kuid lisaks rahale on selle hind ka kaotatud aeg ja kaotatud põlvkonnad. Peatselt jõuavad ülikoolidesse koroonapandeemia ajal gümnaasiumi läbinud noored. Nemad vajavad nii erialaselt kui ka üldiselt rohkem tähelepanu ja tuge. 2022. aasta riigieelarve seda ei arvesta.
Euroopas tervikuna kasvab kõrghariduse ja ülikoolide väärtustamine. Euroopa Liidu raha toel on käivitatud üleeuroopalised ülikoolide võrgustikud. Esialgu on sealt jagatav toetus väike ja ühised tegevused sõltuvad paljuski ülikooli koduriigi panusest. Meie koduriik neisse võrgustikesse ei investeeri. Mis juhtub aga siis, kui Euroopa Liidu rahastus kasvab ja Eesti ülikoolid toovad sealt õppetegevuse rahastuse? Kes juhib siis Eesti kõrgharidust? Kellega peetakse läbirääkimisi ja kellele antakse aru?
Praegu juhib Eesti riik ülikoolide tegevusi kõrgharidusseaduse ja ülikoolide seadustega, teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusega, haridust ja teadust käsitlevate arengukavadega, riiklike uurimistoetustega, tõukefondide meetmetega ja veel paljude väiksemate rahastusinstrumentidega. Igal strateegial on jälgimisprotsess, igal instrumendil aruandlus tegevustest, tulemustest, kuludest või kõigist kolmest. Igal aastal koostavad ülikoolid auditeeritud majandusaasta aruanded. Ülikoolide tegevuse kvaliteeti kontrollitakse läbivalt institutsionaalse akrediteerimise ning teadus- ja arendusasutuste välishindamisega. Kõrgharidust juhib Eesti riik kõige otsesemalt kõrghariduse tegevustoetusega ja selle jagamiseks sõlmitavate halduslepingutega, tulemusnäitajatega ja tegevuste aruandlusega. Igal ajal oleme valmis selgitama. See raamistik peaks olema kõrghariduse juhtimiseks piisav, peaks olema usalduseks piisav ja peaks olema rahastuseks piisav.
Tänane arutelu ei ole järjekordne kõrghariduse rahastamise arutelu. Selle kinnituseks on Riigikogus kohal kõikide ülikoolide rektorid. Selle kinnituseks seisid kõrghariduse ja õpetamise eest täna hommikul Tallinnas ja Tartus tänavatel õppejõud lektorist professorini. Me kõik teame, et see on enneolematu. Selle kinnituseks seisid pakases oma hariduse eest võitlevad üliõpilased. Neid toetavad kodudes vanemad ja vanavanemad, praegused ja tulevased gümnasistid ning tööandjad. Sellest ei ole võimalik mööda vaadata. Meie, rektorid, anname endast kõik, et kõrghariduse rahastamise probleemi ei oleks võimalik enam pisendada.
Ülikoolid alustavad nädala pärast läbirääkimisi riigiga järgmiseks neljaks aastaks võetavate kohustuste teemal. Märgiline on see, et läheme läbi rääkima teadmises, et eelmise lepinguga võetud kohustused jäid vajaliku rahastuseta ning järgmine aasta süvendab mahajäämust veelgi. Jääme vankumatult selle juurde, et täiendavate kohustuste võtmine reaalse rahalise katteta on vastutustundetu. See ei oleks aus ülikoolide töötajate, praeguste ja tulevaste tudengite, tööandjate ja meie partnerite suhtes. See oleks vastutustundetu Eesti tulevikku silmas pidades. Need tulevad raskeimad läbirääkimised halduslepingute ajaloos.
Mõistame, et Riigikogu võtab suuremateks muudatusteks rohkem aega ja pikem plaan lepitakse kokku järgmiste Riigikogu valimiste eel. Oleme alustamisega hiljaks jäänud, aga olgu, parem nii, kui et viie aasta pärast uues ummikus. Enne seda ootame valitsuselt ja Riigikogult, et peatate liivakella, mis viib halastamatult, inimene inimese järel, Eestist tulevikulootusi ja kogenud tegijaid, kasvatab pettunute arvu ja väärtusetuse tunnet. Meil ei ole luksust Eesti inimesi raisata. See on täna otsustamist vajav küsimus. Targa ja haritud rahva küsimus. Oluline ja tähtis riiklik küsimus.
