Seni on iga kuu esimesel esmaspäeval Tartu Ülikooli senati saalis toimunud ülikooli töötajate nõustaja-kaplani Tõnu Lehtsaare kaplanitund. Sel kuul saab selle asemel lugeda või kuulata Lehtsaare mõtisklust tarkuse teemal.
Ülikooli on nimetatud teadmiste templiks. Selle templi olemuseks on tarkuse otsimine ja levitamine. Olen mõelnud selle peale, mis asi see tarkus siis on. Eri keeltes ja mõttesuundades on tarkusel erinev tähendus.
See, et tarkust on raske defineerida, ei tähenda, et tarkust pole olemas. Võib-olla ongi nõnda, et kõige olulisemat elus on raske sõnadega seletada. Olgu selleks näiteks sõprus, armastus, usaldus või kohusetunne.
Tarkuse tähendusest saame paremini aru siis, kui saame kedagi või midagi targaks nimetada. Tark inimene, tark otsus, talupojatarkus, elutarkus – need sõnad avavad meile midagi tarkuse olemusest.
Ka rumaluse nägemine ja kogemine paneb meid tarkust hindama. Rumalus on tarkuse puudumine, nii nagu pimedus on valguse puudumine. Et rumalus lõpeks, tuleb tarkust levitada. Et ööst saaks päev, peab valgus tõusma.
Tarkus ei taandu ühele asjale. Teadmised on targa inimese tunnus. Kuid inimene, kes teab palju, võib olla mingis teises tähenduses üsna rumal. Näiteks võib palju teadja oma eluga üsna kehvasti hakkama saada. See tähendab, et ainult teadmistest ei piisa.
Lugesin ühest sõnaraamatust, et tarkus tähendab nelja asja.
Teadmiste templis püütakse targaks saada. Tarkus on rohkem olemine kui omamine. Kui ei oska olla, siis on tarkus otsas. Pühakiri soovitab, et kui kellelgi on puudu tarkusest, siis ta palugu Jumalalt. Vanas testamendis on mõte, et õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast. Kõlab nagu rahvuseepos.
Olge hoitud!