Teaduse rahastamisest ehk Miks me raiskame 14 tööaasta jagu teadlaste aega?

Teadlastel on igal aastal kaks tähtsündmust – märts, mil tuleb esitada personaalse uurimistoetuse taotlus ning oktoober-november, mil selguvad rahastuse saanud projektid. Palju on räägitud edukuse määrast. Võrreldakse valdkondi ning nenditakse, et aasta-aastalt läheb konkurents järjest tihedamaks, aga ei ole selgitatud, kuidas näeb välja grandi taotlemise protsess ja otsuse analüüsimine grandi taotleja silmade läbi. Täpsemalt, selle noorteadlase silmade läbi, kes esindab alahinnatud valdkonda – sotsiaalteadusi, kus näiteks stardigrandi saamise protsent oli 2019. aastal kõigest 6. Seda protsenti arvestades on sotsiaalteadlase karjäär nukker valik ja raske on seda noortele soovitada.

2019. aastal esitati 479 taotlust ning rahastusotsuse pälvis neist 114. Edukuse protsent on esialgsete ettepanekute alusel 24, mis nii kehv ehk ei olegi. Küll aga tasub süveneda valdkondlikku jaotusse. Sotsiaalteadustele eraldati kõikides grandigruppides märkimisväärselt vähem grante, teisel kohal on humanitaarteadused. Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel on välja toonud, et „mõistlikuks peetakse konkurssi, kus taotluste edukus on 20–30%“. See, et sotsiaalteaduste valdkonnas sai stardigrantidest rahastuse vaid 6% taotlustest, ei tähenda, et 94% taotlejatest, kes ilma jäid, oleksid kõik ebaedukad uurijad. Pigem on tegu Eesti teaduse rahastamise ja teaduspoliitika ebaedukusega.

Loe edasi Sirbist.