Seentest putukateni: inimesed keetsid Eestis värvi kõigest ettejuhtuvast

Ajalooliste tekstiiliesemete uuringul ja taastamisel, aga ka näiteks kriminalistikas ja uute materjalide tootmisel on sageli vaja kindlaks määrata mõne materjali koostis või värv. Tartu Ülikooli keemik arendas oma doktoritöös välja meetodid, mis võimaldavad hõlpsalt teha kõike eelnimetatut Eesti oma laborites.

"Minu leitud meetodid ei ole kõik täiesti uued, vaid pigem ma töötasingi välja meetodi konkreetselt meie laboris meie masinate jaoks," seletab Tartu Ülikooli värske keemiadoktor Pilleriin Peets. Tema eesmärk oli hõlbustada tulevikus kohalikus laboris erinevate tekstiilikiudude ja looduslike punaste värvainete kindlakstegemist.

Idee uuringu jaoks tuli Tartu Ülikooli arheoloogia osakonnast, ent vajadus ja huvi lihtsama uurimismeetodi järele on Peetsi sõnul laiemgi. Erinevaid kultuuriväärtuslike objekte saaksid hõlpsamini uurida, taastada ja säilitada ka näiteks Eesti Rahva Muuseum ning Kanuti Gild.

"Eestis ei ole neid meetodeid välja töötatud. Enne seda, kui keegi tahaks uurida värvaineid, peab ta uuringu tellima kusagilt välismaalt, kus on juba need meetodid olemas," tõdeb Peets.

Doktoritöös koostas Pilleriin Peets üle 4000 tekstiilikiuspektri ning 113 looduslike punaste värvainete kromatogrammi (koostise analüüsi kirjeldusjoonis – toim.). Selle jaoks mõõtis ta ära 16 tekstiilikiu infrapunaspektrid ja uuris viie mõõtmisviisiga seitset punast värvainet.

Peetsi kasutatud meetodid sobivad ajalooliste kultuuriobjektide uuringuks, sest kui infrapunaspektroskoopias puutuvad uurimismasin ja kangas õrnalt kokku, siis uuem peegeldusmeetod on täiesti kontaktivaba. "Seda saaks kasutada ka lagunevate vanade proovide puhul, kuna sa ei pea füüsiliselt midagi vastu panema," kirjeldab Peets peegeldusmeetodit. "Ainult infrapunakiir ehk soojuskiirgus peegeldub uuritavalt pinnalt tagasi."

Loe edasi ERR Novaatorist.